Kabehirv

Kabehirv
Isane kabehirv
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Sõralised Artiodactyla
Sugukond	Hirvlased Cervidae
Perekond	Kabehirv Dama
Liik	Kabehirv
Binaarne nimetus
Dama dama Linnaeus, 1758
Kabehirve levila

Video kabehirvekarjast Saksamaa Granati loomapargis

Kabehirv (Dama dama) on hirvlaste sugukonda kuuluv sõraline.

Tegemist on liigiga, mis pärast viimast jääaega suri Euroopas välja, säilides vaid Vahemere ümbruses üksikute eraldatud asurkondadena. Praegu on arvukus paljude reintrodutseerimiste tulemusel taas suur. Eestis on kabehirv kuulutatud looduslikku tasakaalu ohustavaks võõrliigiks .

Välimus

Vanematele pullidele on iseloomulikud kühvelsarved. Kõige enam sarnaneb tähnikhirvega, kuid viimase sarvedel ei ole kunagi kühveljat laba ja sabaots ripub "peeglist" umbes 5 cm allapoole. Karvkate on muutliku värvusega: tuhmkollasest mustani, mõnedes piirkondades ilmnevad kindlad värvusvormid.

Suurem osa isendeid on suvel kastanpruunid, valgete tähnidega, talvel ühtlasemalt hallikad (tähnid ähmasemad). Osal värvusvormidel täppe pole, nt harvaesinev liivakarva vasikas on täiskasvanuna valge (mitte albiino). Mustadel hirvedel on tähnid, kuid mitte valged, vaid heledamad mustjaspruunid. Peenisetupel silmatorkav karvatutt ("pintsel"), mis on noorte, sarvedeta isaste hea eristamistunnus. Emastel välissuguelundite all u 12 cm pikkune karvatutt. Saba on suhteliselt pikk. Kõige harilikuma värvusvormiga loomadel on saba ülapinnal must triip (heledatel loomadel on see pruun ning valgetel ja mustadel puudub). Enamikul vormidel on valge, musta rõngaga ümbritsetud "sabapeegel".

Karvavahetused on mais-juunis ning septembris-oktoobris. Sarved heidetakse maha aprillis-mais, kohe selle järel hakkavad kasvama uued sarved, mis vabanevad nahast augustis-septembris. Üldiselt suureneb sarveharude arv vanusega ja hakkab vanematel loomadel vähenema, kuid sarvekasvus on ka toidu kvaliteedist ja geneetilistest iseärasustest põhjustatud piirkondlikke erinevusi, nii et looma vanuse määramisel ei ole see kindel tunnus.

Mõõtmed

Täiskasvanud isaste tüvepikkus on 140–160 cm ja õlakõrgus on 85–95 cm. Emaste vastavad mõõtmed on 130–150 cm ja 75–85 cm. Sabapikkus on 16–19 cm. Kehakaal on kuni 130 kg (isastel 46–80 kg, emastel 35–52 kg). Kevadel sündinud noorloomad kaaluvad keskmiselt 4,5 kg.

Hambavalem: püsivalt 0/3, 0-1/1, 3/3, 3/3 = 32–34, kuid mõnikord on 1 või 2 lõikehambakujulist hammast puudu või 1 või 2 ülemist silmahammast olemas.

Ajalugu

Kabehirve puhul on tegemist Euraasia hirvega, mis oli eelmisel jäävaheajal levinud enamikus Euroopas. Holotseenis levila kahanes Lähis-Idani ja ilmselt ka Vahemere regiooni piirkondadeni, samal ajal kui ülejäänu Lääne-Aasia edelaosast oli koduks Pärsia kabehirvele, kes on mõõtmetelt suurem ning kelle sarved on laiemad. Levandi piirkonnas (Edela-Aasias) oli kabehirv oluline lihaallikas paleoliitilises Kebarani kultuuris (17 000–10 000 eKr), millele viitavad Põhja-Iisraelist leitud loomaluud. Arvukus vähenes järgnevas paleoliitikumi lõpu Natufiani kultuuris (10 000–8500 eKr), ilmselt kasvanud ariidsuse ja hävinenud metsaalade tõttu.

