Attente de Dieu

"Attente de Dieu" ('Jumala ootus') on raamat, mis on koostatud Simone Weili kirjadest isa Joseph-Marie Perrinile (OP) 1942. aasta jaanuarist maini. Filosoof selgitab oma seisukohta seoses kirikuga, kiindumust kirikusse ja keeldumist arvata end konvertiitide sekka. Raamat ilmus 1950. aastal Pariisis La Colombe'i kirjastuse väljaandel.

Tõlge

IMPLITSIITSE JUMALAARMASTUSE VORMID

Käsk "armasta Jumalat" vihjab oma käskiva kujuga, et jutt ei ole ainult nõusolekust, mille hing võib anda või andmata jätta, kui Jumal tuleb isiklikult võtma oma tulevase abikaasa kätt, vaid ka sellele küllatulekule eelnevast armastusest. Sest jutt on alalisest kohustusest.

Eelneva armastuse objektiks ei saa olla Jumal, sest Jumal ei ole kohal ega ole kunagi kohal olnud. Nii et tal on teine objekt. Ometi on sellest määratud saama armastus Jumala vastu. Seda võib nimetada kaudseks või implitsiitseks jumalaarmastuseks.

See on nõnda isegi juhul, kui selle armastuse objekt kannab Jumala nime. Sest siis võib öelda, et seda nime on valesti kasutatud või et selle kasutamine on legitiimne ainult selle arengu pärast, mis seisab ees.

Implitsiitsel jumalaarmastusel saab olla ainult kolm vahetut objekti, ainsad kolm objekti siin maa peal, milles Jumal on reaalselt, olgugi salaja, kohal. Need objektid on religioossed tseremooniad, maailma ilu ja ligimene. Need ongi kolm armastust.

Nendele kolmele armastusele peab võib-olla lisama sõpruse. Rangelt võttes on sõprus ligimesearmastusest erinev.

Neil kaudsetel armastustel on täpselt, rangelt samaväärne jõud (vertu). Vastavalt asjaoludele, temperamendile ja kutsumustele jõuab hinge esimesena üks või teine neist; ettevalmistusajal on valdav üks või teine neist. Võib-olla ei ole see selle aja vältel tingimata sama.

Tõenäoliselt ei jõua ettevalmistusaeg enamasti lõpule, hing on valmis oma Isandat isikliku külalisena vastu võtma ainult juhul, kui ta kannab endas suurel määral kõiki neid kaudseid armastusi.

Nende armastuste kogum moodustab armastuse Jumala vastu kujul, mis on kohane ettevalmistusajale, kokkuvolditud kujul.

Need ei kao, kui hinge ilmub armastus Jumala vastu sõna otseses mõttes; need saavad lõputult tugevamaks, ja kõik kokku moodustab üheainsa armastuse.

Kuid paratamatult eelneb armastuse kokkuvolditud kuju, ja sageli valitseb väga pikka aega hinges ainult see; paljudel võib-olla surmani. See kokkuvolditud armastus võib jõuda väga kõrgele puhtuse ja tugevuse astmele.

Armastuse mis tahes kuju neist kolmest võib hetkel, mil see hinge jõuab, omandada sakramendi jõu (vertu).

LIGIMESEARMASTUS

Kristus osutas sellele ligimesearmastuse puhul päris selgelt. Ta ütles, et kunagi ta tänab oma heategijaid, öeldes neile: "Mul oli nälg ja te andsite mulle süüa." Kes muu saab olla Kristuse heategija kui mitte Kristus ise? Kuidas saab inimene Kristusele süüa anda, kui ta pole vähemalt hetkeks tõusnud sellesse seisundisse, millest räägib püha Paulus, kus ta ei ela enam ise endas, kus temas elab ainult Kristus?

Evangeeliumi tekstis on jutt ainult Kristuse kohalolust õnnetutes. Kuid tundub, et selle põhjus pole sugugi saaja vaimulik väärikus. Siis peab möönma, et heategija ise kui Kristuse kandja paneb leivaga, mis ta õnnetule näljasele annab, Kristuse temasse sisenema. Teine võib selle kohaloluga nõustuda või mitte, täpselt nagu see, kes on armulaual. Kui and antakse hästi ja võetakse hästi vastu, siis on leivatüki üleminek ühelt inimeselt teisele nagu tõeline armulaud.

