Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Vikipeedia

Innocentius VI

 See artikkel räägib paavstist; teise sellenimelise kardinali kohta vaata artiklit Étienne Aubert (kardinal)

Innocentius VI (Étienne Aubert, 1282 – 12. september 1362) oli paavst 1352–1362. Ta oli 199. paavst ja 5. Avignoni vangipõlve paavst.

Innocentius VI
Sünninimi Étienne Aubert
Valitsemisaja algus 18. detsember 1352
Valitsemisaja lõpp 12. september 1362
Eelkäija Clemens VI
Järeltulija Urbanus V
Sünnikuupäev 1282
Sünnikoht Monts (tänapäeval Beyssac)
Surmakuupäev 12. september 1362
Surmakoht Avignon

Étienne Aubert sündis Prantsusmaal Montsi külas (tänapäeval Beyssac) alamaadliku Adhémar Auberti peres.

Aubert õppis Toulouse'i ülikoolis tsiviilõigust, sai 1321. aastal litsentsiaadiks ja 1329. või 1330. aastal doktorikraadi ning oli lühikest aega Toulouse'i ülikoolis õigusteaduse professor. Ta määrati juunis 1321 tsiviilkohtunikuks, ordineeriti 1324 alamdiakoniks, oli 1328–1329 Toulouse'i ja Albi senešalli leitnant, 1330–1335 Toulouse'i peakohtunik ning seejärel Pariisi toomkapiitli kanoonik. Prantsusmaa kuningas Philippe VI määras ta oma nõunikuks ja 1335 Aimery Bérengeri tapmise asjaolusid uuriva komisjoni liikmeks. Kuningas saatis ta 1337, 1338 ja 1341 saadikuks Benedictus XII juurde.

Aubert valiti 23. jaanuaril 1338 Noyoni piiskopiks ja ta asus selles ametis rajama Noyoni katedraali. Ta sai augustis 1340 Languedoci kapteniks ja 11. oktoobril 1340 Clermont-Ferrandi piiskopiks. Benedictus XII määras ta Rota Romana audiitoriks ja 20. septembril 1342 Santi Giovanni e Paolo kardinalpreestriks. Ta tegutses 1342–1347 legaadina Inglismaa ja Prantsusmaa kuningate juures. Paavst määras ta Avignoni piiskopkonna administraatoriks ja 13. veebruaril 1352 Ostia kardinalpiiskopiks.

1352. aasta konklaav

muuda
 
Innocentius VI vapp

Innocentius VI valiti paavstiks 18. detsembril 1352 Avignoni paavstipalees ja pühitseti ametisse 30. detsembril Avignoni katedraalis kardinal Gaillard de la Mothe poolt.

16.–18. detsembrini 1352 toimunud konklaavil osales 25 kardinali. Kardinalide kolleegium koostas konklaavil kapitulatsioonid, mida iga kardinal lubas tunnustada. Kapitulatsioonide järgi ei tohtinud tulevane paavst määrata kardinale enne, kui nende arv vähenes alla 16, samuti ei tohtinud korraga ametis olla rohkem kui 20 kardinali; paavst pidi kardinalide määramisel konsulteerima kardinalide kolleegiumiga; paavst ei tohtinud ilma kardinalide kolleegiumi loata võõrandada Kirikuriigi territooriumi alasid mõnele kardinalile; paavst pidi määrama poole kuuria tuludest kardinalide kolleegiumile; paavst ei tohtinud ka võõrandada ühegi kardinali varasid; paavst ei tohtinud määrata ühtki sugulast kuuria marssaliks või rektoriks; paavst ei tohtinud anda ühelegi ilmalikule valitsejale kümnist.

Pieter Dorlandi kroonika järgi kaalusid kardinalid konklaavil tsistertslaste ordukindrali Jean Bireli valimist paavstiks.

