Jumal

Jumal on usundites esinev võimas üleloomulik olend (tavaliselt isik). Monoteistlikes usundites (sh judaismis, kristluses ja islamis) on Jumal ülim olend, kellele omistatakse universumi (sealhulgas inimkonna) loomine, säilitamine ja juhtimine. Usku Jumalasse või jumalatesse leidub enamikus kultuurides. Teatud kindla Jumala või kindlate jumalate austajad võivad pidada teisi jumalaid madalamateks või ebajumalateks (neid võidakse nimetada ka jumalusteks).

Juma ja Jumala

Sõna "jumal" ja selle kognaadid pärinevad soome-ugri ühisajast (M.Derenko et al.: 10 tuhat ja enam aastat tagasi) ning tähistavad taevast üliolendit. Algselt on sõnad 'juma' ja 'jumala' (juma asupaik) tähendanud üliolendit ja taevalaotust (ingl. god, sky, sks. Gott, Himmel), hiljem üksnes taevaasukat. Lähedane mõistele Ilma.

Jumast tulenevad soome jumala, eesti jumal, saami ibmel, jubmel, jimmel, jummel, ersa jondol, mokša jondul, mari jumo, vepsa gumal, jumal (S.Starostin, Uralic etymology).

Eestlaste ristimisel kasutasid mungad arusaadavuse tarvis kohaliku taevase üliolendi nime kristlaste jumala (Meie Isa, kes sa oled taevas) vastena.

Nüüdses eesti keeles on sõna "jumal" üldmõiste, mis tähistab mistahes usundi poolt tunnistatavat ja kummardatavat olemust.

Kui "jumal" kirjutatakse suure algustähega, siis sellega on mõeldud juudi usu JHVH (keelatud hääldada, teisiti Adonai – Isand) ja sellest tuletatud kristlaste Jehoovat-Jahvet (Seda, Kes Kehastub, häälda Jööve) või islami Allahi (Ainsat Kummardamisväärset).

Jumal(ad) polüteismis

Polüteistlikes usundites tuntakse ja austatakse paljusid jumalaid, kes võivad moodustada keeruka panteoni. Variandina (henoteism) võidakse küll tunnistada paljude jumalate olemasolu, kuid konkreetses teenistuses kummardada ja teenida ikka vaid ühte jumalat. Polüteistlikud jumalused võivad olla igaüks mingi kindla loodusnähtuse, eluvaldkonna või piirkonna valitsejad ning oma isiksusejoonte poolest võivad nad olla küllalt inimtaolised, kuigi suurte üleloomulike võimetega.

Jumal monoteismis

Monoteistlikud religioonid defineerivad ainujumalat selliste mõistete kaudu nagu (ülim või kõrgeim) looja, isand, valitseja, karjane, kohtumõistja jne ning selliste omaduste kaudu nagu ülim, lõpmatu, igavene, täiuslik, kõikvõimas, kõiketeadev jne. On ka seisukoht, et Jumalat ei saagi defineerida ega tõeselt kirjeldada, kuna ta seisab väljaspool inimese mõistusega hõlmatavat ala. Mõnede arusaamade järgi on Jumal paratamatult hea (summum bonum), mõned aga peavad Jumalat teispool moraali asetsevaks. Üldiselt usutakse, et Jumalaga on võimalik kontakteeruda ja suhelda ning Jumal võib end ja oma tahet erineval viisil inimestele ilmutada. Mõned peavad aga Jumalat inimestele täiesti mõistetamatuks ning Jumalaga suhtlemist võimatuks.

Teised käsitlused

Panteism on usuline hoiak, mille järgi Jumal ja kõiksus on üks ja seesama.

Jumalale on antud ka filosoofilisi tõlgendusi ning püütud jumala mõistele leida ekvivalenti füüsilisest universumist. Jumala all on mõistetud näiteks ülima hüve ideed või hoopis energiavälja, mis täidab universumit ja mille olemasolu teeb universumi võimalikuks. Ühe seisukoha järgi on jumal see, mida pole üldse võimalik mõista ega defineerida.

Jumal võrdlevas religiooniloos

Enamik uurijaid on arvamusel, et usundilised kujutelmad on arenenud animismilt polüteismile ja sealt monoteismile. Samas on eriti Hiina ja India usundeid polüteismi ja monoteismi skaalal raske määratleda.