Oma heategijaid ei nimeta Kristus armastajateks ega ligimesearmastajateks. Ta nimetab neid õiglasteks. Evangeelium ei tee mingit vahet ligimesearmastuse ja õigluse vahel. Ka kreeklaste silmis oli Zeusi alandlik austamine esimene õigluse kohustustest. Meie leiutasime vahetegemise õigluse ja ligimesearmastuse vahel. Kerge on mõista, miks. Meie õiglusemõiste saab läbi selleta, kellel on anda. Kui ta ikkagi annab, siis ta usub, et võib enesega rahul olla. Ta mõtleb, et on teinud hea teo. Mis puutub sellesse, kes saab, siis vastavalt sellele, kuidas ta seda mõistet mõistab, ta kas saab läbi igasuguse tänulikkuseta või see sunnib teda madalalt tänama.

Ainult õigluse ja armastuse absoluutne samastamine teeb korraga võimalikuks ühelt poolt kaastunde ja tänulikkuse, teiselt poolt õnnetuse väärikuse austamise õnnetutel endil ja teistel.

Peab mõtlema, et mitte ükski headus ei saa minna kaugemale kui õiglus, või muidu ta moodustab pahe, millel on headuse võlts näivus. Aga peab tänama õiglast selle eest, et ta on õiglane, sest õiglus on nii ilus asi, nii nagu me täname Jumalat tema suure au pärast. Igasugune muu tänulikkus on orjalik ja isegi loomalik.

Seda, kes viibib õigluse akti juures ja seda, kes sellest materiaalselt kasu saab, eristab ainult see asjaolu, et õigluse ilu on esimese jaoks ainult etendus ja teise jaoks kokkupuute objekt ja isegi toiduna. Nõnda peab tunne, mis esimesel on lihtsalt imetlus, olema teisel tänulikkuse tulega viidud palju kõrgemale astmele.

Olla tänulikkuseta, olles koheldud õiglusega asjaoludel, millel ebaõiglus oli kergesti võimalik, on keelduda üleloomulikust, sakramentaalsest voorusest, mis kätkeb igas puhtas õigluse aktis.

Miski ei võimalda seda voorust paremini mõista kui õpetus loomulikust õiglusest, nagu selle leiab võrreldamatu vaimuaususega esitatuna mõnel Thukydidese imelisel real.

Ateenlased, kes olid Sparta vastu sõjas, tahtsid sundida väikese Melose saare elanikke, kes olid iidsest ajast olnud Sparta liitlased ning seni olnud neutraalsed, endaga liituma. Asjata apelleerisid meloslased Ateena ultimaatumi ees õiglusele, anusid halastust oma linna iidsuse pärast. Et nad ei tahtnud järele anda, tegid ateenlased linna maatasa, surmasid kõik mehed ja müüsid orjadeks kõik naised ja kõik lapsed.

Need read pani Thukydides ateenlaste suhu. Nad alustavad sellest, et nad ei püüa tõestada, et nende ultimaatum on õiglane.

"Räägime parem sellest, mis on võimalik... Te teate seda nagu meiegi; nii nagu on inimvaimu loomus, uuritakse, mis on õiglane, ainult siis, kui kummalgi poolel on võrdne paratamatus. Aga kui on tugev ja nõrk, siis sunnib esimene peale selle, mis on võimalik, ja teine võtab selle vastu."

Meloslased ütlesid, et lahingu korral on nende ürituse õigluse pärast jumalad nendega. Ateenlased vastasid, et nad ei näe mingit põhjust seda eeldada.

