Rein Aren
Rein Aren (ka Reino Aren; 25. detsember 1927 Tartu – 16. mai 1990 Tallinn) oli eesti näitleja.
Eluloost
[muuda | muuda lähteteksti]Ta õppis aastatel 1942–1946 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Anton Starkopfi juures skulptuuri ja 1949–1951 Lunatšarski-nimelises Riiklikus Teatrikunstiinstituudis (GITIS) eesti stuudios. Mõlemad koolid jäid lõpetamata.
Ta oli aastatel 1946–1949 Vanemuises koorilaulja ja balletitantsija. Töötas aastatel 1951–1972 ja 1979–1990 Eesti Draamateatris ning aastatel 1973–1979 Vene Draamateatris.[1] Rein Aren oli GITIS-es õppinud näitlejate põlvkonna kirkamaid ja samas romantilisemaid näitlejaid.[viide?] Hiljem esines näitustel oma maalide ja joonistustega.[viide?]
Osatäitmisi
[muuda | muuda lähteteksti]Rein Aren mängis ligi 100 teatrilavastuses.
Jõuliselt maskuliinse näitlejaisiksusena jättis ta Eesti teatrilukku unustamatud rollid: Margus (August Kitzberg "Libahunt" 1954), Indrek (A. H. Tammsaare ja Andres Särev "Vargamäe vanad ja noored" 1959), Peer Gynt (Henrik Ibsen "Peer Gynt" 1962), Faust (Goethe "Faust" 1968), Karla ja Pearu (A. H. Tammsaare, Panso ja Mari-Liis Küla "Inimene ja inimene" 1972), Pablo (Hemingway ja Tšermenjov "Kellele lüüakse hingekella" 1974), Slopašev (Tammsaare ja Mikk Mikiver "Armastus ja surm" 1984), Jakob (Jaan Kruusvall "Pilvede värvid" 1983), Timotheus Bock (Jaan Kross "Keisri hull" 1984), Leonti Väin (Kruusvall "Vaikuse vallamaja" 1987), Naabrimees (Rein Saluri "Minek" 1988) jt.
Aren on mänginud 28 Eesti Televisiooni telelavastuses, sealhulgas lavastustes "Kolm rubiini" 1978, "Amoraalne lugu" 1980, "Sonatiin paabulinnule" 1982, "Viimane suvi" 1987 jt.[2]
Filmirolle
[muuda | muuda lähteteksti]- 1990 – "Ystävät, toverit", mängufilm, Igumeni
- 1990 – "Regina", mängufilm, Antsu isa
- 1988 – "Doktor Stockmann", I jagu, telemängufilm, Morten Kiil
- 1988 – "Doktor Stockmann", II jagu, telemängufilm, Morten Kiil
- 1988 – "Näkimadalad", III jagu, telemängufilm
- 1988 – "Näkimadalad", IV jagu, telemängufilm
- 1988 – "Nõid", lühifilm
- 1987 – "Näkimadalad", I jagu, telemängufilm, Ullise Matts
- 1984 – "Hundiseaduse aegu", mängufilm, Vootele
- 1984 – "Karoliine hõbelõng", mängufilm, kuningas
- 1984 – "Evropeyskaya istoriya", mängufilm, natsionalist
- 1984 – "Rossiya molodaya", teleseriaal, Snivin
- 1982 – "Corrida", mängufilm, Osvald Rass
- 1981 – "Karge meri", mängufilm, kapten Jaak Niilus
- 1980 – "Pulmapilt", lühifilm, Ants
- 1980 – "Pirates of the 20th Century", mängufilm, piraatide ninamees
- 1975 – "Indrek", mängufilm, Slopašev
- 1975 – "Variant Omega", teleseriaal, onu Pjotr
- 1974 – "Ohtlikud mängud", mängufilm, major, Vanamehe isa
- 1971 – "Metskapten", mängufilm, Klarnet
- 1969 – "Punane telk" Mängufilm, Karl Jõgi
- 1971 – "Tuuline rand", mängufilm, Villem
- 1966 – "Mis juhtus Andres Lapeteusega?", mängufilm, Haavik
- 1965 – "Lahkumissümfoonia", muusikafilm, vürst Esterhazy
- 1964 – "Hamlet", mängufilm, Lucianus
- 1963 – "Jalgrattataltsutajad", mängufilm, Karl Gleiser
- 1963 – "Jäljed", mängufilm, Robert
- 1962 – "Ühe katuse all", mängufilm, Peeter Arro
- 1961 – "Ohtlikud kurvid", mängufilm, Raul
- 1959 – "Kutsumata külalised", mängufilm, Ernst
- 1959 – "Vallatud kurvid", mängufilm, Raivo
- 1957 – "Pöördel", mängufilm, Arno
- 1955 – "Jahid merel", mängufilm, Juhan[2][3]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Rein Aren tegeles mitme pallimänguga, jäähokis tuli ta Eesti meistriks ning kuulus ka Eesti koondisse. Spordikarjäärile tõmbes kriipsu peale kopsuhaigus.[4]
Tema vend oli näitleja Väino Aren.
Ta oli 1950. aastast abielus näitleja Jelena Blinovaga.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Rein Aren. Eesti Teatriliit.
- ↑ 2,0 2,1 Rein Aren. Eesti filmi andmebaas.
- ↑ Rein Aren. IMDb.
- ↑ Krissu kõigile. Pärnu Postimees, 23. veebruar 2013.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Rein Aren. Fotoarhiiv. arhiiv.err.ee.
- Rein Aren. Amoraalne lugu. Telelavastus. 1980.
- Imet tabamas. Rein Aren. arhiiv.err.ee, 25. juuni 1983.
- Keskööprogramm: mees 300 näoga. arhiiv.err.ee, 26. mai 1983.
- Rein Areni elu armastus ohverdas mehe päästmise nimel perekonna reliikvia. Maaleht, 19. mai 2020.
- Rein Aren: Corrida kahe legendi vahel. teatritasku.ee, 24. mai 2020.
- Joomapahe ja intriigide küüsi jäänud Rein Aren oli teatrile pühendunud tuhat protsenti. Õhtuleht, 25. detsember 2020.
- Haud Tallinna Metsakalmistul
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Rein Aren |