Magna Carta
See artikkel vajab toimetamist. (August 2006) |
"Magna Carta" (ladina 'suur paber') ehk "Magna Carta Libertatum" (sõna Carta asemel on kasutatud ka sõna Charta) on Inglismaa kuninga John Maata 15. juunil 1215 välja antud õigusakt, millega piirati Inglise monarhide absoluutset võimu. See koosneb hulgast dokumentidest, mille poolde pöördutakse ühise nime all.
.jpg)
"Magna Cartale" kirjutasid lisaks kuningale alla 25 parunit, 13 piiskoppi, 19 abti, paavsti ja templirüütlite esindaja. Originaaleksemplarid koostati 15. juulil 1215 ja saadeti allakirjutanutele.
Kuningas John polnud sugugi nõus tema võimu piiravate sätetega ja taganes hartast veel samal aastal, mis põhjustas novembris kodusõja, mille käigus John 21. mail 1216 düsenteeriasse suri. Ka paavst Innocentius III taganes lepingust, kui teada sai, et seal polnud kirjas kiriku võimu kuninga üle.
"Magna Carta" polnud esimene dokument, mis kuningavõimu piiras. Seda tegi näiteks vabaduste harta (1100).
"Magna Carta" määrab, et ükski isik, ei kuningas, aadlik ega lihtne kodanik ei saa olla üle seadusest ning on võrdsed Jumala ja kohtuniku ees. Dokumenti täiendati aastatel 1216, 1217 ja 1225.
"Magna Cartat" on hiljem korduvalt uuendatud. Seda tegi nii Tudorite kui ka Stuartite dünastia. See mõjutas tugevalt Inglismaa ja pärastpoole teiste riikide, eeskätt Ameerika Ühendriikide seadusandlust. Seetõttu on see üks olulisimaid dokumente demokraatia ajaloos.
Mitmed tänapäeva kodanikualgatuse ja inimõiguste grupid (näiteks Montana Freemen) on võtnud "Magna Carta" oma tegevuse aluseks.
Teksti tõlge
muudaSee lehekülg või osa sellest on esitatud Vikitekstidesse teisaldamiseks. Kui lehekülge või vastavat tekstiosa saab entsüklopeediaartikliks toimetada, nii et tegu poleks pelgalt allikteksti koopiaga, siis palun tee seda ja eemalda märkus. Muul juhul kopeeri või impordi autoriõiguse kaitseta või vaba litsentsi all olev tekst Vikitekstidesse, võttes vormindamisel eeskujuks varem sinna lisatud tekste. Vajadusel tuleks kopeerimisel järgida transwiki-protseduuri. |
Magna Carta ((Suur Vabaduste kiri)) (15. juunil 1215)
John, Jumala armust Inglismaa kuningas, Iirimaa senjöör, Normandia ja Akvitaania, ja Anjou krahv, peapiiskopidele (ülempiiskoppidele), episkoopidele, abeedele, krahvidele, parunitele, kohtunikele, metsaülematele, šeriifidele, bailiffide ((kohtutäiturite)), teenritele ja kõigile oma ustavaile - tervitus.
Saagu Teile teatavaks, et me Jumalikul sunnil ja oma ja eelkäijate ja järglaste hingede päästmise nimel, Jumala auks, püha kiriku ülistamiseks ja meie auväärsete isandate Stephen, Canterbury ülempiiskopi- kogu Inglismaal ja [holy] Rooma kiriku, Dublini ülempiiskop Henry, Londonist William, Winchesterist Peter, Bathist ja Glastonburyst Jocelyn, Lincolnist Hugh, Worcesterist Walter, Conventryst William, ja Rochesterist Benedict, [bishops], of master Pandulf, subdeacon and member of the household of the lord pope, vend Aymericu, Templiordu pealik Inglismaal, ning aadlike: Pembroke'i krahv William Marshal, Salisbury krahv Williami, Warenne krahv Williami, Arundeli krahv Williami, Scotlandi Galloway konstaabli Alani, Warin fitz Gerold, Peter fidz Herbert, Hubert de Burgh seneschal of Poitou, Hugh de Neville, Matthew fidz Herbert, Thomas Basset, Alan Basset, Philip de Aubeney, Robert of Ropsley, John Marshal, John fidz Hughi, ja teiste meile ustavate nõuandel, meie kuningriigi paremaks korraldamiseks kuulutame:
[1] Esiteks, andsime Jumala ees nõusoleku ja kinnitasime selle hartaga igaveseks ajaks meile ja meie järglastele, et Inglise kirik oleks vaba ja kasutaks oma vabadusi ja puutumatuid õigusi terviklikult selleks, et valikuvabadus, mis tunnistatakse tähtsamaiks, meie puhtast vabast tahtest, sest see on Inglise Kirikule eriti hädavajalik, veel kuni vastuoludeni, mis tekkisid meie ja parunite vahel, armulikult andsime ja kinnitasime ürikus ning saime talle kinnituse senjöör paavst Innokenti III poolt; millist vabadust hakkame meie järgima ja soovime, et ka kõik meie järglased seda tulevastel aegadel järgiksid. Samuti annetasime kõigile vabadele inimestele meie Kuningriigis ja meie järglastele igaveseks ajaks alltoodud vabadused, et nad neid omaksid ja kasutaksid, ning et nende järglastele see edasi kanduks.