"Meil on jumalate suhtes usk ja inimeste suhtes kindlus, et loomuse paratamatuse tõttu alati käsib igaüks igal pool, kus tal on selleks võim. Meie ei ole seda seadust kehtestanud, meie ei ole esimesed, kes seda rakendavad; meie leidsime selle kehtestatuna, meie säilitame seda nagu alati kestma jäävat; sellepärast me rakendamegi seda. Me teame hästi, et ka teie, nagu kõik teisedki, toimiksite samamoodi, olles kord jõudnud samale vägevuse astmele."

See arukuse selgus ebaõigluse kontseptsioonis on ligimesearmastuse valgusest vahetult madalam valgus. See on valgus, mis püsib mõnda aega seal, kus ligimesearmastus on olnud, aga kustunud. All on pimedus, kus tugev usub siiralt, et tema üritus on õiglasem kui nõrga oma. Nii oli roomlaste ja heebrealaste puhul.

Võimalikkus ja paratamatus on neil ridadel õigluse vastandterminid. Võimalik on kõik, mida tugev saab nõrgale peale sundida. On mõistlik uurida, kui kaugele see võimalikkus läheb. Kui eeldada, et see on teada, siis on kindel, et tugev teeb oma tahtmise teoks kuini võimalikkuse äärmise piirini. See on mehaaniline paratamatus. Muidu see oleks, nagu ta ühtaegu tahaks ja ei tahaks. Seal on paratamatus nii tugeva kui ka nõrga jaoks.

Kui kahel inimesel tuleb koostööd teha ja kummalgi pole võimu teisele midagi peale sundida, siis nad peavad läbi saama. Siis uuritakse õiglust, sest ainult õiglusel on võim panna kaks tahet kokku langema. Õiglus on selle Armastuse kujund, mis Jumalas ühendab Isa ja Poja, mis on lahutatud mõtlejate ühine mõte. Aga kui on tugev ja nõrk, siis ei ole mingit vajadust kaht tahet ühendada. On ainult üks tahe, tugeva tahe. Kõik läheb läbi, nagu siis, kui inimene manipuleerib mateeriaga. Ei ole kaht tahet, mida kokku langema panna. Inimene tahab ja mateeria allub. Nõrk on nagu asi. Ei ole mingit vahet, kas visata kivi, et tüütu koer ära ajada, või öelda orjale: "Aja see koer ära."

Madalama jaoks on alates teatavast ebavõrdsuse astmest inimestevahelistes ebavõrdsetes jõusuhetes üleminek mateeria seisundisse ja isiksuse kaotusele. Antiikajal öeldi: "Päeval, mil inimesest saab ori, kaotab ta poole oma hingest."

Tasakaalus kaal, jõudude võrdse suhte kujund, oli kogu antiigis, ja eriti Egiptuses, õigluse sümbol. Võib-olla oli see religioosne ese, enne kui seda hakati kasutama kaubanduses. Selle kasutamine kaubanduses on selle vastastikuse nõusoleku, õigluse olemuse enese kujund, mis peab olema vahetuste reegel. Õigluse definitsioon, mille järgi see seisneb vastastikuses nõusolekus, mis leidus Sparta seadusandluses, oli kahtlemata Egeuse-Kreeta päritolu.

Üleloomulik õigluse voorus seisneb selles, et kui ollakse jõudude ebavõrdses vahekorras kõrgem, siis käitutakse täpselt nii, nagu oleks võrdsus. Igas suhtes täpselt, kaasa arvatud rõhuasetuse ja hoiaku vähimadki üksikasjad, sest ühest detailist võib piisata, et paisata madalam tagasi mateeria seisundisse, mis sel puhul talle loomulikult kuulub, nii nagu vähimgi raputus külmutab vee, mis on allpool nulli vedelaks jäänud.

Niiviisi koheldud madalama jaoks seisneb see voorus selles, et ta ei usu, et tõesti on jõudude võrdsus, ta tunnistab, et selle käitumise ainus põhjus on teise suuremeelsus.

Seda nimetataksegi tänulikuks tunnustamiseks (reconnaissance). Teisiti koheldud madalama puhul seisneb õigluse üleloomulik voorus arusaamises, et kohtlemine, mis talle osaks saab, on ühelt poolt erinev voorusest, aga teiselt poolt on kooskõlas inimloomuse paratamatuse ja mehhanismiga. Ta peab jääma allumiseta ja mässamiseta.