Konklaavil osalenud kardinalid

  1. Guillaume d'Aigrefeuille
  2. Gil Álvarez de Albornoz
  3. Étienne Aubert
  4. Guillaume d'Aure
  5. Pierre Bertrand
  6. Nicolas de Besse
  7. Raymond de Canilhac
  8. Niccolò Capocci
  9. Jean de Caraman
  10. Guillaume Court
  11. Pierre de Cros
  12. Bertrand de Déaulx
  13. Guillaume de la Jugié
  14. Pectin de Montesquieu
  15. Gaillard de la Mothe
  16. Jean de Moulins
  17. Pierre des Près
  18. Rinaldo Orsini
  19. Gilles Rigaud
  20. Hughes Roger
  21. Pierre Roger de Beaufort
  22. Pasteur de Sarrats
  23. Élie Talleyrand de Périgord
  24. Bernard de la Tour
  25. Arnaud de Villemur

Saja-aastane sõda

muuda
 
Poitiers' lahing 1356
  Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Innocentius VI vahendas 1354 Avignonis rahuläbirääkimisi Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, et lõpetada Saja-aastast sõda. Ta taunis 1356 Prantsusmaa kuninga Jean II vangistamist ja kutsus Saksa-Rooma keisrit Karl IV tema vabastamiseks appi, kuid keiser ei soostunud paavsti korraldust täitma.

Paavst alustas 1357 Avignoni kindlustamist, et kaitsta linna vaherahude järel sõjategevusest vabanenud marodööritsevate palgasõdurite rüüstamistest. Detsembris 1360 hõivasid marodööritsevad palgasõdurid Pont-Saint-Espriti asula, lõigates nii ära Avignoni peamise ühendustee teiste riikidega ja nõustusid lahkuma vaid siis, kui paavst maksis neile lunaraha.

Suhted Saksamaaga

muuda

Innocentius VI korraldusel kroonis Ostia kardinalpiiskop Pierre Bertrand 5. aprillil 1355 Saksa kuninga Karl IV Roomas Saksa-Rooma keisriks.

Suhted Bütsantsiga

muuda

Innocentius VI alustas Bütsantsi keisriga läbirääkimisi 1054 puhkenud skisma lõpetamiseks.

Suhted Iirimaaga

muuda

Innocentius VI taunis 8. novembril 1357 Armagh'i peapiiskoppi Richard FitzRalphi, kes eiras kerjusmunkade privileege. Ta määras 1. oktoobril 1358 juhtumi uurimiseks ametisse komisjoni.

Ta taastas Inniscathy piiskopkonna.

Suhted Inglismaaga

muuda

Innocentius VI üritas sõlmida vaherahu Inglismaa ja Prantsusmaa vahel Saja-aastase sõja lõpetamiseks. Paavst saatis 1356 Inglismaa kuninga Edward III juurde nuntsiuseks paavsti kaplani Simon Sudbury.

Ta sätestas Canterbury ja Yorki peapiiskopi vahelises vaidluses priimase tiitli üle, et Canterbury peapiiskoppi tuleks edaspidi nimetada "Kogu Inglismaa priimaseks", Yorki oma aga "Inglismaa priimaseks".

Suhted Itaalia riikidega

muuda

Innocentius VI saatis 30. juunil 1353 kardinal Gil Álvarez de Albornozi Itaaliasse legaadiks ja nimetas ta paavstlikuks vikaariks. Kardinal suutis oskusliku tegevuse tulemusena ja palgasõdurite abiga alistada mitmed kohalikud valitsejad, kes tunnustasid taas paavsti jurisdiktsiooni. Paavst vabastas 1354 vanglast Cola di Rienzo, määras ta Rooma senaatoriks ja saatis Itaaliasse kardinalile appi. Ta taunis 1354 kardinali vahendusel sõlmitud Montefiascone rahulepingut, kuid tunnustas 20. juunil 1355 Malatesta suguvõsaga sõlmitud rahulepingut. Ta kuulutas 1356 välja ristisõja Faenza ja Romagna vastu, mille valitsejad keeldusid paavsti jurisdiktsiooni tunnustamast. Ta tagandas 27. veebruaril 1357 kardinali legaadi ametist ja määras tema asemele Cluny abti Androin de la Roche, kuid ennistas 18. septembril 1358 Albornozi tagasi ametisse.

Suhted Kastiiliaga

muuda

Innocentius VI ekskommunitseeris Kastiilia kuninga Pedro I, keda kahtlustati oma abikaasa mõrvas. Paavst üritas ka lahendada Kastiilia ja Aragóni vahelist tüli.

Suhted Prantsusmaaga

muuda

Innocentius VI üritas sõlmida vaherahu Inglismaa ja Prantsusmaa vahel Saja-aastase sõja lõpetamiseks.

