Tartu Ülikooli raamatukogu (ametlik lühend TÜR, mitte ametlikumalt ka utlib) on üldkasutatav universaalne teadusraamatukogu kõikides Tartu Ülikooli uurimisvaldkondades.
Raamatukogu fassaadTartu Ülikooli raamatukogu 2017. aasta augustiõhtul.Juri Lotmani büst ülikooli raamatukogus (Lev Razumovski, 1981, kips)
Raamatukogus on 3,7 miljonit trükist, mis võtavad enda alla 62 000 laudimeetrit.
1632. aastal asutas Rootsi kuningasGustav II AdolfTartus ülikooli, mis tegutses aastatel 1632–1656 Academia Gustaviana ja 1690–1710 Academia Gustavo-Carolina nime all. Ülikooli juurde kuulus ka umbes 3300-köiteline raamatukogu, mis pärast ülikooli tegevuse katkemist 1710. aastal evakueeriti Rootsi, kus selle põhiosa 1717. aastal ühendati Stockholmi Kuningliku Raamatukoguga. Enamiku sellest kogust moodustas umbes 2700 Rootsi diplomaadile Nils Gyldenstolpele kuulunud raamatut, mis viimane kuningas Karl XI korraldusega kinkis 1690. aastal Academia Gustavo-Carolinale.
Tartu Ülikooli raamatukogu peab oma sünniaastaks siiski 1802. aastat, kui Tartus taasavati ülikool. Raamatukogu asutamise päevaks loetakse esimese laenutuse sisekannet laenutuspäevikusse 23. juunil 1802. Ülikooli esimese allasutusena alustas tegevust raamatukogu umbes 4000 teavikust koosneva koguga. Raamatukogule panid aluse annetustena saabunud krahvinna M. A. v. Lestocqi (sünd paruness v. Mengden) rohkem kui 350-köiteline kogu 1800. aastast, suurvürst Konstantin Pavlovitši Peterburi Marmorpalees asunud raamatukogu (682 köidet), mis algselt oli kuulunud Aleksander I-le, ning ostudena J. G. v. Loewenwolde Ropka mõisa 1137-köiteline raamatukogu ja J. F. Ungern-Sternbergi ligi 900-köiteline kogu.[3] Raamatukogu esimene direktor oli kõnekunsti, klassikalise filoloogia, kirjandus- ja kunstiajaloo professor Johann Karl Simon Morgenstern (1770–1852).
1804–1807 aastatel ehitati Johann Wilhelm Krause projekti järgi Tartu Toomkiriku kooriosa ruumid raamatukogu tarbeks ümber. Raamatukogu asus toomkirikus kuni 1982. aastani, misjärel koliti üle hoonesse aadressil W. Struve 1.
Tartu Ülikooli raamatukogu komplekteeriti algusest peale kindlate põhimõtete järgi:
raamatuid hinnati nende teadusliku väärtuse järgi,
osteti ainult õppe- ja teadustööks vajalikku ülikoolis õpetatavatel erialadel,
perioodika hankimisel püüti vältida lünki,
peale uudisteoste muretseti ka vanemaid teoseid antikvariaadist.
Raamatuid osteti peamiselt Saksamaalt, Peterburist, hiljem ka Inglismaalt ja Itaaliast. Jooksva raamatuproduktsiooni kõrval osteti rohkesti vanemaid väljaandeid antikvariaatidest, eraisikutelt, oksjonitelt.[4]
I maailmasõja ajal evakueeriti suurem osa raamatukogu varadest Voroneži, kus raamatud seisid lahti pakkimata Tartusse tagasitoimetamiseni. Iseseisva Eesti Vabariigi tingimustes hakkas Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Friedrich Puksoo (1890–1969) juhtimisel täitma ka rahvusraamatukogu funktsioone.
Fr. Puksoo tõi esimesena esile teadusraamatukogude neli kõige olulisemat ülesannet:
retrospektiivse rahvusbibliograafia "Eesti raamatute üldnimestik 1535–1917" koostamine,
Tartu Ülikooli raamatukogu 2017. aasta augustis.teadusraamatukogude koondkataloogi koostamine väliskirjanduse osas,
otstarbekas raamatukogude ühendamine (nt TÜR, AR, ka EBA),
rahasummade suurendamine teadusraamatukogudele kirjanduse hankimiseks.