See, kes kohtleb võrdsetena neid, keda jõudude suhe asetab temast kaugele allapoole, annab neile tõeliselt anniks inimeste kvaliteedi, millest saatus on nad ilma jätnud. Niivõrd kui see loodule on võimalik, kordab ta nende suhtes Looja algset suuremeelsust.

See voorus on kristlik voorus par excellence. See on ka seesama, mida väljendavad Egiptuse surnuteraamatus sõnad, mis on sama ülevad kui Evangeeliumi sõnad: "Ma ei ole kedagi nutma ajanud. Ma ei ole kunagi häält tõstnud. Ma ei ole kunagi kedagi kartma pannud. Ma ei ole kunagi jäänud kurdiks õiglastele ja tõestele sõnadele."

Tänulik tunnustamine õnnetutel, kui see on puhas, on vaid osalemine sellessamas vooruses, sest seda saab tunnustada ainult see, kes on selleks võimeline. Teised saavad tunda selle tagajärgi, ilma seda tunnustamata.

Niisugune voorus on samane usuga, mis on tõeline, tegelikkuses, tõelises Jumalas. Thukydidese ateenlased mõtlesid, et jumalus, nagu inimenegi loomuseisundis, käsib kuni võimalikkuse äärmise piirini.

Tõeline Jumal on Jumal, keda tuntakse kõikvõimsana, kuid mitte käskivana kõikjal, kus Tal on selleks võim; sest ta viibib vaid taevas, või siis maa peal salaja.

Neil ateenlastel, kes mõrvasid meloslased, ei olnud enam mingit aimu säärasest Jumalast.

Seda, et nad eksisid, tõestab kõigepealt see, et vastupidi nende kinnitusele tuleb ette, olgugi et äärmiselt harva, et inimene puhtast suuremeelsusest hoidub käskimast seal, kus tal on selleks võim.

Näiteid võib vaidlustada. Ent on kindel, et kui ühes või teises näites saaks tõestada, et tegu on puhta suuremeelsusega, siis oleks see suuremeelsus üldiselt imetletud. Kõik, mida inimene on võimeline imetlema, on Jumalal võimalik.

Selle maailma etendus on veel kindlam tõestus. Puhast hüve ei leidu mitte kuskil. Kas Jumal ei ole kõikvõimas või ta ei ole absoluutselt hea või ta ei käsi kõikjal, kus tal on selleks võim.

Nõnda ei ole kurja olemasolu maa peal kaugeltki mitte Jumala reaalsuse vastane tõestus, see tõestabki meile Jumala reaalsuse tõesust.

Loomine ei ole Jumala poolt mitte enda laiendamise, vaid tagasitõmbumise, loobumise akt. Jumal ja kõik loodud on vähem kui Jumal üksinda. Jumal aktsepteeris seda vähenemist. Ta loobus ühe oma osa olemisest. Ta jättis end maha (s'est vidé) juba selles oma jumalikkuse aktis; sellepärast püha apostel ütlebki, et Tall on tapetud juba maailma rajamisest saadik. Jumal on lubanud olemas olla asjadel, mis ei ole Tema ja millel on lõputult väiksem väärtus kui Temal. Loomisaktiga eitas ta iseennast, nagu Kristus on meile ette kirjutanud iseennast eitada. Jumal eitas end meie kasuks, et anda meile võimalus eitada end Tema pärast. See vastus, see kaja, et meist sõltub selle tagasilükkamine, on loomisakti armuhulluse ainus õigustus.

Need usundid, mis on teadvustanud seda loobumist, seda vabatahtlikku distantsi, seda Jumala vabatahtlikku varjujäämist, tema näivat puudumist ja tema salajast kohalolu maa peal, on tõeline religioon, suure Ilmutuse tõlge eri keeltesse. Usundid, mis kujutavad jumalust käskivana kõikjal, kus tal on selleks võim, on väärad. Isegi kui nad on monoteistlikud, on nad ebajumalat kummardavad.