[2]Kui keegi krahvidest või parunitest või teistest valdaja, kes seisis meil vahetult (in capite) sõjaväeteenistuses, sureb ja tema surma hetkeks on pärija täisealine ja on kohustatud maksma relefi *((* Relef – (pr.k. relief, lad.relevo )- (aitan) – vasalli rahaline maks senjoori või vasalli muutmisel oma senjoorile keskajal Inglismaal ja Prantsusmaal(tavaliselt pärandamise korras. Relefi makstakse aasta või kahe aasta feoodilt (läänilt) saadud tulu suuruses. Relef oli vasalli suhetes ettenähtud kohustuslik sissemakse. ((SVE-36-342.lk K.L.)), siis ta (pärija) peab saama oma pärandi peale iitse relefi tasumist, s.t. krahvi pärija või pärijad (peavad maksma) terve krahvkonna valduste pealt sada naela (sterlinguid), paruni pärija või pärijad terve valduse pealt sada naela, rüütli pärija või pärijad, kes valdas tervet rüütli fid* ((*Feod – (hilislad. Feodum,või feudum)- Lääne-Euroopas feodalismi ajal maa, mõnikord senjoori poolt oma vasallile päritavaks annetatud ametikoht või tulu, sõjaväeteenistuse, senjoori mõisate juhtimisel aitamise, osalemiseks kohtus ja traditsiooniliste maksude maksmise tingimusel. Sarnased mõisted on veel – „len“ – Lehn (Saksamaal), „feef „– fief (Prantsusmaa), „fi „ – fee (Inglismaal) (SVE-44-608)), kõige rohkem sada šillingit; aga kes peab vähem maksma, las annab vähem, kooskõlas iidse fiide tavaga.
[3]Kui kellegi sellise valdaja pärija osutub alaealiseks ja asub hoolduse all, siis saanud täisealiseks, las saab oma pärandi ilma relefi või lõivu maksmata.
[4]Selle alaealise pärija maa hooldaja peab võtma pärija maalt vaid mõõdukaid tulusid ja mõõdukaid tavalisi makseid ja mõõdukaid koormisi ja seejuures ei tee inimestele ja asjadele kahju ega laosta neid; ja kui me teeme mingi sellise maa hooldamise ülesandeks kellelegi seriifile või kellelegi teisele, kes peab meile andma enda tuludest aru, ja ta laostab või rüüstab selle tema hoolduse all oleva maa, siis me kasseerime temalt sisse trahvi ja see maa peab olema antud selle šeriifi käest kahele täisõiguslikele ja ausatele inimestele, kes hakkavad andma tuludest aru meile ja neile, kelle me selleks nimetame; ja kui me kingime või müüme kellelegi hoolduse mingi sellise maa üle ja ta laostab selle või rüüstab, siis temalt võetaks hooldusõigus ära ja see maa antakse sellest fiist pärit kahele täisõiguslikule ja ausale inimesele, kes samal viisil, nagu on ülalpool öeldud, hakkavad meile aru andma.
[5]Hooldaja, seni kuni ta hoiab oma hoolduses maad, hakkab ülal pidama maju, parke, lautu veistele, tiike, veskeid ja muud sellesse maasse puutuvat, selle maa tuludest ta peab andma pärijale üle, kui ta saab täisealiseks, kogu selle maa, mis varustatud atradega ja muu põllumajandusliku inventariga, palju on seda vaja tööde ajal ja palju võib seda omada, kohastades mõistlikult maalt saadavate tuludega.
[6]Pärijad hakkavad abielluma nõnda, et ei oleks ebavõrdset abielu ja sellisel viisil, et enne abielu sõlmimist oleks sellest teatatud pärija lähimatele veresugulastele.
[7]Lesk, peale oma mehe surma, peab viivitamatult, ilma asja keeruliseks ajamata, saama oma kaasavara ja oma päranduse ning ärgu ta maksku oma lese osa ja oma kaasavara pealt, või siis oma pärandi, millist pärandit mees ja tema ise valdasid mehe surma päeval ja las jääb ta jääb oma mehe majja, neljakümmend päeva peale ta surma, mille kestel talle eraldatakse tema kui lese osa.
[8]Mitte ühtegi leske ei või sundida abielluma, seni kuni ta soovib elada ilma meheta, nii, kuid, et esitaks tagatise, et ei lähe meie, kui ta on meist sõltuv või oma senjoori nõusolekuta mehele, olenevalt sellest kellest ta sõltub, kui ta sõltub kellestki teisest (aga mitte meist).