Levila ja elupaik

Levila laiub Kesk-Euroopas, Lõuna-Rootsis ning Lõuna-Soome ja Briti saartel; eraldatud asurkonnad ka Itaalias ja Pürenee poolsaarel. Kuigi tegemist on Euraasia hirvega, on see liik tänu inimtegevusele sisse viidud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse ning Uus-Meremaale.

Elupaigaks on tiheda alusmetsaga küps leht- või segamets, mõnikord okasmets lagedate kultuurmaastike või parkide läheduses, tihti üsna hõredas puistus. Esineb ka soistel aladel ja niitudel. Elupaigakasutuse seaduspärasused on eri aastaaegadel toidu sesoonsuse tõttu erinevad. Kui looma ei häirita, mäletseb toitumisalal või metsaservas.

Kodupiirkonna suurus sõltub elupaigast ja aastaajast: emahirvedel u 50–90 ha, pullidel u 50–250 ha (suvel). Tegemist on mitteterritoriaalsete loomadega, kelle kodupiirkonnad sageli kattuvad. Asustustihedus on väga varieeruv, tihti sõltub inimtegevusest (küttimisest ja lisasöötmisest). Näiteks Inglismaa idaosas suvel 1 isend 6–8 ha kohta, talvel poole väiksem (1 isend 4 ha kohta).

Kabehirved on populaarsed pargihirved ja neid võib leida mitmetes Euroopa ja Briti saarte heitlehise metsamaastikuga hirveparkides ja looduskaitsealadel. Paljudes maades kasvatatakse farmides.

Eestis on kabehirve kohatud alates 2012. aastast Põlvamaal.

Briti saarte populatsioon

Kabehirve levitasid Kesk-Euroopasse roomlased. Kuni hilise ajani arvati, et normannid tõid kabehirve Suurbritanniasse ja Iirimaale eesmärgiga neid kuninglikes metsades jahtida. Hilised leiud näitavad aga, et kabehirv oli Lõuna-Inglismaale sisse toodud juba esimesel sajandil pKr. Pole teada, kas need loomad põgenesid ning moodustasid metsistunud koloonia, või nad surid välja ja reintrodutseeriti normannide poolt.

Kabehirv on tänapäeval Suurbritannias laialt levinud ja asustab alasid Inglismaal ja Walesis, mis paiknevad Washi ja Mersey vahelisest piirist lõunas. Inglismaa põhjaosades pole kabehirv nii laialt levinud, kuid siiski leidub teda tasase maastikuga piirkondades ning isegi mõningates Šotimaa osades, peamiselt Tay orus ja ümber Loch Lomondi.

Rhodose saare populatsioon

Kabehirve Rhodose populatsioon on keskmiselt väiksem kui Kesk- ja Põhja-Euroopas, kuigi nad on sarnaselt värvunud. 2005. aastal leiti, et Rhodose kabehirv on kõikidest teistest populatsioonidest geneetiliselt erinev ning seoses sellega hakati suuremat tähelepanu pöörama antud populatsiooni kaitsemeetmetele. Rhodose linna sadamasse sisenemisel kaunistavad isase ja emase kabehirve kujud kunagise Rhodose kolossi asukohta.

USA populatsioon

Kabehirv on Ameerika Ühendriikidesse sisse toodud suhteliselt hiljuti. Mõningates Georgia osariigi keskosa piirkondades on kabehirve arvukus looduslike vaenlaste puudumise tõttu kasvanud nii suureks, et nad põhjustavad tõsist kahju noortele puudele. Kabehirv on koos teiste eksootiliste hirveliikidega sisse toodud ka Texase osariiki, kus neid sageli jahitakse ulatuslikes karjafarmides.