See, kelle õnnetus on taandanud inertse ja passiivse asja seisundisse, tuleb teise inimese suuremeelsuse läbi vähemalt ajutiselt tagasi inimese seisundisse, saab juhul, kui ta oskab vastu võtta ja tunda selle suuremeelsuse tõelist olemust, sel hetkel eksklusiivselt ligimesearmastusest tuleva hinge. Ta sünnib ülevalt veest ja vaimust. (Evangeeliumi sõna anôthen tähendab sagedamini 'ülevalt' kui 'uuesti'.) Õnnetu ligimese kohtlemine armastusega on midagi tema ristimise taolist.

See, kellelt lähtub suuremeelsuse akt, ei saa toimida nii, nagu ta toimib, kui ta ei kandu mõttes teise inimesse. Ka tema koosneb sel hetkel ainult veest ja vaimust. Suuremeelsus ja kaastunne on lahutamatud ja mõlemal on eeskuju Jumalas, nimelt loomine ja Kannatus. Kristus õpetas meile, et üleloomulik ligimesearmastus on kaastunde ja tänulikkuse vahetamine, mis toimu nagu välk kahe olendi vahel, kellest üks on varustatud inimliku isikuga ja teine on sellest ilma. Üks kahest on ainult pisut alasti, inertset ja veritsevat ihu kraavi ääres, nimetu, millest keegi midagi ei tea. Need, kes sellest asjast mööda lähevad, märkavad seda vaevalt, ja mõned minutid hiljem isegi ei tea, et nad seda märkasid. Üksainus peatub ja pöörab sellele tähelepanu. Järgnevad aktid on ainult selle tähelepanuhetke automaatne tagajärg. See tähelepanu on loov. Aga hetkel, kui see toimub, on see loobumine. Vähemalt kui see on puhas. Inimene aktsepteerib vähenemist, keskendudes energiakulutusele, mis ei suurenda tema võimu, mis paneb ainult olema temast erineva, temast sõltumatu olendi. Pealegi, tahta teise olemasolu on kanduda sümpaatia läbi teisesse ja seega saada osa inertse mateeria seisundist, milles ta on.

See toiming on samal määral loomuvastane inimesel, kes pole õnnetust tundnud ega tea selle olemasolust, ja inimesel, kes on õnnetust tundnud või ette aimanud ja on sellest kohkunud.

Ei ole imekspandav, et inimene, kellel on leiba, annab sellest tükikese näljasele. Imekspandav on see, et ta on võimeline seda tegema liigutusega, mis erineb sellest, millega ta mõne eseme ostab. Kui almus ei ole üleloomulik, sarnaneb ta ostutoiminguga. Ta ostab õnnetu.

Mida inimene ka ei tahaks, kuriteos või kõige kõrgemas vooruses, pisimuredes või kõige suuremates hooltes, tema tahtmise olemus seisneb alati selles, et ta tahab kõigepealt vabalt tahta. Selle vaba nõusoleku võime olemasolu tahtmine teisel inimesel, kelle õnnetus on sellest ilma jätnud, on kandumine teisesse, nõustumine õnnetusega endal, st iseenda lõhkumine. See on iseenda eitamine. Iseennast eitades saadakse võimeliseks Jumala järgi jaatama teist loova jaatusega. Ennast antakse teise eest pantvangiks. See on lunastusakt.

Nõrga sümpaatia tugeva vastu on loomulik, sest nõrk omandab teisesse kandudes kujutletava jõu. Tugeva sümpaatia nõrga vastu, mis on pöördtoiming, on loomuvastane.

Sellepärast ongi nõrga sümpaatia tugeva vastu puhas ainult juhul, kui selle ainuke objekt on teise sümpaatia tema vastu, juhul kui teine on tõeliselt suuremeelne. Seal ongi üleloomulik tänulikkus, mis seisneb õnnelik olemises selle üle, et ollakse üleloomuliku kaastunde objekt. See jätab uhkuse absoluutselt puutumata. Tõelise uhkuse säilitamine õnnetuses on samuti üleloomulik asi. Puhas tänulikkus on nagu puhas kaastunnegi olemuslikult nõustumine õnnetusega. Õnnetu ja tema heategija, kelle vahele vedamise erinevus asetab lõpmatu vahemaa, on selles nõustumises üks. Nende vahel on sõprus pütaagorlaste mõttes, imepärane harmoonia ja võrdsus.

