Artokraatia
Artokraatia ehk kunsti võim (inglise keeles artocracy, prantsuse keeles artocratie) on maailmaparandamine kunsti vahenditega.
1922. aastal kasutas artokraatia mõistet Filippo Tommaso Marinetti tekstis ”Igale inimesele igaks päevaks erinev töö! Ebavõrdsus ja artokraatia” (inglise keeles To Every Man, Every Day a Different Job! Inequality and Artocracy). Esimese maailmasõja lõpus töötas Marinetti välja suhteliselt sidusa utoopilise visiooni uuest ühiskonnast, ülistades isiklikku vabadust ning rõhutades kunsti tähtsust (Marja Härmänmaa 2009).
2011. aasta märtsis toimus Tuneesias tänavakunstiprojekt "Inside Out: Artocracy in Tunisia". Projekti raames oli Tunise sadama ja Kartaago vahel asuva Le Krami linna väljapaistvates kohtades mõtlema panemiseks, parema maailma nimel või ka "harilikult" eksponeeritud sadade tuneeslaste portreed. Pildid olid paigutatud kohtadesse, kus olid varem olnud endise ja seejärel põlu alla sattunud presidendi Zine El Abidine Ben Ali portreed. Üks fotograafidest, Marco Berrebi, tõdes, et "Artocracy" andis inimestele vabaduse fotode üle arutleda ning tulla oma järeldustele. Terminis ‘artokraatia’ leiame me huvitava kombinatsiooni esteetilisest praktikast ja demokraatlikust enesemääramisest, mis on vaieldamatult ka nimetatud projekti võtmeelemendiks: kunsti esiplaanile nihkumine enesemääramise või lõpuks ka iseorganiseerumise vormina. Projekti puhul oli võrdne nii esteetiline väljendus – piltide paigutamine avalikku ruumi – kui ka eesmärk provotseerida debatti (Anthony Downey 2011).