Ta kehtestas 1358 vaidluses kuuriale müüdavate viinamarjade üle Nîmes'ile interdikti.

Suhted Ungariga

muuda

Innocentius VI saatis 1360 kardinal Gil Álvarez de Albornozi legaadiks Ungarisse.

Ta vähendas Kalocsa peapiiskopkonna kanoonikute arvu 12-lt 6-ni.

Suhted Venemaaga [1]

muuda

Innocentius VI nõudis 19. juulil 1356 Liivimaa prelaatidelt, et nad keelaksid kaupmeestel tarnida õigeusklikele venelastele sõjavarustust.

Innocentius VI ja Eesti [1]

muuda
 
Vastseliina piiskopilinnus. Innocentius VI andis patukustutuse igaühele, kes käis palverännakul kabelis, kus oli Kristuse Pühima Risti reliikvia

Innocentius VI teavitas 12. augustil 1353 Västeråsi, Linköpingi ja Oslo piiskoppe Riia peapiiskopi Fromhold von Vyshuseni ja Saksa ordu vahelisest kokkuleppest. Ta nõudis 1. märtsil 1356 Riia peapiiskopilt ja Saksa ordult rahulepingu sõlmimist ning nõudis Lübecki piiskopilt, et see taastaks rahu Saksa ordu ja Liivimaa prelaatide vahel. Ta kohustas 16. märtsil 1360 Tartu piiskoppi Johannes I Viffhusenit ja Arles'i peapiiskoppi Étienne Aldebrandi jälgima kardinal Francesco degli Atti vahendusel Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel sõlmitud kokkuleppe täitmist. Ta nõudis 17. augustil 1360 Riia peapiiskopi palvel Arles'i peapiiskopilt ja Tartu piiskopilt Riia elanike, bürgermeistrite ja raehärrade vabastamist Saksa ordule antud vasallivandest. Ta kinnitas Riia peapiiskopi tehtud kinkelepingud ja andis indulgentsi neile, kes käivad teatud kirikupühadel Riia kirikus missal.

Paavst andis 30. jaanuaril 1354 Riia peapiiskopi teavituse järel 40-päevase patukustutuse igaühele, kes käis palverännakul Vastseliina piiskopilinnuse kabelis, kus asus Jeesuse Pühima Risti reliikvia (valge rist). [2]

Paavst määras 14. märtsil 1354 Kuramaa piiskopiks Ludolphi ja 24. jaanuaril 1360 Jakobi.

Ta nõudis 19. juulil 1356 Liivimaa prelaatidelt, et nad keelaksid kaupmeestel tarnida õigeusklikele venelastele sõjavarustust.

Ta tegi 10. jaanuaril 1357 Tartu piiskopile ülesandeks anda Liivimaa aadlikule Nicolaus von Ixkullele ja tema pruudile Hildegunde von Tisenhusenile dispensatsioon. Ta tegi 1. aprillil 1361 piiskopile ülesandeks anda dispensatsioon Liivimaa aadlikule Gerhard Virkesile ja tema pruudile Elisabet von Werdenile.

Ta kinnitas 17. augustil 1360 Padise kloostri privileegid.

Ta määras 4. oktoobril 1355 Otepää rektori Johannes Thoysi Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks, 12. juulil 1356 Tartu kanooniku Wilkinus de Wokenisse Bolkówi vikaariks, 24. juunil 1358 Tartu kanooniku Woldemar de Rosise Tartu skolastikuks, 15. juulil 1358 Albertus de Puteo Paistu Maarja koguduse (Peystel) rektoriks, 12. veebruaril 1359 Tartu kanooniku Theodoricus Vreze Tallinna kanoonikuks ja 18. novembril 1359 Tartu preestri Bernardus Cagheneri Soontagana preestriks. Ta andis 28. jaanuaril 1361 Tartu kanoonikule Henricus de Valdele prebende, 27. aprillil 1361 Tartu vaimulikule Ludolphus Kerchofile benefiitse ja 3. jaanuaril 1362 Tartu kanoonikule Theodoricus Frisole prebende.

Suhted kiriku institutsioonidega

muuda

Innocentius VI andis kuurias viibivatele prelaatidele korralduse, et nad siirduksid tagasi oma piiskopkondadesse. Ta vallandas finantsraskuste tõttu kuuria ametnikke. Paavsti kaplan oli Simon Sudbury.