Nõukogude okupatsiooni algus 1940. aastal tõi suuri muutusi raamatukogu töös: peaasjalikult asuti komplekteerima nõukogude kirjandust ning suures eksemplaarsuses õpikuid ja ühiskondlik-poliitilist kirjandust. Alates 1946. aastast sai raamatukogu NSV Liidu venekeelseid tasulisi sundeksemplare ülikooli profiili kuuluvatelt aladelt. Lääne-Euroopas ilmunud kirjanduse osakaal juurdekasvus vähenes. Teise maailmasõja järel rakendati töös nõukogude raamatukogunduse printsiipe ja töömeetodeid (Nõukogude võimu jaoks keelatud raamatute hoidmiseks asutati erihoid jne). Nõukogude perioodil kasvasid fondid jõudsalt, seda peamiselt siiski suure eksemplaarsuse arvel. 1958. aastal nimetati raamatukogu teaduslikuks raamatukoguks, seoses sellega suurenes koosseis, avardusid võimalused bibliograafia- ja teadustööks, kujundati välja restaureerimisosakond. Regulaarselt hakkasid ilmuma raamatukogu publikatsioonid, toimuma teaduskonverentsid ja seminarid.[5]
1950–1958 kandis raamatukogu nime Tartu Riikliku Ülikooli Pearaamatukogu.
Seoses "raudse eesriide" langemisega 1980. aastate lõpul ja Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal leidsid raamatukogus aset suured muutused: endisest raamatute kogust pidi saama nõudliku lugeja kõiki vajadusi rahuldav informatsioonikeskus.
Raamatukogu praegune hoone avati lugejatele 22. veebruaril1982, selle hoidlates on ruumi 5,6 miljonile trükisele, lugemissaalides 1097 kohta. Lisaks õppe-, teatme- ja erialalugemissaalidele on majas ka muusika- ja keeleõppekeskus, individuaaltööruumid. Konverentsiteenust pakub konverentsikeskus. Raamatukogul on viis filiaali, mis asuvad ülikooli õppehoonetes (biomeedikumi, füüsika-, keemia- ja majandusraamatukogu). 1992. aastast on raamatukogu Euroopa Liidu dokumentatsioonikeskus.[6][7]
1990. aastal tähistati laialdaselt raamatuteadlase ja Tartu Ülikooli raamatukogu direktori Friedrich Puksoo 100. sünniaastapäeva. Raamatukogu osaleb Fr. Puksoo auhinna väljaandmisel.
12. mail1993 võeti raamatukogus eksemplaride arvestuses arvele viiemiljones trükis. Kevadel 1993 käivitati Eesti esimene veebiserver, serveri nimeks oli toona kilu.utlib.ee, säilinud on veebitõmmis aastast 1996[8]
29. novembril1994 sisestati esimesena Eesti raamatukogudest esimene kirje oma arvutikataloogi INGRID. Liigitamisosakonnas oli alustatud Sirje Nilbe ja Helgi Laanese juhtimisel samanimelise märksõnastiku koostamist.
Aastal 1999 võeti raamatukogus kasutusele elektrooniline infosüsteem INNOPAC, praegu on kasutusel selle infosüsteemi versioon Sierra. Raamatukogu on enamiku ELNETi infosüsteemide serverite majutajaks.
Jaanuaris 2008 – mais 2009 ühendati Tartus koostatud tesaurus INGRID ja Tallinna Rahvusraamatukogu Eesti üldine märksõnastik (EÜM). Tesaurus sai uue nime: Eesti märksõnastik (EMS).[9]
Raamatukogu haldab Tartu Ülikooli digitaalarhiivi DSpace'is, kureerides selles infosüsteemis nii raamatukogus digiteeritud ainest kui ka ülikooli teiste struktuuriüksuste teavet.
Eesti raamatukogudes kasutusele võetud elektrooniline kataloog ESTER tähistab uut tasandit raamatukogude lugejateeninduses. Oluline on koostöö teaduskondadega erialakogude komplekteerimise valdkonnas ja õppematerjalide kättesaadavuse parandamine.