Samal ajal tunnistavad üks ja teine kõigest hingest, et parem on mitte käskida kõikjal, kus selleks on võim. Kui see mõte hõivab kogu hinge ja valitseb kujutlusvõimet, mis on tegude allikas, moodustab ta tõelise usu. Sest ta lükkab tagasi hüve väljaspool seda maailma, kus on kõik vägevuse allikad; ta tunnistab hüve kui selle salajase punkti eeskuju, mis asetseb inimisiku keskmes ja mis on loobumise printsiip.

Isegi kunstis ja teaduses kui teisejärguline toodang, särav või keskpärane, on enese laiendus, siis päris esmajärguline toodang, looming, on enesest loobumine. Seda tõde ei nähta, sest kuulsus segab kokku ja katab oma säraga ebaselgelt esmajärgulised tooted ja kõige säravamad teisejärgulised, andes sageli viimastele isegi eelistuse.

Et ligimesearmastuse moodustab loov tähelepanu, on ta analoogne geeniusega.

Loov tähelepanu seisneb tõelises tähelepanu osutamises sellele, mida ei ole olemas. Inimsust ei ole olemas teeäärses anonüümses inertses ihus. Samaarialane, kes peatub ja vaatab, pöörab ikkagi tähelepanu sellele puuduvale inimsusele, ja järgnevad aktid annavad tunnistust sellest, et tegu on reaalse tähelepanuga.

Püha Paulus ütleb, et usk on nähtamatute asjade nägemine. Sel tähelepanu hetkel on peale armastuse kohal usk. Samamoodi inimene, kes on täielikult teise meelevallas, ei ole olemas. Ori ei ole olemas, ei oma isanda ega iseenda silmis. Kui Ameerika mustad orjad kogemata vigastasid jalga või kätt, siis nad ütlesid: "Sellest ei ole midagi, see on isanda jalg, isanda käsi." See, kes on täielikult ilma varast, ükskõik millisest, milles on kristalliseerunud ühiskondlik lugupidamine, ei ole olemas. Üks hispaania rahvalaul ütleb imeliselt tõeste sõnadega: "Kui keegi tahab teha end nähtamatuks, siis pole kindlamat vahendit kui jääda vaeseks." Armastus näeb nähtamatut.

Jumal mõtles seda, mida ei olnud, ja mõtlemise faktiga pani ta selle olema. Igal hetkel me eksisteerime ainult faktist, et Jumal nõustub mõtlema meie olemasolust, kuigi reaalsuses me ei eksisteeri. Vähemalt nii me kujutame loomist, inimlikult ja seega valesti, aga see kujutlus kätkeb tõde. Ainult Jumalal on see võim mõelda reaalselt seda, mis ei ole olemas. Ainult meis kohalolev Jumal saab reaalselt mõelda inimlikku kvaliteeti õnnetutel, vaadata neid tõeliselt teistsuguse pilguga, kui lastakse osa saada objektidele, kuulata tõeliselt nende häält, nagu kuulatakse sõnu. Nemad teadvustavad siis, et neil on hääl; muidu neil ei oleks juhust endale sellest aru anda.

Sama raske kui on kuulata tõeliselt õnnetut, on temal teada, et teda kuulatakse ainult kaastundest.

Ligimesearmastus on armastus, mis laskub Jumalalt inimesele. Ta eelneb armastusele, mis tõuseb inimeselt Jumalale. Jumal ruttab laskuma õnnetute juurde. Sestsaadik kui hingel on kalduvus nõustumisele, ruttab viimaseks, kõige viletsamaks, kõige vormitumaks saanud hinge sisse Jumal, et ta saaks läbi tema õnnetuid vaadata, kuulata. Alles aja jooksul saab hing teada sellest kohalolust. Aga kuigi hing ei leia nime selle nimetamiseks, on Jumal kohal igal pool, kus õnnetuid armastatakse nende eneste pärast.