Ta tunnustas 1356 bartolomiitide ordut ja kohustas neid järgima augustiinlaste reeglit.

Ta tunnustas dominiiklaste tegevust.

Ta taunis 8. novembril 1357 Armagh'i peapiiskoppi Richard FitzRalphi, kes eiras kerjusmunkade privileege. Ta määras 1. oktoobril 1358 Armagh piiskopkonna juhtumi uurimiseks ametisse komisjoni.

Paavst teavitas 12. augustil 1353 Västeråsi, Linköpingi ja Oslo piiskoppe Riia peapiiskopi Fromhold von Vyshuseni ja Saksa ordu vahelisest kokkuleppest. Ta nõudis 1. märtsil 1356 Riia peapiiskopilt ja Saksa ordult rahulepingu sõlmimist ning nõudis Lübecki piiskopilt, et see taastaks rahu Saksa ordu ja Liivimaa prelaatide vahel. Ta kohustas 16. märtsil 1360 Tartu piiskoppi Johannes I Viffhusenit ja Arles'i peapiiskoppi Étienne Aldebrandi jälgima kardinal Francesco degli Atti vahendusel Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel sõlmitud kokkuleppe täitmist. Ta nõudis 17. augustil 1360 Arlesi peapiiskopilt ja Tartu piiskopilt Riia elanike, bürgermeistrite ja raehärrade vabastamist Saksa ordule antud vasallivandest.[1]

Liturgilised otsused

muuda

Innocentius VI sätestas 13. veebruaril 1353 Saksamaal ja Tšehhis Kristuse Pühima oda ja naelte kirikupüha tähistamist.

Teoloogilised vaidlused

muuda

Innocentius VI taunis frantsiskaani spiritualistide tegevust ja nõudis inkvisitsioonilt nende karistamist. Püha Birgitta tervitas paavsti saamist ametisse, kuid taunis spiritualistide tagakiusamist.

Paavst tunnustas Aquino Thomase kirjutisi.

Onupojapoliitika

muuda

Innocentius VI määras kardinaliks oma sugulased Étienne Auberti ja Andouin Auberti.

Uued kardinalid

muuda

Innocentius VI määras 15 kardinali 3 konsistooriumil. Ta avaldas 6. juulil 1353 bulla "Solicitudo pastoris", milles tühistas konklaavil vastu võetud kardinalide kolleegiumi kapitulatsioonid.

  1. konsistoorium 15. veebruar 1353
    1. Andouin Aubert
  2. konsistoorium 23. detsember 1356
    1. Francesco degli Atti
    2. Guillaume Farinier
    3. Pierre de la Forêt
    4. Pierre de Monteruc
    5. Nicolás Rossell
    6. Élie de Saint-Yrieix
  3. konsistoorium 17. september 1361
    1. Étienne Aubert
    2. Jean de Blauzac
    3. Guillaume Bragose
    4. Pierre Itier
    5. Gilles Aycelin de Montaigu
    6. Androin de la Roche
    7. Hugues de Saint-Martial
    8. Fontanier de Vassal

Innocentius VI kultuuriloos

muuda
 
Noyoni katedraal. Piiskop Aubert (hilisem paavst Innocentius VI) lasi rajada Noyoni katedraali

Innocentius VI lasi rajada Avignoni kindlustused ja piiskopina ehitada Noyoni katedraali.

Ta rajas 1359 Rieux' piiskopkonda kolleegiumi ja 30. juunil 1360 Bologna ülikooli usuteaduskonna. Ta lubas Bologna ülikooli teoloogiatudengitel käia tsiviilõiguse ja meditsiini loengutes.

Paavsti ihuarst oli Guy de Chauliac.

Ta lasi 1356. aastal vangistada alkeemik Jean de Roquetaillade'i.

Astronoom Joannes de Thermis pühendas paavstile traktaadi "Tractatus de tempore celebrationis Paschalis".

Paavsti on kujutatud 15. sajandil tehtud Firenze Santa Maria Novella kiriku freskol. Avignoni paavstipalees asub kunstnik Henri Séguri portree paavstist.

