Lektiinid
Lektiinid on keerukad valgud ja glükoproteiinid, mis seovad spetsiifiliselt süsivesikuid raku pinnal. Nad vallandavad biokeemilisi reaktsioone, kuid ei ole ensüümid.
Lektiinide nimetus on tulnud ladinakeelsest sõnast lego, legere (lectum) 'lugema', 'valima' (Van Damme jt 2008).[1]
Mitmed lektiinid, neid teatakse üle 600, on imetajatele toksilise toimega.[1]. Nad mõjutavad muu hulgas raku jagunemist, valgusünteesi ribosoomides, rakkude aglutinatsiooni (erütrotsüütide puhul hemaglutinatsiooni) ja immuunsüsteemi (fikoliinid). Nad toimivad immunoloogilise antikeha taoliselt.
Lektiinid on laialt levinud. Neid võivad moodustada nii loomad, taimed kui ka mikroorganismid. Neid esineb taimede seemnetes ja selgrootute loomade kudedes.
Lektiinid avastas Tartu ülikooli teadlane Peter Hermann Stillmark 1888. aastal.[1]
Jaotus
[muuda | muuda lähteteksti]Lektiinide hulka kuuluvad N-atsetüülglükosamiini siduvad kõrreliste lektiinid, kitiini siduvad maavitsaliste lektiinid, liblikõieliste lektiinid ning amarülliliste, lauguliste ja käpaliste lektiinid, mis seovad mannoosi, nagu hariliku sibula lektiinid seovad mannoosi sibula raku pinnal.[2] Hariliku naadi, talvise lumekupu ja kõrvenõgese lektiine pole veel ühtegi rühma arvatud. Tuntud on ka palju teisi lektiine.[3]
Taimelektiinid on taimede sekundaarsed metaboliidid ja neid sünteesivad elusad taimerakud. Arvatakse, et taimelektiinid toimivad mikroorganismide, viiruste, seente, kahjurputukate ja nematoodide 'koloniseerimisprotsesside' korral esimese rea kaitsemolekulidena, nende toimimine meenutab antikehade toimimist, kuid neid ei liigitata immuunkaitse hulka. Nii näiteks on Hariliku puuvõõriku lektiinidel antimitootiline toime ja need pidurdavad kasvajarakkude pooldumist[1], kee-palveherne seemnetes sisalduv abriin on surmav nii inimestele kui hobustele (inimese letaane doos 0,1–1 μg/kg): inimese annus võib avalduda juba 1-2 seemne läbi.[1]
Esimene avastatud seenelektiin oli rohelises kärbseseenes (Amanita phalloides) leiduv "phallin". Käesolevaks ajaks on tuvastatud erinevates seeneliikides ligi 105 lektiini. Veel on katsetega tuvastatud, et mitmete seeneliikide lektiinid võivad immuunsüsteemiga loomadel, nagu inimesed, stimuleerida lümfotsüütide kasvu ja paljunemist, osaleda immunokeemilistes reaktsioonides, blokeerida kasvajarakkude retseptoreid ja takistada nende migreerumist (Shashkina jt, 564:2006)[4] .
Lektiinide seas on ka mõned AB-toksiinid, sealhulgas kõrgmolekulaarsed seemneglükoproteiidid, näiteks ritsiin, ja bakteritoksiinid, näiteks Shiga-toksiin, verotoksiin, difteeria toksiin, eksotoksiin A ning α-sartsiin. Ka abriin, fasiinid, IgSF, kalneksiin ja kalretikuliin on lektiinid. Ilma suhkrujäägita lektiin on näiteks konkavaliin A, mis sisaldub saabelkanavaalia seemnetes (saabelubades).
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Ain Raal, "Farmakognoosia. Õpik kõrgkoolile.", Taimejoonistused Franz Eugen Köhler, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 114, 2010, ISBN 978 9949 19 412 4
- ↑ Els. J. M. Van Damme jt, "Handbook of Plant Lectins: Properties and Biomedical Applications", lk 90, 1998, vaadatud 22. juulil 2015)
- ↑ Pusztai, Bardocz 2005: 2–4.
- ↑ M. Ya. Shashkina, P. N. Shashkin, A. V. Sergeev, Chemical and medicobiological properties of chaga (review), Pharmaceutical Chemistry Journal, oktoober 2006, 40. väljaanne, nr 10, lk 560–568, osaline veebiversioon (vaadatud 22. juulil 2017) (inglise keeles)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Irwin J. Goldstein, Colleen E. Hayes. The Lectins: Carbohydrate-Binding Proteins of Plants and Animals. – Advances in Carbohydrate Chemistry and Biochemistry, 1978, kd 35, lk 127–340.
- Arpad Pusztai, Susan Bardocz. Lectins – Biomedical Perspectives, Taylor & Francis 2005, ISBN 0-7484-0177-6.
- M. Ya. Shashkina, P. N. Shashkin, A. V. Sergeev, Chemical and medicobiological properties of chaga (review), Pharmaceutical Chemistry Journal, 40. väljaanne, nr 10, lk 560–568, oktoober 2006