Jumal ei ole kohal, isegi kui teda kutsutakse, seal, kus õnnetud on ainult ajend heategemiseks, isegi kui neid selle pärast armastatakse. Sest siis nad oma loomulikus rollis, mateeria, asjade rollis. Neid armastatakse ebaisikuliselt. Ja neid peab kandma nende inertses, anonüümses seisundis isikuline armastus.

Sellepärast ongi niisugused väljendid nagu ligimese armastamine Jumalas, Jumala jaoks, petlikud ja kahemõttelised väljendid. Inimesel ei ole kõigest oma väest liiga palju tähelepanu, et ta oleks võimeline lihtsalt vaatama seda natukest inertset ja riieteta ihu tee ääres. See ei ole hetk mõtte pööramiseks Jumalale. Nagu on hetki, mil peab mõtlema Jumalale, unustades eranditult kõik loodud, nii on hetki, mil looduid vaadates ei pea eksplitsiitselt Looja peale mõtlema. Neil hetkedel on Jumala kohalolu tingimuseks meis nii sügav saladus, et see on saladus isegi meie jaoks. On hetki, mil Jumala peale mõtlemine lahutab meid Temast. Häbelikkus on pulmaöö ühenduse tingimus.

Tõelises armastuses ei ole meie need, kes armastavad õnnetuid Jumalas, õnnetuid armastab Jumal meis. Kui oleme õnnetuses, armastab neid, kes meile head tahavad, Jumal meis. Kaastunne ja tänulikkus laskuvad Jumalalt, ja kui nad vahetavad pilgu, on jumal kohal punktis, kus pilgud kohtuvad. Õnnetu ja teine armastavad lähtudes Jumalast, läbi Jumala, aga mitte jumalaarmastuse pärast; nad armastavad teineteise armastamise pärast. See on midagi võimatut. Sellepärast toimubki see ainult Jumala läbi.

See, kes annab leiba näljasele õnnetule jumalaarmastuse pärast, ei saa tänu Kristuselt. Ta on juba saanud oma palga selles paljas mõttes. Kristus tänab neid, kes ei teadnud, kellele nad süüa andsid.

Pealegi on and ainult üks kahest võimalikust õnnetute armastamise vormist. Võim on alati võim teha head ja kurja. Väga ebavõrdses jõudude vahekorras võib kõrgem olla madalama suhtes õiglane kas tehes talle õiglusega head või tehes talle õiglusega kurja. Esimesel juhtumil on almus, teisel juhtumil on karistus.

Õiglane karistus, nagu õiglane almuski, kätkeb Jumala reaalset kohalolu ja moodustab midagi sakramendi taolist. Ka sellele on Evangeeliumis osutatud. See on väljendatud sõnadega: "Kes on patuta, visaku esimene kivi." Ainult Kristus on patuta.

Kristus säästis abielurikkujat naist. Karistav funktsioon ei sobinud maisele elule, mis pidi lõppema ristil. Aga ta ei kirjutanud ette kaotada kriminaalkohut. Ta lubas kivide viskamise jätkamist. Igal pool, kus seda on tehtud õiglaselt, on seega tema see, kes viskab esimese kivi. Ja nii nagu ta elab õnnetus näljases, keda õiglane toidab, elab ta ka õnnetus surmamõistetus, keda õiglane karistab. Ta ei öelnud seda, kuid ta osutas sellele piisavalt, surres tavalise õigusega surmamõistetuna. Ta on retsidivistide jumalik eeskuju. Nagu Jeunesse ouvrière chrétienne'i noored töölised innustuvad mõttest, et Kristus oli üks nende seast, võiksid retsidivistid õigusega maitsta sama joovastust. Neile peaks ainult seda ütlema, nagu seda öeldakse töölistele. Selles mõttes on Kristus lähemal neile kui märtritele.

Kivil, mis tapab, ja leivatükil, mis toidab, on täpselt seesama jõud (vertu), kui Kristus on kohal lähtepunktis ja sihtpunktis. Elu and ja surma and on ekvivalendid.