[9]Mitte meie, mitte meie ametnikud ei hakka võtma võla katteks ära maad, ega sellest saadavat tulu, seni kuni võlgniku liikuvat vara on võla tasumiseks piisavalt; ja võlgniku käendajad ei ole sunnitud tasuma (asuma tema võlga maksma), seni kuni peavõlgnik ise ei osutu maksejõuetuks, omamata tasumise allikaid, käendajad vastutavad võla eest ja kui soovivad, võivad saada võlgniku maa ja tulud ning vallata seda seni, kuni saavad võla eest hüvituse, millise nad maksid enne ta eest ära, kui vaid peavõlgnik ei tõesta, et ta on juba nende käendajatega arved õiendanud.
[10]Kui keegi võtab midagi laenuks, rohkem või vähem, juutidelt ja sureb enne seda, kui on selle võla tasunud, siis see võlg ei hakka protsente kandma enne, kui (surnu) pärija saab täisealiseks, ükskõik kellest ta on sõltuv (oma maa eest) ja kui võlg satub meie kätte, siis me nõuame sisse vaid selle vara, milline on kantud võlakohustusse.
[11] Kui keegi sureb, jäädes juudi võlgnikuks, siis ta naine peab saama oma lese osa ja ei ole kohustatud midagi võla maksmiseks ära andma; ja kui surnust jäid maha alaealised lapsed, siis neile peab olema tagatud varale vastav hädavajalik ülalpidamine, aga ülejäägist peavad olema makstud võlg, kuid nii, et (surnu) senjoori ees olevad kohustused ei kannataks seejuures mingit kahju; sellisel viisil peab toimima ka teiste, mitte juutide võlgadega.
[12] Kuningliku nõukogu soovituseta ei või võtta meie kuningriigis mingeid kilbi- ega abirahasid, kui see ei ole meie vangist väljaostmiseks või esmasündinu rüütliks löömiseks või siis esmalt sündinud pojaga esimest korda abielluvale tütrele; ja selleks tuleks anda vaid mõõdukas abiraha; sarnaselt tuleks toimida ka Londoni linnast tulevate rahadega.
[13]Londonil peavad samuti olema kõik muistsed vabadused ja vabad tavad nii nagu maal, nõnda ka vetel. Peale selle lubame ja soovime, et ka teised linnad ja linnakesed alevid ja sadamad omaksid kõik vabadused ja omad vabad tavad.
[14]Selleks, et meil oleks üldine kuninglik nõukogu, et otsustada abirahade maksmisi ja teisi juhtumeid, väljaarvatud ülalmainitud kolm juhtu, või maksustada kilbirahadega, me käsime kutsuda kokku arhipiiskoppe, episkoppe, abeesid, krahve ja vanemaid paruneid meie pitseriga kirjadega ja peale seda laseme kokku kutsuda sherifide ja beiliffide kaudu, kõikide nende esindajaid, kes hoiavad vahetult meie eest maad, kindlaksmääratud päevaks, see on vähemalt nelikümmend päeva enne tähtaega ja kindlaksmääratud kohta. Kõigis neis kirjades selgitame kutse põhjuse ja kui nõnda on kutsed laialisaadetud ja kuigi kutsutuist osa jätsid tulemata, siis määratud päeval tuleb hakata asja arutama nendega kes on kohal.
[15]Edaspidi me ei luba kellelgi võtta oma vabadelt inimestelt rahalisi toetusi, kui siis tema vangist välja ostmiseks ja tema esmasündinud poja rüütliks tõstmiseks ja tema esmasündinud tütre esimest korda mehele panekuks; ja selleks võib võtta vaid mõõdukat rahalist toetust.
[16]Kedagi ei või sundida rohkemaks teenistuseks oma rüütli lääni eest või muu vaba ülalpidamise eest, kui see, milline on selle eest ette nähtud.
[17]Üldised tsiviilkohtuasjad ei pea käima meie kuuriate järgi vaid peavad olema lahendatud mingis kindlaksmääratud kohas.
[18]Järjekordse ülevõtmise uurimine, eelkäija surma ja viimase sissetuleku esitamisest uurimine peab olema teostatud vaid oma krahvkondades ja sellisel viisil: meie või kui me asume kuningriigi piiridest väljaspool, meie kõrgemale kohtuametkonnale, saadame kaks kohtunikku igasse krahvkonda igal aastal neli korda, kes koos iga krahvkonna poolt valitud nelja krahvkonna rüütliga peab hakkama lahendama asju krahvkonnas kindlaksmääratud päeval ja kohas ülalpool nimetatud kohtuistungitel.
[19]Ja kui päeval, milline on määratud kindlaks krahvkonna koosolekuks, ülalpool nimetatud kohtuistungid ei saa olla läbi vaadatud, siis peab jääma alles niipalju rüütleid ja vabu maavaldajaid, neist, kes olid kohal sel päeval krahvkonna koosolekul, et nende abil olev olnud võimalik ettenähtud viisil koostada kohtuotsuseid, vastavalt sellele, kas iga neist asjadest on rohkem või vähem tähtis (millised kuuluvad nende poolt lahendamisele).((?))
