Anatoomia

See artikkel räägib anatoomiast üldiselt; anatoomia all võidakse mõista ka inimese anatoomiat või loomaanatoomiat või makroskoopilist anatoomiat või normaalset anatoomiat.

Anatoomia kõige üldisemas mõttes on organismide väliskuju ja siseehitust ning nende elundite asendit, kuju ja ehitust uurivate teadusharude kogum.

Anatoomia kuulub bioloogia (sealhulgas inimese bioloogia, zooloogia ja botaanika) valdkonda ning moodustab osa morfoloogiast laiemas mõttes. Humaanmeditsiini ja veterinaarmeditsiini jaoks on anatoomia üks bioloogilisi alusdistsipliine^[1]. Seetõttu tegelevad anatoomiaga peale bioloogide ka arstiteadlased ja veterinaararstiteadlased. Anatoomia uurimisega tegeleja on anatoom.

Sõna "anatoomia" tuleb vanakreeka sõnast ἀνάτομή (anatomē; 'lahtilõikamine, tükeldamine'). Seoses sellega võidakse anatoomia all mõelda ka ainult organismide siseehituse uurimist.

Anatoomias kasutatakse ladinakeelset anatoomianomenklatuuri.

Jaotus

Organismide rühmade järgi

Eristatakse inimese anatoomiat ehk antropotoomiat ja loomaanatoomiat ehk zootoomiat.

Taimeanatoomia ehk fütotoomia all mõeldi varem taimede anatoomiat üldse, praegu aga taimede peenehitust ehk mikrostruktuuri uurivat teadusharu.

Makroskoopiline ja mikroskoopiline anatoomia

Makroskoopiline anatoomia ehk makroanatoomia käsitleb organismi ehitust, niivõrd kui see on paljale silmale nähtav. mikroskoobiga ja teiste Optiliste seadmetega nähtavat ehitust käsitleb mikroskoopiline anatoomia ehk mikroanatoomia, mis ulatub molekulaartasandini ning on seoses molekulaarbioloogiaga; luubiga nähtavat ehitust käsitleb makromikroskoopiline anatoomia. Kudesid ja rakke uuritakse valgusmikroskoobi või elektronmikroskoobiga pärast preparaadi fikseerimist ja värvimist; mõnikord toimub lahtilõikamine mikroskoobi all. Kudede mikroskoopilist ehitust uurib histoloogia, rakkude ja nende koostisosade ehitust tsütoloogia; histoloogiale toetub koebioloogia, tsütoloogiale rakubioloogia.

Süstemaatiline ja topograafiline anatoomia

Kirjeldav anatoomia ehk deskriptiivne anatoomia on endine anatoomia haru, mis kirjeldas organismi elundite paiknemist, kuju ja ehitust ning andis organismi osadele nimed. Tänapäeval vastab sellele süstemaatiline anatoomia, mis kirjeldab ka elundkondi ning süstematiseerib organismi osi elundkondade kaupa. Eristatakse osteoloogiat, artroloogiat, müoloogiat, angioloogiat, splanhnoloogiat ja neuroanatoomiat. Süstemaatiline anatoomia on ühtlasi funktsionaalne anatoomia ehk talitlusanatoomia, mis uurib elundite kuju ja nende omavahelises seoses ning seoses funktsioneerimisega; funktsionaalne anatoomia on seotud füsioloogiaga.

Topograafiline anatoomia ehk topoanatoomia ehk kirurgiline anatoomia uurib elundite paiknemist ja omavahelisi suhteid mitte elundkondade, vaid kehapiirkondade kaupa. Topograafiline anatoomia on tähtis eriti kirurgia seisukohast.

Rakendusanatoomia

Rakendusanatoomia ehk kliiniline anatoomia on seotud anatoomia rakendustega humaanmeditsiinis ja veterinaarmeditsiinis ning muudes valdkondades. Selle osad on näiteks kirurgiline anatoomia ja radioloogiline anatoomia (sealhulgas röntgenanatoomia).

Uuritakse ka organismi suuruse ja proportsioonide individuaalset, soolist ja ealist varieerumist. Seda rakendatakse ergonoomikas.

Plastiline anatoomia

Plastiline anatoomia ehk anatoomia kunstnikele ehk taideanatoomia uurib lähtudes kujutava kunsti vajadustest inimese keha väliskuju eri asendites ja eri liigutuste korral ning inimese keha proportsioone.

Võrdlev anatoomia

Võrdlev anatoomia ehk komparatiivanatoomia uurib eri taksonitesse kuuluvate organismide ehituse sarnasusi ja erinevusi, arvestades taksonitevahelisi sugulus- ja põlvnemissuhteid. Lähtutakse eri taksonite organismide osade vahelisest homoloogiast.

Arenguanatoomia

Arenguanatoomia (embrüoloogiline anatoomia ja ealine anatoomia) uurivad anatoomiliste seikade muutumist ontogeneesi jooksul.

