Andrus Ausmees
Andrus Ausmees (16. oktoober 1960 – 26. detsember 2008 Rootsi) oli eesti füüsik.
Ta lõpetas 1979. aastal Kingissepa keskkooli ja 1984. aastal Tartu ülikooli tahkisefüüsikuna. Seejärel töötas Teaduste Akadeemia füüsika instituudis. Tema esimese teadustöö teemaks oli elektronemissiooni ergastusspektrite uurimine ja elektron-foononrelaksatsiooni arvutimodelleerimine. 1989. aastal võttis ta osa eksperimendiseeriast Lundi Ülikooli sünkrotronkiirguse laboris MAX-lab. 1991. aastal kaitses Ausmees doktoritöö teemal "Röntgenelektronemissioon ja elektron-foonon-vastastikmõju leelishalogeniidkristallides", mis oli esimene füüsikaalane doktoritöö taasiseseisvunud Eestis. 1992. aastast töötas ta Uppsala ülikoolis, kus jätkas eksperimente sünkrontonkiirguse laboris Max-lab.[1]
Ausmees andis oma teadusliku tegevusega märkimisväärse panuse röntgenikiirguse resonantse mitteelastse mittekiirgusliku (Auger-Ramani1) hajumise uuringutesse. Tsiteerimiste indeksi Web of Science3 järgi on Andrus Ausmees 1986–2001 ilmunud kuuekümne teadusartikli kaasautor.[1]
Ta on maetud Kudjape kalmistule.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Urmas Kiil: "In memoriam Andrus Ausmees – esimene teadusdoktor taasiseseisvusajal. Oma Saar, 29. juuni 2009 (arhiivikoopia seisuga 23. november 2014)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Andrus Ausmees Eesti Teadusinfosüsteemis. Sisaldab 1985–2001 ilmunud publikatsioonide loetelu.