[20]Vaba inimest saab trahvida väiksemate üleastumiste eest vastavalt üleastumise laadile ja suure süüteo eest mitte teisiti kui vastavalt üleastumise tähtsusele; sealjuures tuleb jätta puutumatuks ta põhivara (salvo contenemento suo); samamoodi toimitakse kaupmeestega, ta kaup jääb puutumatuks, ja ka villein'e trahvitakse sarnaselt, ja ka tema inventar jääb puutumatuks, kui nad meie poolt saavad trahvitud ja ei mingeid ülal nimetatud trahve ei määrata teisiti, kui naabrite hulgast ausate inimeste poolt vande all antud tunnistuste alusel.
[21]Krahve ja paruneid hakatakse trahvima mitte teisiti, kui oma peeride vahendusel ja mitte teisiti kui kooskõlas oma üleastumise liigiga.
[22]Klerikut (vaimulik) trahvitakse oma ilmaliku vara valdajana mitte teisiti, kui teisi (valdajaid) keda on mainitud ülalpool, aga mitte oma kirikliku maatüki (benifiits) suuruse järgi.
[23]Nii kogukond, ega ka üksikisik ei pea olema sunnitud ehitama jõgedele sildasid, peale nende, kes peavad neid vanast ajast õiguse järgi tegema.
[24]Ei šerifil, konstaablil, koroneridel ega teistel ametnikel ei tule harutada meie krooni kohtualluvuses olevaid asju.
[25]Kõik krahvkonnad, sadakonnad ja kolmandikud * ((*Inglismaa jaotus krahvkondadeks, krahvkonnad aga sadakondadeks; Yorki krahvkond jaotus kolmandikeks (threthingi, teisiti ridings) ja kolmandikud wapentakes. Tõlk märkus)) peavad olema antud väljaostmiseks vanast ajast kindlaksmääratud tasu eest ja mitte mingi lisata, erandiks meie domeniaalsed mõisad.
[26]Kui keegi, kes valdas meilt saadud ilmalikku lääni, sureb ja meie šeriif või bailiff esitab meie võla äramaksmise käsu, millise lahkunu oli meile võlgu, siis las šeriif või bailiff paneb keelu lahkunu vallasvarale, mis leitud ilmalikus läänis ja koostab talle selle võla suuruses summas vara üleskirjutuse, täies selguses, seda täieõiguslike isikute juuresolekul, sellise arvestusega, et sellest varast ei oleks miskit võõrandatud, seni kuni ta ei ole meile võlga tasunud; aga ülejääk las olla jäetud testamenditäitjale, et nad saaksid täita lahkunu testamenti; aga kui ta meile midagi võlgu ei olnud, siis kogu vallasvara peab jääma lahkunu omastele, kusjuures peab naisele ja tema lastele olema tagatud nende ettenähtud osad.
[27]Kui keegi vaba inimene testamenti jätmata sureb, siis tema vallasvara peab olema lähemate sugulaste ja sõprade kätega ning kiriku järelevalve all jagatud, kusjuures peab olema tagatud võlgade maksmine igaühele, kellele surnu oli võlgu.
[28]Ei konstaabel ega keegi teine ametnik ei või võtta kelleltki vilja või muud vara teisiti, kui selle eest kohe raha makstes või kui saades müüjalt vabatahtliku nõusoleku tasuda hiljem
[29]Mitte ükski konstaabel ei või sundida rüütlit lossi valvamise eest raha maksma sundida, kui ta soovib seda isiklikult valvata või lasta seda kellegi teise ausa inimese poolt teha, kui ta seda vabandaval põhjusel ei saa ise teha; aga kui me teatame või saadame ta sõjakäigule, siis ta vabastatakse lossi valvamise kohustusest ajaks, millise kestel ta oli meie käsul sõjakäigul.
[30]Mitte ükski meie šeriif või bailiff või keegi teine ei tohi võtta kelleltki vabalt inimeselt hobuseid või vankreid veoks teisiti, kui selle vaba inimese nõusolekul.
[31]Nii meie, kui ka meie ametnikud ei hakka võtma kindlustuste ehitamiseks või muudeks vajadusteks metsamaterjali teisiti, kui selle sama isiku nõusolekul, kellele see metsamaterjal kuulub.
[32]Me ei hakka endale pidama nende maad, keda on karistatud rasketes kuritegudes, aasta ja ühest päevast pikemaks ajaks, aga seejärel need maad peavad olema tagastatud nende läänide senjooridele.
[33] Tulevasel ajal peavad olema kõik tammid võetud maha Thamesilt ja Medwaylt ning kõikjalt mujalt Inglismaal, peale mere kallaste.