Hinduistliku pärimuse järgi pidi kuningas Rāma, Kolmsuse teise Isiku inkarnatsioon, selleks et ära hoida skandaali oma rahva seas, oma äärmiseks kahetsuseks surmama ühe madalast kastist mehe, kes seadusevastaselt andus religioosse asketismi harjutustele. Ta läks ise teda otsima ning tappis ta mõõgahoobiga. Kohe ilmus surnu hing ja langes tema jalgade ette, tänades teda selle suure au eest, mida talle tõi kokkupuude selle õnneliku mõõgaga. Nõnda oli hukkamisel, mis on küll teatud mõttes täiesti ebaõiglane, kuid seaduslik ja täide viidud Jumala enda käe läbi, sakramendi kogu jõud (vertu).

Karistuse seaduslikul iseloomul ei ole tõelist tähendust, kui ta ei anneta midagi religioosset, kui ta ei tee sellest sakramendi analoogi; ja järelikult peaksid kõik karistusfunktsioonid alates kohtuniku omast kuni timuka ja vangivalvuri omani kuidagi osalema preesterluses.

Õiglus on karistuses defineeritud samamoodi nagu almuses. See seisneb selles, et õnnetule pööratakse tähelepanu kui olendile, mitte kui asjale, soovitakse vaba nõusoleku võime säilimist temal.

Inimesed usuvad, et nad põlgavad kuritegu, ja põlgavad tegelikult õnnetuse nõrkust. Olend, kelles mõlemad ühituvad, võimaldab neil anduda õnnetuse põlgamisele kuriteo põlgamise ettekäändel. Nii on ta kõige suurema põlguse objekt. Põlgus on tähelepanu vastand. Erand on ainult juhul, kui tegu on kuriteoga, millel ühel või teisel põhjusel on prestiiži, nagu on sageli lugu mõrvaga, sest sellega käib kaasas mööduv vägevus, või mis ei eruta elavalt neid, kes otsustavad süü mõiste üle. Vargus on kõige prestiižitum ja kõige rohkem nördimust tekitav kuritegu, sest omand on kõige üldisem ja kõige vägevam kiindumus. See ilmneb isegi kriminaalkoodeksis.

Miski pole allpool inimest, kes on mässitud tõesesse või väärasse süü näivusse ja kes on täielikult mõnede inimeste meelevallas, kes mõne sõnaga otsustavad tema saatuse. Need inimesed ei pööra talle tähelepanu. Muide, alates hetkest, mil inimene langeb karistusaparaadi küüsi, kuni hetkeni, mil ta sealt välja saab, - ja need, keda nimetatakse retsidivistideks, nagu muide prostituudidki, ei saa peaaegu alati välja kuni surmani - ei ole ta kunagi tähelepanu objekt. Kõik see kokku kuni vähimate üksikasjadeni, hääle intonatsioonini välja, selleks, et teha temast teiste silmis ja tema enda silmis alatu asi, tagasilükkamise objekt. Brutaalsus ja kergus, põlguse terminid ja pilge, kõnemaneer, kuulamismaneer ja mittekuulamismaneer, kõik on ühtviisi tõhus.

Seal ei ole mingit tahtlikku halbust. See on automaatne tagajärg professionaalsest elust, millel on objektiks kuritegu, mida tajutakse õnnetuse kujul, st alasti oleva pleki õuduse kujul. Kui selline kokkupuude on lakkamatu, siis ta paratamatult määrib, ja selle määrimise kuju on põlgus. See põlgus lasubki igal süüdistataval. Karistusaparaat on nagu ülekandeaparaat, mis paneb igale süüdistatavale lasuma kogu selle pleki määra, mis hõlmab nende keskkondade kogusust, kus õnnetu kuritegu elab. Kokkupuutes karistusaparaadiga endas on omamoodi õudus, mis on otsevõrdeline süütusega, hinge osaga, mis on jäänud puutumatuks. Need, kes on täiesti rikutud, ei saa sellest mingit kahju ega kannata selle all.