Anna

Anna oli Jeesuse ema Maarja ema.

Anna elu

Vanim Annat mainiv kirjalik allikas on 2. sajandi teisest poolest pärinev Jaakobuse protoevangeelium.^[1]

Annal ja Joakimil polnud lapsi, kuid Anna palvete peale ilmus talle ingel, kes lubas, et Anna saab lapse. Anna tõotas pühendada tulevase lapse Jumalale. Nii sündiski Maarja. Lool on tuntav sarnasus Vana Testamendi Hanna ja Samueli looga ning kuna Hanna ja Anna tähendavad mõlemad armu, armuaega või kaunidust, siis on Anna legend tõenäoliselt sama päritolu^[2].

Teine legend kõneleb Annast kui Naatsaretis sündinud karjuse Akari tütrest, kes abiellus Joakimiga ning sai neljakümneaastaselt Maarja.

Anna õde Sobe olevat olnud Eliisabeti ema.

Anna kultuse ajalugu

Anna austamine on tekkinud Maarja kultuse põhjal. Õigeusu kirikus hakati Annat austama 4. sajandil^[1]. Teistel andmetel pärineb Anna kultus 6. sajandist, kui Justinianus I pühitses talle Konstantinoopolis kiriku.^[2] Bütsantsist lääne poole levis Anna austamine alles 8. sajandil, aga Saksamaale alles hiliskeskajal.^[1] Napolis pühitseti 10. sajandil Anna käima peale saamise ehk Maarja eostumise päeva, sealt levis traditsioon 11. sajandi Inglismaale^[2]. Kui 12. sajandil hakkas laiemalt levima Maarja kultus, võttis mitu usuühingut oma patrooniks Anna.

Pühal Annal kui Kristuse vanaemal oli keskaegses pühakukultuses eriline koht. Tema austamise juured on eeskätt esiema rollis. Hiliskeskajaks kujunes Annast üks armastatumaid naispühakuid ning tema kaitse haare oli väga lai: teda austati kui pühendunud ema ja abikaasat, kõlbelist lesknaist ja mõjuvõimast vanaema^[3]. Kristuse vanaemana oli Annal pühakute seas eriline koht eestseisjana.^[3] Anna ja Joakim olid kristliku abielu musternäiteks.

15. sajandil hakkas katoliiklik vaimulik Johannes Eck õpetama, et Anna vanemad olid Stollanus ja Emerentia. 1907. aastal välja antud Katoliiklik entsüklopeedia nimetab seda tõendite puudumise tõttu kaheldavaks.

16. sajandil hakkas luterlik müstik Valentin Weigel õpetama, et ka Maarja sündis Pühast Vaimust ja et ka Anna oli sünnitades neitsi. Katoliku kirik mõistis niisuguse seisukoha 1677. aastal eksitusena hukka.

Katoliiklikes maades püsib Anna kultus tänapäevani.^[1]

Kristlikus maailmas (ja see ei kehti pelgalt katoliikluse kohta) on Anna tänapäevani levinud eesnimi, kuigi selle populaarsus on 20. sajandil märgatavalt vähenenud.

Püha Anna kultus Eestis

Keskaegsel Liivimaal kuulus Anna kõige austatumate naispühakute sekka.^[3] Talle pühitseti altareid ning Annat ja tema perekonda kujutavaid kunstiteoseid on säilinud mitu.^[3] Niguliste kiriku peaaltari (Hermen Rode 1481) retaabli kõige pidulikumas, avatud asendis on teda esitletud kesksel kohal koos oma tütre neitsi Maarja ja lapselapse Kristusega.^[3] Samas kirikus asub Pühalepa kirikust pärinev Anna altar (1460). Annale on pühitsetud ka 17. sajandist pärinev Anna kirik Järvamaal.

Annat kujutatakse tavaliselt kas Maarjat või Jeesuslast süles hoidvana või Maarjat lugema õpetamas. Annat, Maarjat ja Jeesust kujutava maalitüübi üldnimetus on "Anna ise kolmas". Niisugustest on üks kõige tuntumaid Leonardo da Vinci maal.

Anna on kaevurite kaitsepühak.

Anna päevaks on 26. juuli, rahvakalendris annepäev.

Tartus asub endisaegne Püha Anna kalmistu.

Vaata ka

Püha hõimkond

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 40
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Pühakuteraamat, Tallinn, Perioodika, 1995, lk 16
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 "Merike Kurisoo, Loengusari „Pühakud": Püha Anna". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. september 2014. Vaadatud 10. jaanuaril 2013.

[Antiigileksikon-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 40

[püha-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Pühakuteraamat, Tallinn, Perioodika, 1995, lk 16

[Kurisoo-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 "Merike Kurisoo, Loengusari „Pühakud": Püha Anna". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. september 2014. Vaadatud 10. jaanuaril 2013.

[1]

[2]

[3]