[34]Praecipe nime kandvat käsku ei või edaspidi kellelegi, kes ta ka ei oleks, välja anda, mille tagajärjel vaba inimene võib kaotada oma kuuria.
[35]Kogu kuningriigis peab hakkama olema üks veinimõõt, ja üks õllemõõt ja üks viljamõõt – nimelt londoni veerandik ja üks värvitud või mittevärvitud kalevi ((riidesort)) ja raudrüüde jaoks kootavate kalevite laius – nimelt, äärte vahele jäävad kaks küünart ((0,5 m)); sama, mis käib mõõtude kohta kehtib ka kaaludele.
[36]Miskit ei tule edaspidi anda ja võtta käsuna kui elu või liikmete uurimist ((ld. inquisicionis)) kuid see peab olema antud välja tasuta ja sellest ei või keelduda.((?)).
[37]Kui keegi hoiab meie eest per feodifirmam või per socagium või per burgagium* (*Feodi firma, socagium ja burgagium – on erinevad valdused, kuid mitte sõjaväelise, ega rüütli ülalpidamine, aga nimelt: rahaline ülalpidamine, lihtne vaba ülalpidamine ja linnas ülalpidamine (ülalpidamine linnaõiguse alusel ) Tõlk märkus), aga kellegi teise eest pidada maad sõjaväekohustuse eest (rüütliteenistuse), me ei hakka hooldama ta pärija ning maad, millist ta peab kellegi teise eest selle feodifirma, või socagii või burgagii alusel; me ei hakka hooldama selle feodi firma, või socagium, või burgagium'i üle, kui see feodi firma ei kohusta sõjaväekohustust kandma. Me ei hakka pärijat hooldama või mingit maad hooldama, millist ta peab rüütliteenistuse eest kellegi teise eest, sel alusel, et ta (samal ajal) ja meie eest hoiab maad parvae serbenteriae õiguse alusel, on kohustatud andma meile nuge või nooli või siis midagi muud sarnast. ((Sõnastus tahab ülevaatamist)).
[38]Tulevikus ei tohi ükski ametnik kedagi vastutusele võtta (kohtus ordaalide* rakendamisega)((*keskld. Ordalia germ.) nn Jumalaotsused, keskaja kohtupidamises tarvitatud julmad menetlused, kus kaebealuse süü v. süütuse üle otsustati mitmesuguste piinavate „proovide“ v. kohtuliku kahevõitluse järgi)) vaid oma isikliku suulise avalduse alusel, kutsumata selle juurde usaldusväärseid tunnistajaid.
[39]Ükski vaba inimene ei saa olla arreteeritud või vangistatud, jäetud ilma valdustest, kuulutatud lindpriiks või olla pagendatud, või mingil muul moel ilmajäetu, ning me ei lahenda asja teisiti kui seadusliku kohtu otsusega, mis teole ja maa seadustele vastav.
[40]Kellelegi ei hakka müüma õigusi ja õiglust ning kellelegi ei öelda ära ega venitata õiguse taotlustes.
[41]Kõik kaupmehed peavad saama õiguse vabalt ja ohutult sõita Inglismaalt välja ja tagasi, olla ja reisida mööda Inglismaad nii maal kui veel, selleks et osta ja müüa ilma ebaseaduslike maksudeta, makstes vaid vanad ja õiglased tavades kinnistunud maksud, erandiks sõja aeg, mil kaupmehed kes pärinevad maalt, mis sõdib meie vastu. Kui sellised leiduvad me maal sõja alguses, siis nad tuleb võtta kinni ilma kahju tekitamata nende isikule ja varale seniks kuni saab meile või meie peakohtunikule selgeks see kuidas suhtutakse meilt pärit kaupmeestesse, kes asuvad meie vastu sõdival maal ja kui meie omad on seal väljaspool hädaohtu, siis ka nende omad on meie maal kaitstud.
[42]Igaühele, kes jäävad meile ustavaks olgu lubatud sõita meie Kuningriigist välja ja naasta sinna täiesti ohutult nii maad kui vett mööda, tehes erandeid kuningriigi ühiseid huve silmas pidades vaid lühikeseks ajaks sõja olukorras, erandiks veel kuningriigi seaduste järgi vangistatud ja õigusteta isikud ning inimesed meiega sõdivatest maadest, lisaks kaupmehed, kellega tuleb toimida nii, nagu ülal öeldud.
[43]Kui keegi pidas maad, milline kuulus mingile läänile vaibevarana, nagu parun ((vabahärra)) Wallingfordile, Nottinghamile, Boulogne'ile, Lancasterile kuuluvate või teiste läänide vaibevarad, millised asuvad meie käes ja kujutavad endast parunite valdusi ja suri, siis tema pärija ei maksa mingit muud relefi ja kandma mingit teist teenistust, kui vaid seda relefi, millist ta oleks pidanud andma parunile ja kandma sellist teenistust, millist ta oleks pidanud parunile kandma, kui baronaat oleks paruni (enda) kätes; ja me hakkame seda sellisel viisil pidama, nagu oleks seda parun pidanud.