Surm

muuda

Innocentius VI suri 12. septembril 1362 Prantsusmaal Avignonis ja maeti 14. septembril Avignoni katedraali. 26. novembril 1362 maeti tema säilmed ümber kartuuslaste kirikusse. Tema hauamonumendi rajas skulptor Bertrand Nogayrol.

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  2. ↑ Artur Motzki. "Livonica aus dem Suplikenregistern von Avignon (1342 Okt. 11 – 1366 Mai 9)." – Mitteilungen aus der livländischen Geschichte. Hrsg. von der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga. Bd. XXI, Riga, 1911–1928. Tõlkinud Maarja Kaplinski, avaldatud Katoliku blogis 28. jaanuaril 2021.

Allikad

muuda

Kirjandus

muuda
  • Paul Amargier: Nullus in jureperitus in utroque: Benoît XII-Urbain V. "Aux origines de l'État moderne. Le fonctionnement de la papauté d'Avignon", Roma 1990: 33–39.
  • Étienne Baluze: Vitae paparum Avenionensium, sive collectio actorum veterum. Paris, 1693.
  • Ursmer Berlière: Suppliques d'Innocent VI (1354, 28 août-12 octobre). "Bulletin de l'Institut Historique Belge de Rome", 5, 1925: 249–262.
  • Gerolamo Biscaro: Les relations des Visconti de Milan avec l’Église. L’archevêque Jean, Clément VI et Innocent VI. "Archivio storico lombardo", 1919–1928.
  • D. Cerri: Innocenzo papa VI. Torino, 1873.
  • Louis Carolus-Barré: Suppliques exceptionellement présentées en forme de lettres et enregistrées avec la date de leur expédition au temps de Clément VI, Innocent VI et Urbain V. "Annali della Scuola Speciale per Archivisti" 11, 1971: 53–63.
  • Gerolamo Biscaro: Le relazioni dei Visconti di Milano con la Chiesa. L'arcivescovo Giovanni Clemente VI e Innocenzo VI. "Archivio storico lombardo" 55, 1928: 1–96.
  • Emile Bonnell: Le tombeau du pape Innocent VI au XIXe siècle. "Les monuments historiques de la France" 6, 1960: 210–222.
  • Francesco Cerasoli: Innocenzo VI e Giovanna I regina di Napoli. "Documenti inediti dell'Archivio Vaticano" (DIAV) 22, 1897: 183–203, 351–370, 507–528; DIAV 23, 1898: 3–21, 275–304.
  • Adrien Clergeac: Jean Ier d'Armagnac et les papes d'Avignon Innocent VI et Urbain V. "Revue de Gascogne", 5, 1905: 97–112.
  • Georges Daumet: Innocent VI et Blanche de Bourbon. Paris, 1899.
  • Eugène Déprez: Les funerailles de Clement VI, et d'Innocent VI, d'après les comptes de la cour pontificale. "Mélanges d'histoire et d'archéologie publiés par l'École Française de Rome" 20, 1900: 235–250.
  • Georges Despy: Les interventions politiques d'Innocent VI (1352–1362) dans les principautés belges d'après ses regis-tres aux lettres secrètes. "Bulletin de l'Institut Historique Belge de Rome", 26, 1950–51: 69–111.
  • Maurice Faucon: Prêts faits aux rois de France par Clément VI, Innocent VI et le comte de Beaufort. "Bibliothèque de l'École des Chartes" 40, 1879: 570–578.
  • Jean Favier: Les papes d’Avignon. Fayard, Paris, 2006.
  • Pierre Gasnault: Contribution à l'histoire des registres de lettres secrètes d'Innocent VI. "Annali della Scuola Speciale per Archivisti e Bibliotecari dell'Università di Roma", 12, 1972: 77–97.
  • Francesco Giunta: Sulla politica orientale di Innocenzo VI. "Miscellanea in onore di Roberto Cessi", I, Roma 1958: 305–320.
  • Pietro Guidi: La coronazione d'Innocenzo VI. "Papsttum und Kaisertum. Festschrift für Paul Kehr". München, 1926: 571–590.
  • Bernard Guillemain: Les papes d'Avignon (1309–1376). Paris, 1998.
  • Anne-Marie Hayez: Les courriers des papes d'Avignon sous Innocent VI et Urbain V (1352–1370). "La circulation des nouvelles au Moyen-Âge", Paris 1994: 49–62.