Ajaloolised karjad

Üks tuntud ajaloolistest kabehirve karjadest paikneb Ottenby looduskaitsealal Ölandis Rootsis, kuhu Karl X Gustav püstitas 17. sajandi keskel nelja kilomeetri ulatuses müüri eraldamaks kuninglikku kabehirve karja. 2006. aasta seisuga eksisteerib kari siiani.

Teine ajalooline kari paikneb Fööniksi Pargis Iirimaal, kus 400–500-liikmeline kabehirvekari eraldus algsest karjast, mis toodi sisse 1660. aastatel.

Alamliigid

Sageli arvatakse kabehirve alla ka haruldane Pärsia kabehirv kui alamliik (D. d. mesopotamica), samas kui teised peavad seda täiesti erinevaks liigiks (D. mesopotamica). Pärsia kabehirv on praktiliselt välja surnud, asustades ainult väikest ala Khūzestāni provintsis Lõuna-Iraanis, kahte suhteliselt väikest kaitstud ala Māzandarāni provintsis Põhja-Iraanis, saart Urmia järves Kirde-Iraanis, ala Põhja-Iisraelis ja mõningaid Iraagi osasid. Neid võis algselt leida Mesopotaamiast ja Egiptusest kuni Kürenaika ja Küproseni.

Võrreldes kabehirvega on Pärsia kabehirv suurem, tema sarved on suuremad ja vähem käpjad (kujult). Elupaigana eelistavad nad avatud metsamaastikku. Neid aretatakse Iraani, Iisraeli ja Saksamaa loomaaedades ja loodusparkides. Eksisteeriv populatsioon võib kannatada inbriidingu ja geneetilise mitmekesisuse puudumise all. Alates 1996. aastast on neid Karmeli mäe aretuskeskusest pidevalt ja edukalt reintrodutseeritud vabasse loodusesse Põhja-Iisraelis.

Eluviis

Kui ei häirita, tegutseb päeval ja võib mäletsema heita avamaastikul; häirimise korral tegutseb hämarikus ja öösel (vanemad pullid on öisema eluviisiga).

Toitumine

Eelistab maapinnalt rohtu süüa, mets on peamiselt varjepaik ja toituma tuleb sealt avamaastikule. Toiduks on enamasti kõrrelised ja load, kuid sööb ka puude noori lehti, tammetõrusid, pöögipähkleid, marju (nt kitsemurakat, mustikat, kibuvitsa), talvel ka kanarbiku ja astelpõõsa võrseid, maharaiutud okaspuude jt puude koort. Sööb ka teravilja ja juurvilju.

Käitumine

Esineb selge sooline eraldumine (nagu teistelgi hirvlastel). Metsas elutsevad täiskasvanud pullid eraldi karjadena ja täiskasvanud emahirved koos kaaslastega (harilikult vasikate ja mullikatega) 5–7-liikmeliste rühmadena; avamaastikul võivad heal toitumisalal koonduda kuni 80-liikmelistesse karjadesse. Agressiivset käitumist on kõige selgemini näha innaajal turniiriplatside pärast võistlevatel pullidel. Turniiri tulemus otsustatakse harilikult jõudemonstratsiooniga, kuid on ka otsest võitlust. Noored pullid jäävad esimeseks kahekümneks elukuuks emahirvedega ühte karja, seejärel ühinevad mujal pullide rühmaga, naastes innaajal (augustis või septembris) sigimiseks jälle emaste piirkonda. Mõnes populatsioonis jäävad pullid pärast innaperioodi lõppu siiski pikemaks ajaks (kuni aprilli-maini) emahirvede aladele. Teistes populatsioonides (tavaliselt avamaastikel) võivad mõlemast soost loomadest segakarjad püsida koos aasta läbi. Emaste rühmades on harilikult nõrk hierarhia ja neid juhib domineeriv emashirv, ent rühma koosseis muutub tihti.