[44]Inimesed, kes elavad metsaringkonna piiridest väljaspool, ei pea edaspidi üldiste kutsete alusel ilmuma meie metsakohtute ette, kui nad ei ole asja pooleks või kellegi käendajaks, kes on kutsutud metsi puudutavates asjades kohtu ette.
[45]Me hakkame määrama kohtunikke, konstaableid, šerifeid ja beliife vaid nende hulgast, kes tunnevad Kuningriigi seadusi ja soovivad seda ametit kohusetundlikult täita.
[46]Kõik parunid, kes asutasid abtkonna ja omavad inglise kuningate kirju või nende suhtes iidseid valdaja õigusi, peavad jätkama nende üle hoolitsemist vakantside tekkimise ajal, nii nagu see on nende kohuseks.
[47]Kõik metsad, millised said kuninglikeks looduskaitsealasteks metsadeks meie ajal, lakkavad nüüdsest sellistena olemast; samuti tuleb toimida jõgedega, millised olid meie poolt kaitse alla võetud.
[48]Kõik teised tavad, millised eksisteerivad kuninglike looduskaitsealuseid metsi puudutavalt ja neis jahiks eraldatud kohti, aga samuti ametiisikuid, kes juhatavad neid metsi ja kohti, šerifeid ja nende teenreid, jõgesid ja nende kaitsjaid, peavad viivitamatult olema võetud igas krahvkonnas uurimise alla kaheteistkümnest rüütlist vandekohtunikust koosnevas kohtus samast krahvkonnas, millisest nad peavad olema valitud ausate inimeste poolt ja neljakümne päeva jooksul peale seda, kui on läbi viidud uurimine, peavad need nende poolt olema täielikult hävitatud, et need mitte kunagi enam ei tekiks, kuid nii, et me, või kohtuvõimud, kui me ei asu Inglismaal, oleks sellest eelnevalt teavitatud.
[49]Me tagastame viivitamatult kõik pantvangid ja (kõik) kirjad, millised olid inglaste poolt rahu või ustava teenistuse tagamiseks meile välja antud.
[50]Me kõrvaldame ametist täiesti sugulased Gerard de Athee, et nad tulevikus ei asuks Inglismaal mingis ametis, Engelard de Cigogne,. Peter ja Guy ja Andrew de Chanceaux, Cuy de Cigogne, Geoffrey de Martigny ja tema vennad, Philip Marc ja ta vennad ja Geoffrey, tema vennapoeg ja kõik nende järeltulijad.
[51]Ja viivitamatult peale rahu taastamist kõrvaldame kuningriigist kõik välismaised rüütlid, laskurid, seersandid, palgasõdurid, kes saabusid hobustega ja relvaga kuningriiki kahjustama.
[52]Kui keegi meie peeridest oli meie poolt ilma seadusliku kohtuotsusega jäetud ilma (oma ) maadest, (oma ) lossidest, (oma) eelistest või oma õigustest, siis me tagastame need neile viivitamatult; ja kui sellest tõuseks kohtuasi, siis las olla see otsustatud kahekümne viiest parunist koosneva vandekohtuniku poolt, keda on allpool viidatud, kus on juttu rahu garantiidest; kõige selle suhtes, millest keegi oli jäetud oma peeride seadusliku kohtuotsuseta ilma, meie isa, kuningas Henry või kuningas Richardi, meie venna, poolt ja mis asub meie käes või mida teised valdavad meie hoole all, me saame pikendust kuni kohustuse võtmise tavalise tähtaja lõpuni; erandi moodustab see, millise suhtes on juba kohustused võetud või on meie algatusel viidud läbi uurimine enne kohustuste võtmist; kui me naaseme oma palverännakult või kui juhtub, et hoidume palverännakust, siis me viivitamatult osutame selle suhtes täielikku õiglust.((?))
[53]Sellist ajapikendust omame samal viisil metsade suhtes õigluse osutamise suhtes, millised peavad lakkamast olema kuninglikud looduskaitsealad, millised Henry, meie isa, või Richard, meie vend, kuulutasid kuninglikeks kaitsealusteks metsadeks mis kuuluvad võõra feoodi koosseisu, millisele (hooldust) me senini teostasime sel alusel, et keegi (hoides maad teise senjoori eest) samal ajal hoidis feoodi ((Fii`d)) meie eest rüütliteenistuse eest ja abtkondade suhtes, millised olid asutatud võõras feoodis, aga mitte meie omas, millise suhtes teatas oma õigusest feoodi senjoor; ja kui naaseme või hoidume oma palverännakust, millise suhtes me viivitamatult osutame täielikku õiglust.
[54]Kedagi ei või võtta aresti alla ja vangistada naise kaebuse põhjal, kui ta kaebab mitte oma mehe, aga kellegi teise surma juhtumi üle.