  • Mary Hennigan: Peace efforts of the popes during the first part of the hundred years' war: case study of Innocent VI. Pennsylvania, 1977.
  • Hermann Hoberg: Die Einnahmen der apostolischen Kammer unter Innocenz VI. Paderborn, 1955.
  • Marie-Claude Homet: Le portrait d'Innocent VI, fondateur de la chartreuse de Villeneuve-lès-Avignon par Jean-Claude Cundier (1690). "Analecta Cartusiana" 1, 1989, nr 2: 143–147.
  • Tiina Kala: Paavst Innocentius VI kiri Tallinna raele. "Vana Tallinn" 7, 1997: 141–143.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Rasa J. Mazeika: Some remarks upon "Acta Innocentii PP. VI" and "Acta Clementis PP. VI", ed. by Aloysius L. Tautu. "Archivum historiae pontificiae" 23, 1985: 367–372.
  • Émile-Aurèle van Moé: Suppliques originales adressées à Jean XXII, Clément VI et Innocent VI. "Bibliothèque de l'École des Chartes", 92, 1931: 253–276.
  • Guillaume Mollat: Innocent VI et les tentatives de paix entre la France et l'Angleterre (1353–55). "Revue d'Histoire Ecclésiastique", XI (1909): 729–743.
  • Guillaume Mollat: Les papes d'Avignon 1305–1378. Letouzey & Ané, Paris, 1949.
  • Eugène Müntz, Maurice Faucon: Inventaire des objets précieux vendus à Avignon en 1358 par le pape Innocent VI. "Revue Archéologique", 43, 1882: 217–225.
  • Dominique Paladilhe: Les papes en Avignon. Paris, 1975.
  • Antoine Pélissier: Innocent VI: Le reformateur, deuxième pape limousin. Tulle, 1961.
  • Regnerus Richardus Post: Supplieken gericht aan de pausen Clemens VI, Innocentius VI en Urbanus V. 1342–1366. 's-Gravenhage, 1937.
  • Yves Renouard: Les minutes d'Innocent VI aux Archives du Vatican. "Archivi d'Italia", 2, 1935: 14–26.
  • Yves Renouard: La papauté à Avignon. Paris, 1954.
  • Karl Heinrich Schäfer: Die Ausgaben der Apostolischen kammer unter Benedikt XII., Klemens VI. und Innocenz VI. 1335–1362. Paderborn, 1914.
  • Willy Scheffler: Karl IV. und Innocenz VI. Berlin, 1912.
  • Jean Sonnier: Retour à la Chartreuse de Villeneuve-lès-Avignon du tombeau du pape Innocent VI. "Les monuments historiques de la France" 6, 1960: 203–209.
  • Martin Souchon: Die Papstwahlen von Bonifaz VIII. bei Urban VI. Brunswick, 1888.
  • Norman P. Zacour: A Note on the Papal Election of 1352: the Candidacy of Jean Birel. "Traditio", 13, 1957: 456–462.
  • José Zunzunegui Aramburu: Bulas y cartas secretas de Inocencio VI 1352–1362. Roma, 1970.
  • Anthoine Thomas: Innocent VI et l'évacuation de La Chapelle-Taillefer en 1357. "Mémoires de la Société des Sciences Naturelles et Archéologiques de la Creuse" 21 (1919/1921): 5–16.
  • Josep Trenchs Odena: I "Capituala" e le "Petitiones" presentate a Innocenzo VI dai Viterbesi (An. 1358). "Archivio della Società Romana di storia patria" 99, 1976: 342–348.
  • Emil Werunsky: Italienische Politik Papst Innocenz VI. und König Karl IV. Wien, 1878.
  • Emil Werunsky: Excerpta ex registris Clementis VI et Innocentii VI. Innsbruck, 1885.
  • Emil Werunsky: Römische Berichte 3. Bemerkungen über die im Vaticanischen Archive befindlichen Register Clemens VI. und Innocenz VI. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 6, 1885: 140–154.
  • Daniel Williman: Memoranda and Sermons of Etienne Aubert (Innocent VI) as Bishop (1338–1341). "Medieval Studies", 37, 1975: 7–41.

Välislingid

muuda
Eelnev
Clemens VI 		Rooma paavst
1352–1362 		Järgnev
Urbanus V
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Innocentius_VI&oldid=6668709"