Kõnnib, sörgib ja galopeerib (hirmununa kargab üles), samuti ujub hästi (nt mandri ja saarte vahet). Ohu korral on väle, kabehirv võib lühikeste vahemaade vahel joosta maksimumkiirusega 45 km/h (võrreldes teiste hirvlastega on aeglasemad, kuna lihasmassi on vähem). Kabehirv võib samuti teha hüppeid 1,75 m kõrgusele ja kuni 5 m kaugusele.

Tegevusjäljed

Tegevusjäljed on sasitud põõsad, mahanühitud koorega noored puud ja nende jalamil varises tugeva lõhnaga kraapimisjäljed (30–300 cm läbimõõduga). Väljaheited on mustad, läikivad, silindrilised pabulad, harilikult ühest otsast teravad, teisest sälgulised (pullidel u 16×11 mm, emahirvedel u 15×8 mm). Väljaheited jäetakse hunnikutesse (nagu teistel hirvlastel). Mänguringid: maapinnal taimedest ja varisest paljaks kulunud ringid (u 3 m läbimõõduga), mis on tekkinud mõlemast soost ja igas vanuses loomade ringiratast jooksmisel (sageli vana kännu ümber; ringjooksu otstarve on teadmata). Tegevusjäljeks on ka karvad okastraadi küljes (poeb tihtipeale traataia alt läbi isegi siis, kui lihtsam oleks üle hüpata). Jäljed u 6,5 cm pikad (vanaloomadel), kuid varieeruvad vastavalt vanusele, soole ja liikumisviisile.

Suhtlemine

Indlevad pullid toovad kuuldele kähedaid oigeid. Ohuhäälitsused on lühikesed haugatused, eriti emastel vasikate lähedalolekul. Emahirved mökitavad. Kabehirvedel on mitmesugused lõhnanäärmed: preorbitaal-, sõrgadevahelised ja pöianäärmed ning indlevatel isastel peenisetupega seotud näärmed. Näevad värve ja võivad objekte märgata kuni 60 m kauguselt. Kaugemale näevad pisut ebateravalt, kuid liikumist märkavad selgesti. Kuulmine ja haistmine on terav.

Sigimine

Paaritumisstrateegiad on eri elupaikades erinevad. Mõned pullid kaitsevad nn. innapaiku, teised koonduvad turniiripaikadesse ja meelitavad emaseid kutsehüüdudega. Paaritumine on oktoobris-novembris, vasikad tulevad ilmale juunis-juulis. Suguküpsus saabub emastel 16-kuuselt, isastel 7–14-kuuselt, ehkki harilikult takistab sotsiaalne hierarhia neid esimestel eluaastatel sigimast. Tiinus kestab 230 päeva. Aastas 1 vasikas (kaksikud on haruldased). Nisasid on kokku 4.

Pojad

Vasikate karvastik sarnaneb emaslooma suvekarvaga. Valged loomad on vasikana heledat liivakarva. Vasikad suudavad emaga kohe sündimisest saadik kaasas käia, kuid tavaliselt lebavad taimestikus peidus. Vasika instinkt sunnib teda püsima vaikselt ja liikumatult, olles oma kaitsevärvi mustri tõttu röövloomade eest varjatud. Ema käib kindlate ajavahemike järel teda imetamas ja viib ta aeg-ajalt uude kohta lamama. Emapiimast võõrduvad umbes 12-nädalaselt. Järglaste eest hoolitsevad ainult emasloomad.

Eluiga

Looduses elab kuni 16. eluaastani (kuid harilikult palju vähem), tehistingimustes on registreeritud vanus 20 aastat. Põhjapoolsetele asurkondadele avaldavad suurt mõju karmid ilmastikuolud (hilja sündinud vasikad ja kurnatud pullid hukkuvad talvel). Surma põhjusteks on veel auto alla jäämine, osa vasikaid langeb kiskjate saagiks. Mõned pullid surevad turniiridel saadud vigastustesse. Vanaloomade looduslik suremus on kuni kõrge eani madal.