[55]Kõik maksud, millised olid makstud meie poolt ebaõiglaselt ja riigi seaduste vastaselt ja kõik trahvid, millised on makstud ebaõiglaselt ja maa seaduste vastaselt, las vajuvad unustusse või las toimetagu nendega kahekümne viiest parunist koosneva kohtu, keda mainitaks eallpool, otsuse järgi, kus käib jutt rahu garantiidest, või siis nende enamuse otsusega koos ülalpool nimetatud Stepheniga, Canterbury arhipiiskopiga, kui tal on võimalus kohal viibida ja koos teistega, keda ta soovib selleks endaga kaasa kutsuda; aga kui tal ei ole võimalik kohal viibida, siis asi mingu sellegi poolest edasi, et kui sarnase hagi puhul hakkab esinema keegi või mõned neist ülalpoolnimetatud kahekümne viiest parunist, siis nad kõrvaldatakse, kuivõrd asi puudutab selle tsiviilkohtuasja lahendamist, aga nende kohale ja vaid selleks nimetatakse teised neist kahekümne viiest isikust ja nad annavad tõotuse.
[56]Kui me jätsime waleslased maadest ilma või eesõigustest või millegist muust ilma nende peeride seadusliku kohtuotsuseta Inglismaal või Walesis, las siis olgu need neile tagastatud; ja kui sellest tõusis (juba) tsiviilkohtuasi, sellisel juhtumil see lahendatagu (Walesi) käigul nende peeride poolt, aga inglise asjade suhtes inglise õiguse järgi ja uelsi asjades Walesi õiguse järgi, aga asjades March piires Marchi õiguse järgi. Samuti las talitagu waleslased meiega ja meie omadega.
[57]Sõltuvalt sellest, millest oli keegi waleslane oma peeride seadusliku kohtuotsuseta jäetud ilma kuningas Henry, meie isa, ja kuningas Richardi, meie venna poolt, et me hoiame seda käes või et teised hoiavad meie hoolduse all, me saame ajapikendust kuni tavalise kohustuste võtmise tähtaja lõpuni, erandiks see, millise suhtes on juba tsiviilkohtuasi algatatud või on meie soovil enne kohustuste võtmist teostatud uurimine; kui me naaseme või kui juhtub, et me ei suundu meie palverännakule, siis me osutame selle suhtes täieliku õiglust waleslaste seaduste järgi ja vastavalt ülalpool nimetatud metsarikaste maavalduste suhtes.
[58]Me anname viivitamatult tagasi Lywelyni poja, aga samuti kõik Walesi pantvangid ja kirjad, millised olid meie poolt rahu tagamiseks väljaantud.
[59]Me käitume Alexandriga, šotlaste kuningaga, tema õdede ja pantvangide tagastamise ja nende privileegide ning õiguste suhtes kooskõlas selle viisiga, kuidas me toimime teiste meie inglise parunitega, kui vaid (nendega) ei pea käituma teisiti kirjade jõul, milliseid me omame tema isalt Williamilt, kunagiselt šotlaste kuningalt; ja see saab tehtud meie kuurias nende peeride otsuse alusel.
[60]Needsamad ülalmainitud tavad ja vabadused millised me just võtsime täitmiseks meie kuningriigis, nõnda kui see puutub meie suhtumisse oma vasallidesse, puutub see kõigi kuningriigi ilmalike ja vaimulike suhtumisse oma vasallidesse.
[61]Peale seda, kui me Jumalale ja meie kuningriigi parandamiseks ja edukaks, tüli, mis sündinud meie ja meie parunite vahel, maharahustamiseks kõik ülalpool toodu annetasid, soovides, et seda kasutataks kindlalt ning rikkumatult igavesti, koostame ja annetame neile allpool kirjutatud garantii, ja nimelt: et parunid valiksid kuningriigist kakskümmend viis parunit, keda soovivad, kes peavad kogu jõuga valvama ja kaitsma rahu ja eelisõigusi, milliseid me neile annetasime ja seda käesoleva hartaga kinnitasime, nimelt sellisel viisil, selleks, kui meie või meie kohtuvõim, või meie belifid, või keegi meie teenritest millegagi kellegi vastu patustame või rikume mingit rahu või garantii paragrahvi ja see rikkumine tuvastatakse, ülalpoolnimetatud kahekümne viiest, nelja paruni poolt, siis need neli parunit ilmuvad meie või meie kohtuvõimude ette, kui me asume väljaspool kuningriiki, näidates meile ära rikkumise ja nõudes, et me selle viivitamatult ära parandaksime. Ja kui me rikkumist ära ei paranda, või kui me oleme väljaspool kuningriiki, meie kohtuvõimud seda neljakümne päeva kestel ei paranda, arvestades sellest ajast, mil sellest rikkumisest meile või meie kohtuvõimudele teatati, kui me asume väljaspool kuningriiki, siis ülalpool nimetatud neli parunit