Jumalatõestused

Pikemalt artiklis Jumalatõestus

Jumala(te) olemasolu või mitteolemasolu kohta on esitatud palju tõestusi ning neile vastuväiteid. On näiteks väidetud, et kui mitte postuleerida ühe, igavese Jumala olemasolu, siis on universumi olemasolu seletamatu, sest ei ole võimalik, et miski tekib eimillestki (ex nihilo nihil fit). Teiselt poolt on väidetud, et miski päritolu eimillestki tuleneb vältimatult eimiski paradoksist. Paljud on väitnud, et Jumalasse uskumine sõltub usust, mitte mingist argumendist või tõestusest, ning ükski niisugune argument ei saa olla kindel või lõplik tõestus. Lisaks on ka neid, kes ütlevad, et on võimelised tajuma ülimat olendit, tema kohalolu, suhtumisi, olemust, ilu, headust, armastust ning teisi atribuute ja omadusi, kuid seda võib pidada ka luulumõtteks.

Jumal religioonis

Urantia raamat

Urantia raamat annab mõistele "jumal" järgmised tähendused: ^[1]

^0:2.6 JUMAL on sõnaline sümbol, mis märgib Jumaluse kõiki isikustumisi. Igal Jumaluse toimimise isikulisel tasandil nõuab termin erinevat definitsiooni ja teda tuleb igal tasandil veel edaspidi ümber defineerida, sest seda terminit võib kasutada Jumaluse erinevate — kooskõlastatud või alluvate — isikustumiste märkimiseks; näiteks: Paradiisi Loojad-Pojad — kohalike universumite isad.

^0:2.10 Termin „Jumal” märgib alati isiksust. Sõna „Jumalus” võib, aga ei pea märkima jumalikke isiksusi.

^0:2.11 Järgnevates kirjades kasutatakse sõna JUMAL järgmistes tähendustes:

^0:2.12 1. Jumal-Isa — Looja, Juhtija ja Alalhoidja. Kõikne Isa, Jumaluse Esimene Isik;

^0:2.13 2. Jumal-Poeg — Kooskõlastatud Looja, Vaimne Juhtija ja Vaimne Korraldaja. Igavene Poeg, Jumaluse Teine Isik;

^0:2.14 3. Jumal-Vaim — Ühine Toimija, Kõikne Terviklikustaja ja Meele Annetaja. Lõpmatu Vaim, Jumaluse Kolmas Isik;

^0:2.15 4. Ülim Jumal — aja ja ruumi tegelikustuv ehk arenev Jumal. Isikuline Jumalus, kes sidestatult teostab loodud-olendi ja Looja identiteedi kogemuslikku saavutamist. Ülim Olend tajub isiklikult jumalusliku ühtsuse saavutamist aja ja ruumi arenevate loodud-olendite areneva ja kogemusliku Jumalana;

^0:2.16 5. Seitsmekordne Jumal — Jumaluse isiksus, kes tegelikult toimib ükskõik kus ajas ja ruumis. Paradiisi isikulised Jumalused ja nende loovad kaaslased, kes toimivad keskses universumis ja selle piiridest väljaspool ning võimsus-isikustuvad Ülima Olendina ajas ja ruumis toimuva ühendava Jumaluse ilmutamise esimesel, loodu tasandil. See tasand ehk suuruniversum on sfäär, kus toimub Paradiisi isiksuste aegruumiline laskumine vastastikuses seoses arenevate olendite aegruumilise tõusuga;

^0:2.17 6. Viimane Jumal — superajas ja ületatud ruumis ilmnev Jumal. Ühendava Jumaluse avaldumise teine kogemuslik tasand. Viimane Jumal tähendab, et on saavutatud nende sünteesitud absoniitsete-üliisikuliste, aegruumi piire ületavate ja ilmnenud-kogemuslike väärtuste realiseerumine, mis koordineeruvad Jumaluse reaalsuse lõplikel loovustasandeil;

^0:2.18 7. Absoluutne Jumal — aega ja ruumi ületavaid üliisikulisi väärtusi ja jumalikkuse tähendusi kogemusteks muutev Jumal, kes on praegu eksistentsiaalne Jumalus-Absoluudina. See on ühendava Jumaluse väljendumise ja avardumise kolmas tasand. Sellel ülilooval tasandil kogeb Jumalus isikustumispotentsiaali ammendumist; kohtab täiuslikku jumalikkust ning kogeb üksteisele järgnevail, ikka kõrgemail kellekski teiseks isikustumise tasandeil eneseilmutamisvõime ammendumist. Nüüd kohtab Jumalus Määratlematut Absoluuti, riivab teda ja kogeb samasust temaga.

^0:2.7 Terminit „Jumal”, nii nagu meie seda kasutame, võib mõista:

^0:2.8 määrangu järgi — nagu Jumal-Isa;

^0:2.9 konteksti järgi — kui seda kasutatakse teatud kindlast jumalustasandist või -seosest kõneldes. Kui tekib kahtlusi sõna „Jumal” täpse tõlgendamise osas, on soovitatav see siduda Kõikse Isa isikuga.

Vaata ka

Viited

↑ Urantia raamat. Urantia shtasutus. 1950. e-raamat.[1]

[1] Urantia raamat. Urantia shtasutus. 1950. e-raamat.[1]

[1]