Aischines

See artikkel räägib kõnemehest; Sokratese õpilase kohta vaata artiklit Aischines Sphettosest; samanimeliste kohta vaata lehekülge Aischines (täpsustus)

---

Aischinese marmorbüst, 4. saj. eKr (London, Briti Muuseum)

Aischines (vanakreeka keeles Αἰσχίνης, ladinapäraselt Aeschines, Eestis varem ka Aishines; 389 eKr Ateena – 314 eKr Samose saar) oli Ateena kõnemees ja poliitik, üks kümnest Atika kõnemehest. Ta pooldas kokkuleppepoliitikat Makedoonia suhtes ning oli seetõttu alalises vastasseisus Makedoonia-vastase liikumise juhi Demosthenesega.

Elukäik

Ehkki on teada, et Aischines sündis Ateenas, on andmed tema vanemate ning varase elu kohta vastukäivad. Näib tõenäoline, et ta vanemad olid vaesed, ent auväärsed. Aischinese isa Atrometos töötas õpetajana, ta ema Glaukothea oli abiliseks vaeste inimeste initsiatsiooni religioossete kombetalituste juures. Aischines abistas mingil ajal isa õpetamistöös, proovis siis (Demosthenese sõnul) erilise eduta kätt näitlejana, teenis sõjaväes ning töötas mitmel pool sekretärina, sh bulee juures. Sõjaväelasena osales ta 368 eKr lahingus Peloponnesosel Phleiusis, 362 eKr Mantineia lahingus ning 349 eKr Phokioni sõjakäigus Euboiale. Olynthose langemisega 348 eKr sattus Aischines poliitikasse ning läks Ateena saadikuna Peloponnesose elanikke Makedoonia valitseja Philippos II vastu mässule õhutama.

347. aasta kevadel eKr esines Aischines Arkaadias Megalopolises nn kümne tuhande koosolekul, õhutades inimesi ühinema ja kaitsma oma iseseisvust Philippos II eest. Sama aasta suvel oli ta üks Philippos II juurde lähetatud saadikuist, kelle ülesandeks oli rahu sõlmimine. Näib aga, et Philippos suutis ta enda poole võita. 346 eKr osales ta koos Philokratese ja Demosthenesega Pellasse suundunud kümneliikmelises teises Ateena saatkonnas, mis pidi rahu tingimused kinnitama. Hiljem süüdistasid Demosthenes ja Timarchos teda venitamistaktikas ning sellest tulenevalt riigireetmises. Aischines väitis oma vasturünnakus, et Timarchosel ei ole õigust rahvakoosolekul rääkida nooruses korda saadetud häbitegude tõttu, mis on talle toonud homoseksuaalse liiderdaja kuulsuse. Aischinese süüdistuskõne oli edukas ning Timarchosele määrati karistuseks atimia ehk kodanikuõigustest ilmajäämine. Demosthenes märgib ühes oma kõnes, et see oli Timarchose poliitiline hukk. Plutarchosele omistatud kirjutises "Kümne kõnemehe elulood" tõlgendatakse seda nii, nagu oleks Timarchos end pärast rahvakoosolekult lahkumist üles poonud, ent mitmed tänapäeva ajaloolased kahtlevad selle väite õigsuses. Kõne tulemusel vabastati Aischines reetmissüüdistusest. Aischinese kõnet "Timarchose vastu" peetakse tähtsaks seal tsiteeritud Ateena seaduste hulga tõttu.

343 eKr ründas Demosthenes Aischinest uuesti, seekord kõnes "Valelikust saatkonnast", millele Aischines vastas sama pealkirjaga kõnega, pääsedes taas süüdistusest.

339 eKr pidas Aischines Delfi amfiktüoonia nõukogu ühe Ateena-poolse saadikuna (pylagoros'ena) kõne, mis sai tõukejõuks nn Neljandale pühale sõjale. Kättemaksuks püüdis Aischines süü nende hädade eest ajada Demosthenese kaela. 336 eKr tegi reetor Ktesiphon ettepaneku, et Demosthenesele tuleks autasuks väljapaistva riigiteenimise eest anda kuldne pärg. Aischines süüdistas teda seaduse rikkumises ettepaneku tegemisel. Asi jäi soiku kuni 330. aastani, mil Aischines pidas kõne "Ktesiphoni vastu", millele Demosthenes vastas kõnega "Pärjast". Tulemuseks oli Demosthenese võit. Aischines suundus vabatahtlikult pagendusse Rhodosele, kus ta tegeles kõnekunstiõpetusega. Hiljem läks ta Samosele, kus 75-aastaselt ka suri.

Kõned

Aischinese kõnedest on säilinud kolm (sulgudes on kreekakeelne pealkiri ning traditsiooniline ladinakeelne pealkiri, mida sageli kasutatakse viitamisel):

• "Timarchose vastu" ("Κατὰ Τιμάρχου", "In Timarchum")
• "Valelikust saatkonnast" ("Περὶ τῆς παραπρεσβείας", "De falsa legatione")
• "Ktesiphoni vastu" ("Κατὰ Κτησιφῶντος", "In Ctesiphontem")

Aischinese kolme säilinud kõnet on hilisantiikajal nimetatud "kolmeks kariidiks".

Photios teadis ka üheksat Aischinese kirja, mida ta nimetas "üheksaks muusaks". Kaksteist Aischinesele omistatud kirja, mis on säilinud, ei ole ehtsad (need on avaldatud Rudolf Hercheri väljaandes "Epistolographi Graeci").

Kirjandus

• Fisher, Nick 2001. Aeschines: Against Timarchos. Oxford: Oxford University Press.
• Harris, Edward M. 1995. Aeschines and Athenian politics. New York; Oxford: Oxford University Press.
• Kindstrand, Jan Fredrik 1982. The stylistic evaluation of Aeschines in antiquity. (Studia Graeca Upsaliensia; 18.) Stockholm: Almqvist & Wiksell.
• Paulsen, Thomas 1999. Die Parapresbeia-Reden des Demosthenes und des Aischines: Kommentar und Interpretationen zu Demosthenes, or. XIX, und Aischines, or. II. (Bochumer altertumswissenschaftliches Colloquium; 40.) Trier: WVT.

Välislingid

• "Timarchose vastu" (tõlge inglise keelde ja kreeka tekst, Perseus Project)
• "Valelikust saatkonnast" (tõlge inglise keelde ja kreeka tekst, Perseus Project)
• "Ktesiphoni vastu" (tõlge inglise keelde ja kreeka tekst, Perseus Project)