teevad sellest ettekande, ülejäänud, neist kahekümne viiest, parunitele ja need kakskümmend viis parunit üheskoos kogu maa kogukonnaga hakkavad meid sundima ja pitsitama kõikidel viisidel, kuidas aga suudavad, st. losside, maade, valduste vallutamisega ning kõigil muudel jõupärastel viisidel, seni kuni (rikkumine) ei ole nende otsuse kohaselt parandatud; puutumatuteks jäävad (seejuures) meie ja meie kuninganna ja meie laste isikud; aga kui asi on parandatud, siis nad alluvad uuesti meile, nagu tegid seda varem. Ja kui riigis keegi soovib anda tõotuse, et kõige ülalnimetatu täitmiseks hakkab kuuletuma ülalpool nimetatud kahekümne viiele parunite käskudele ja et hakkab nendega koos meid kitsendama oma jõu kohaselt ja me anname avalikult ja vabalt igaühele, kes soovib seda anda, loa sellise tõotuse andmiseks ja ei takista kunagi sellise tõotuse andmist. Kõiki riigis, kes ise vabatahtlikult ei soovi meie sundimise ja kitsendamise suhtes koos nendega kahekümne viiele parunile tõotust anda, me sunnime tõotust andma, nagu on öeldud kõrgemal, oma käsuga. Ja kui keegi kahekümnest viiest parunist sureb või riigist lahkub või mingil teisel viisil jääb ilma võimalusest täita ülalpool nimetatud kohustusi, siis ülejäänud, kahekümne viiest, parunist peavad valima oma otsusega kellegi teise tema asemele, kes annab samal viisil tõotuse, nagu teisedki. Kõiges, mis tehakse ülesandeks neile kahekümne viiele parunile, kui juhtub, et kõik kakskümmend viis on kohal ja nende vahel tekib lahkarvamus, või neist mõned, saanud ilmumiseks kutse, ei soovi või ei ole võimelised kohale ilmuma, siis loetagu otsuseks ja kinnitatuks see, millise neist suurem osa, kes viibisid kohal, otsustasid või käskisid, nõnda nagu oleksid selleks andnud nõusoleku kõik kakskümmend viis; ja need ülalpool nimetatud kakskümmend viis parunit peavad andma tõotuse, et kõik ülalmainitud hakkavad ise täitma õieti ja sundima (teisi) järgima kõiki neist sõltuvatel viisidel. Ja me ei hakka kelleltki ise, ega kellegi teise kaudu midagi nõudma, tänu millele neist mingi järeleandmine ja eelisõigus võis olla tühistatud või kahandatud; ja kui miskit oli teha lastud, siis las loetagu see kehtetuks ja tähtsust mitteomavaks ja me kunagi ei kasuta neid ei ise ega ka kellegi teise vahendusel.
[62]Me halastame ja andestame kõigile selle pahatahtlikkuse viha ja tigeduse, mis tekkis ilmalike ja vaimulike riiu ajal nende ja meie vasallide vahel. Peale selle, kõik õigusrikkumised, mis sooritatud ilmalike ja vaimulike poolt tüli käigus meie kuueteistkümnenda valitsusaasta Kevadpühadest kuni rahu taastamiseni, me halastame täielikult kõigile, kuivõrd see meisse puutub, siis seda suurem on andestus. Lisaks me käskisime kirjutada Canterbury peapiiskop senjöör Stephenile, Dublini peapiiskop senjöör Henry ja ülalmainitud episkoopidele ja magister Pandulfile tunnistused nende ülalmainitud ausse tõstmisest ja julgeoleku kindlustamisest.
[63]Sest me soovime ja karmilt karistame, et Inglise Kirik oleks vaba ja et inimesed meie kuningriigis omaksid ja hoiaksid kõik nimetatud lubadused, õigused, järeleandmised ja kingitused heas korras ja rahus, vabalt ja rahulikult, täielikult ja rikkumatult, endale ja oma järglastele, meilt ja meie järglastelt, igas olukorras ja kõigis paigus, igaveseks ajaks, nagu ülalpool öeldud. Selleks, et kõik siin ülalöeldu saaks õiglaselt täidetud ja ilma kurja tagamõtteta, oli antud tõotus nii meie kui parunite poolt. Tunnistajateks olid ülalpool mainitud ja paljud teised. Antud meie kätest Windsori ja Stainesi vahel asuval Runnymede heinamaal juuni viieteistkümnendal päeval meie valitsemise seitsmeteistkümnendal aastal.
[Harta kinnitasid Henry III 11. veebruaril 1225 ja Edward I 10. oktoobril 1297.]
Vaata ka
muudaKirjandus
muuda- Ladinakeelne tekst on võetud raamatust – Mc Kechnie. Magna Carta. A Commentary on the Great Charter of King John. Second edition revised and largely rewritten. 1914.
- Vene keelde tõlkis selle prof. D. M. Petrusevski 1914. aastal. Eesti keelde tõlkis ja topeltsulgudes märkused lisas K. Laineste. Vt Maailma konstitutsioonid.