Kasutusele on võetud mitmeid infosüsteeme, eelistatud on vabavaralised lahendused. Nende hulgas on tarkvara nime järgi saanud andmebaasid, nagu näiteks ojs.utlib.ee, rescarta.ut.ee, dspace.ut.ee. Tuntud on arendus Eeva (Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu). Olles osaline Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumis (ELNET Konsortsium), osaletakse Eesti raamatukogunduslike infosüsteemide arenduses ja halduses, koostatakse ja toimetatakse Eesti märksõnastikku EMS, mis pälvis Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu auhinna "Aasta tegu 2009 teadusraamatukogus".[10]
Oluliselt mõjutas raamatukogu tegevust eesti raamatu aasta, mis kestis 23. aprillist2000 kuni 23. aprillini 2001. Raamatukogu osales raamatuaasta ettevõtmistes kolmes plaanis: näitused, konverentsid, trükised. Kõige rikkalikumal Eesti raamatunäitusel eksponeeriti 2434 trükist, illustreerivat lisamaterjali oli paigutatud 10 stendile.[6]
18. oktoobril2005 kuulutati välja Heateenindus.ee korraldatud konkursi HEA TEENINDUSTEGU 2005 võitjad. Aasta 2005 teenindustegu on Tartu Ülikooli Raamatukogu teenindusprojekt "Kuidas ületada kliendi ootusi: projekt Ööraamatukogu."[11] Eksamiperioodil selgus, et raamatukogu lahtiolekuajad ei vasta üliõpilaste vajadustele. Nii sündiski projekt, mille käigus pikendatakse eksamite ajal raamatukogu lahtiolekuaega, et üliõpilased saaksid oma raamatud kätte ka hilistel õhtutundidel. Sama projekt pälvis ka publiku lemmiku tiitli ja Hansapanga eripreemia.
2006. aasta novembris esitas TÜ raamatukogu konkursile "5th IFLA International Marketing Award 2007" projekti "Ööraamatukogu ja tudengiemade raamatukogu". Esitluse pani kokku teenindusosakonna juhataja Olga Einasto, Tartu Ülikooli raamatukogu tunnustati esikohaga. Konkursil osales 24 projekti 12 riigist (Argentina, Austraalia, Kanada, Horvaatia, Eesti, Soome, Peruu, Holland, Portugal, Singapur, Ühendkuningriik, USA). Teise ja kolmanda koha said Mladen Masar (Zadari rahvaraamatukogust) ja Doris Yyon Samanez Alzamora Peruu Lima rahvaraamatukogust.[12]
Raamatukogul on e-pood, kus müüakse kasutatud raamatuid. Muu hulgas saab sealt osta raamatuid, mida TÜ raamatukogus on vajalikust rohkem. Raamatuid on eri keeltes ja nende hulgas on õpikud, teaduskirjandus, ilukirjandus, teatmeteosed. Ostetud raamatud saadetakse postiga või antakse kätte raamatukogus.[13]
Raamatukogu esimene direktor oli kõnekunsti, klassikalise filosoofia, kirjandus- ja kunstiajaloo professor Johann Karl Simon Morgenstern, kes oma 37 tegevusaasta jooksul komplekteeris rikkaliku fondi. Morgensterni isikliku raamatukogu, mis oli tol ajal suurim erakogu Tartus, pärandas Morgenstern oma 1851. aastal koostatud testamendi järgi ülikooli raamatukogule, kuhu lesk Minna Morgenstern selle 1852. aasta detsembris üle andis.[14] Morgensterni raamatukogu säilitatakse ülikooli raamatukogus tema memoriaalkoguna (tähis Mrg).
Ülikooli raamatukogus säilitatakse ka Morgensterni isiklikku käsikirjakogu, mis sisaldab teiste seas umbes 3000 kirja ligi 700 isikult. Kirjade korrespondentideks on eri alade inimesed, teiste hulgas Preisimaa kuningasFriedrich I, erilist uhkust tundis Morgenstern kirjade üle, mille olid talle saatnud Friedrich von Schiller, Johann Wolfgang von Goethe ja Immanuel Kant.
"Trükiväljaandest digitaalseni. Tartu Ülikooli Raamatukogu 200: ettekanded [konverentsil, 13.–14.10.2002, Tartu] = From printed book to digital. Tartu University Library 200: proceedings". Trükiks ette valmistanud Malle Ermel, Marika Liivamägi, Rein Saukas. Tartu Ülikooli Raamatukogu, Tartu 2002, 194 lk; ISBN 9985874161
"Puudutus" (jutud, katkend poeemist ja näidend). Koostaja Kristina Pai; järelsõna: Toomas Raudam. Tartu Ülikooli Raamatukogu, Tartu 2002, 182 lk; ISBN 998587417X
.jpg)