Normaalne ja patoloogiline anatoomia

Normaalne anatoomia ehk normaalanatoomia uurib tervet, normaalset organismi, patoloogiline anatoomia uurib haigustest tingitud anatoomilisi muutusi.

Taimeanatoomia jaotus

Füsioloogiline taimeanatoomia uurib taimede ehituse iseärasusi vastavalt talitluse erinevusele. Võrdlev taimeanatoomia uurib taimeliikide ehituslikke erinevusi. Ökoloogiline taimeanatoomia uurib keskkonna mõju taimede ehitusele. Patoloogiline taimeanatoomia uurib haigustest tingitud ehituslikke muutusi. Evolutsiooniline taimeanatoomia uurib taimede ehituse kujunemist fülogeneesis. Eksperimentaalne taimeanatoomia uurib taimede ehituse muutumist katsetingimustes.

Ajalugu

Pikemalt artiklis Anatoomia ajalugu

Esialgu hoiduti religioossetel põhjustel inimese keha lahkamisest ning andmeid inimese siseehituse kohta saadi kaudsel teel. Inimese keha hakkasid anatoomiliselt lahti lõikama umbes 300 eKr Herophilos ja Erasistratos Aleksandrias (Aleksandria meditsiinikoolkond). Nad tegid palju olulisi avastusi. 2. sajandil pKr võttis Galenos süstemaatiliselt kokku kõik vanakreeka anatoomide teadmised; ta kasutas loomade, eriti ahvide lahkamist. Galenos, kelle anatoomia oli osalt spekulatiivne, oli keskaja Euroopas vaieldamatu autoriteet anatoomia alal; lahkamisi tehti väga vähe. 16. sajandi alguses koostas Leonardo da Vinci oma lahkamiste põhjal täpsed anatoomilised joonised. Uusaja makroskoopilisele anatoomiale pani aluse Andreas Vesalius teosega "De humanis corporis fabrica libri septem" (1543), mis oli esimene kõikehõlmav illustreeritud anatoomiaõpik. See tegi lõpu Galenose autoriteedile. Vesalius kirjeldas luustikku, lihaseid, veresooni, närvisüsteemi ja seedeelundeid, tema järglased Padova ülikoolis (Hieronymus Fabricius, Gabriello Fallopius, Bartolomeo Eustachi) kirjeldasid ka näärmeid, erituselundeid ja suguelundeid. See andis tõuke füsioloogia arengule, näiteks vereringe avastaja William Harvey toetus Fabriciuse kirjeldusele veeniklappidest. Inimese makroskoopiline anatoomia arenes kuni 19. sajandi keskpaigani.

Mikroskoopiline anatoomia sai alguse Marcello Malpighist, kes 17. sajandi keskel avastas kapillaarid. Robert Hooke avastas taimede rakud. Antonie van Leeuwenhoek avastas lihaskiud ja spermatosoidid. Kui 1830. aastatel võeti kasutusele akromaatilised läätsed, said Matthias Jakob Schleiden ja Theodor Schwann kinnitada, et rakk on kõigi organismide ehitusüksus. Prepareerimisel võeti 19. sajandi lõpuks kasutusele mikrotoom õhukeste kihtide saamiseks ning sünteetiliste värvidega värvimine kudede eristamiseks. 19. sajandil said alguse histoloogia ja tsütoloogia. 20. sajandi keskpaigas võeti kasutusele elektronmikroskoop ja tekkis molekulaaranatoomia.

Võrdlevale anatoomiale pani aluse Aristoteles, kes eristas loomaliike muu hulgas anatoomiliste tunnuste järgi. Linné võttis anatoomilised tunnused aluseks loomade ja taimede süstemaatikas. Georges Cuvier uuendas võrdlevat anatoomiat.

Vaata ka

Kirjandus

Eestikeelsed kõrgkooliõpikud

Julius Tehver. Koduloomade anatoomia, 1934; 2., täiendatud trükk 1945.
Vladimir Tonkov. Inimese anatoomia, 1. osa. Üldosa, liikumiselundite süsteem, tõlkinud Pavel Bogovski, Teaduslik Kirjandus 1948.
Julius Tehver, Paul Saks. Põllumajandusloomade anatoomia ja füsioloogia, 1957.
Julius Tehver, Paul Saks. Põllumajandusloomade anatoomia, 1957.
Arne Lepp, E. Lepp-Kogerman, O. Maimets, Gerhard Rooks, K. Ulp. Inimese anatoomia, 1. osa, Valgus 1974.
Juhan Aul. Inimese anatoomia. Õpik bioloogidele, teine, ümbertöötatud trükk, Valgus 1976.
Nikolai Kolesnikov. Inimese anatoomia, tõlkinud Pavel Bogovski, Eesti Riiklik Kirjastus 1960.
Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus 2013, ISBN 978-9949-32-239-8
Enn Ernits, Esta Nahkur. Koduloomade anatoomia: Kõrgkooliõpik, Tartu: Halo 2013