Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia
Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia (vene keeles Петербургская Академия наук) oli Venemaa Keisririigi kõrgeim teaduslik asutus.
See asutati Peterburis Peeter I projekti järgi, mis oli kinnitatud senati otsusega 28. jaanuaril 1724. Ametlikult avati akadeemia 27. detsembril 1725 ja see jaotus kolmeks klassiks ehk osakonnaks. Ühe klassi moodustasid matemaatika, astronoomia, geograafia, navigatsioon ja mehaanika. Teise klassi moodustasid füüsika, anatoomia, keemia ja botaanika. Kolmanda klassi moodustasid ilukõne, arheoloogia, ajalugu ja õigusteadus. Akadeemia koosseisu kuulus 11 professorit ja mitu adjunkti. Akadeemia esimene president oli Peeter I ihuarst sakslane Laurentius Blumentrost.
18. sajandil kuulusid akadeemia juurde raamatukogu (tänapäeval Venemaa Teaduste Akadeemia raamatukogu, umbes 26,5 miljonit säilikut), kunstikamber (tänapäeval Peterburi antropoloogiamuuseum), Peterburi observatoorium, füüsikalaboratoorium, keemialaboratoorium (selle asutas 1748 Mihhail Lomonossov), lahkamisruum, kunstiateljeed, töökojad ja trükikoda.
Akadeemia juurde loodi Akadeemia ülikool ja Akadeemia gümnaasium. Akadeemia üliõpilaste arv ei ületanud 20 ja Lomonossovi surma järel 1765 lakkas see olemast. Gümnaasiumi õpilaste arv oli juba 1727 112, olles küll edaspidi märgatavalt alla saja. Gümnaasium suleti 1805.
Nimed
- alates 1727 oli akadeemia nimeks Teaduste ja Kunstide Akadeemia
- 1747. aasta põhimääruse järgi Keiserlik Teaduste ja Kunstide Akadeemia
- 1803. aasta põhimääruse järgi Keiserlik Teaduste Akadeemia
- alates 1836 Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia
Pikemalt artiklis Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia
- alates maist 1917 Venemaa Teaduste Akadeemia
- Pikemalt artiklis Venemaa Teaduste Akadeemia (1917–1925)
- 1925–1991 NSV Liidu Teaduste Akadeemia (1934 aastal koliti Moskvasse)
- Pikemalt artiklis NSV Liidu Teaduste Akadeemia
- 1991 taastati Venemaa Teaduste Akadeemia
- Pikemalt artiklis Venemaa Teaduste Akadeemia
19. sajand
19. sajandil oli Peterburi TA akadeemik ameti-, mitte aunimetus. Akadeemia tegevliikmete (see on adjunktide, erakorraliste ja korraliste akadeemikute) põhiülesandeks oli rakendada akadeemias oma jõud vastava teadusala edendamiseks, sealhulgas juhtima akadeemia allasutuste tööd.[1]
Loodusteadlastel kulus suur osa ajast ekspeditsioonidele, nende korraldamisele ning tulemuste läbitöötamisele.[1]
Enamik akadeemikutest olid hinnatud lektorid ja osa akadeemia tegevliikmeid töötas Peterburi kõrgkoolide professoritena. Erilist kasu sai sellest Peterburi ülikool. Osa akadeemikuid, vastupidi, rõhutas vajadust tegeleda akadeemias "puhta teadusega".[1]
Akadeemia struktuur
Keiserlik Peterburi TA jagunes 1841. aasta reskriptiga kehtestatud struktuuri alusel kolmeks osakonnaks[2]:
- I osakond – füüsika-matemaatikateaduste osakond
- II osakond – vene keele ja kirjanduse osakond
- III osakond – ajaloo-filoloogiateaduste osakond
I osakond oli suurim; näiteks 1855. aastal kuulus osakonda 21 teadlast, kellest enamik elas Peterburis. II osakond moodustati 1841. aastal likvideeritud Vene Akadeemia baasil. Osakonda kuulus 18 teadlast. III osakonna koosseisu kuulus sel ajal 9 õpetlast.[2]
Tegevliikmete valimine
Akadeemias oli tavaks uustulnukaid valida kõigepealt adjunktideks ja hiljem erakorralisteks akadeemikuteks, ning korralisteks akadeemikuteks siis, kui nad eraldi ametitoolile valitakse. Lisaks kindlatele ametikohtadele oli igas osakonnas ka hulk vabu adjunktuure ilma kindla erialata, millelt edaspidi võidi edutada. Sellel aga oli selline puudus, et akadeemiasse sai valida üksnes noori õpetlasi või Peterburi ülikooli professoreid, sest kusagil mujal elavatel vanematel nimekatel teadlastel ei oleks olnud kerge professori ametikohast loobuda ja Peterburi kolida adjunkti palga eest, millega ei oleks seal võimalik peret ülal pidada.[3]
Vahel on tehtud erandeid ja adjunkti vaheaste vahele jäetud.[3] Näitena olgu toodud Karl Ernst von Baer, kes 1828. aastal valiti kohe korraliseks ja Ferdinand Johann Wiedemann 1857. aastal erakorraliseks akadeemikuks.
Et ülikoolide professorid ei ihalenud ilmtingimata akadeemikuks saada, näitab 1862. aastal akadeemias koostatud dokument. Enne füsioloogia-adjunkti valimisi koostas akadeemia nimekirja Venemaal töötavatest anatoomidest ja füsioloogidest. Seda saatvas tekstis leidub huvitav arvamus: "Tartu professorid Friedrich von Bidder, Carl Wilhelm von Kupffer ja Ernst Andreas Reissner on end Tartus nii hästi sisse seadnud, et nad vaevalt võtavad vastu ka korralise akadeemiku koha."[4]
Kirjavahetajaliikmed
Lisaks tegevliikmetele valiti Peterburi Teaduste Akadeemias ka kodumaiseid ja välismaiseid kirjavahetajaliikmeid. Nii näiteks valiti 1826. aastal Baer välismaiseks ja 1854. aastal Wiedemann kodumaiseks kirjavahetajaliikmeks.
Eestiga seotud akadeemia liikmed
Peterburi Teaduste Akadeemias etendasid 19. sajandil väljapaistvat osa Tartu ülikoolis hariduse omandanud akadeemia tegevliikmed. Nii on akadeemiasse valitud Tartus õppinuid astronoome, füüsikuid, keemikuid, geolooge, zoolooge, füsiolooge ja botaanikud, kuid ei ühtki matemaatikut. Tartust võrsunud teadlaste osatähtsus akadeemias oli eriti märgatav perioodil 1828–1894.[1]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Hain Tankler. "Tartu ülikooli kasvandikud – NSV Liidu Teaduste Akadeemia kasvandikud". Tallinn: Valgus, 1982. Lk 31–32.
- ↑ 2,0 2,1 Hain Tankler. "Tartu ülikooli kasvandikud – NSV Liidu Teaduste Akadeemia kasvandikud". Tallinn: Valgus, 1982. Lk 25.
- ↑ 3,0 3,1 Ferdinand Johann Wiedemann. "Mälestusi minu elust". Tartu: Ilmamaa, 2014. Lk 330.
- ↑ Hain Tankler. "Tartu ülikooli kasvandikud – NSV Liidu Teaduste Akadeemia kasvandikud". Tallinn: Valgus, 1982. Lk 44.
Kirjandus
- "Kontrrevolutsioon" Peterburi Teaduste akadeemias. Vaba Maa, 23. veebruar 1929, nr. 46, lk. 7.