Avalik ruum
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2012) |
.jpg)
Avalikku ruumi saab defineerida mitmeti lähtuvalt omandi, ligipääsetavuse, kontrolli ja kasutatavuse aspektidest. Avalik ruum on koht või keskkond, mis on ligipääsetav kõigile inimestele. See on oluline inimestevahelise suhtluse keskkond ning aitab kaasa kogukonnatunde tekkimisele ja olemasolule. Avalikuks ruumiks on näiteks väljakud, platsid, turud, pargid, tänavad, raamatukogud, kultuuri- ja rahvamajad.[1]
Poolavalik ruum on avalik ruum mõningate piirangutega. Kaubandus- ehk ostukeskused on näide sellisest ruumist – kõik võivad siseneda ja ringi vaadata ilma midagi ostmata, kuid tegevused, mis ei ole seotud ostmisega, ei ole piiramatult lubatud. Laiemas tähenduses on poolavalik ruum koht, kuhu minnes peavad inimesed maksma, näiteks kohvik, kino, ühistransport. Sellistes kohtades on kindlad reeglid, näiteks riietuse, reklaami, pildistamise, filmimise, propaganda, kerjamise kohta.[2]
Jagatud ruum on avalik ruum, mis kuulub küll kellegi omandisse, kuid on ligipääsetav ka ülejäänud kogukonnale ning ei ole suletud territoorium nagu eraaed või lasteaiahoov. Jagatud ruumiks võivad olla kortermajade vahel paiknevad haljasalad, mänguväljakud, ülikoolilinnaku välised alad.[3]
Avaliku ruumi funktsioon ja olulisus
[muuda | muuda lähteteksti]
Linnaruumi üheks olulisemaks aspektiks on mitmekesisus, kuna koos peaksid saama eksisteerida erinevad inimesed, väärtused ja väljendusvormid [4]. Hea avalik ruum on kergesti ligipääsetav, seal on mitmeid kohapõhiseid tegevusi, inimestel on võimalik ennast teostada ja teistega suhelda nii juhuslikult kui ka etteplaneeritult kohtuda. Need omadused teevad ruumi inimestele atraktiivseks, mõjutavad sotsiaalse interaktsiooni teket ja olemasolu ning mugavust ja turvalisust. 21. sajandi üheks suurimaks probleemiks on inimeste sotsiaalse kontakti vähenemine tehnoloogia arengu ning arvutite kujundava virtuaalse maailma tõttu. Selleks, et inimestevahelist reaalset suhtlust soodustada, on oluline arendada avalikku ruumi.[5] Kui inimesed näevad oma sõpru, naabreid või tuttavaid ning tunnevad end võõrastega rääkides mugavalt, tunnetavad nad ka tavalisest tugevamat sidet selle koha või kogukonnaga [6].
Hästi kujundatud avalik ruum on loodud nii, et see sobiks ümbritsevasse keskkonda, oleks esteetiline ning looks hea võimaluse seal olemiseks ja aja veetmiseks [1]. Inimesi ümbritsev keskkond on oluline, kuna see mõjutab olulisel määral nende elukvaliteeti ja tervist [7]. Avaliku ruumi kasutatavuse määravad paljudel juhtudel klimaatilised tingimused ja turvalisus. Keskkondi, milles inimesed tunnevad end turvaliselt ja mugavalt, kasutatakse palju ning seetõttu veedavad inimesed seal aega ja võtavad need kohad kergesti omaks.[8] Päikesevalguse olemasolu on üks olulisemaid aspekte avaliku ruumi kasutatavusel. Jahedates linnades nagu San Francisco, peab avaliku ruumi planeerimisel arvestama päikesevalguse sesoonsusega. Samas on esile toodud, et kuigi päikesevalgus on oluline mõjutegur kevadel, vajavad inimesed varju aasta kuumematel kuudel.[9]
Avaliku ruumi puhul on tähtis peatumise ja istumise võimalus [6]. Inimestel peab olema võimalus hetkeks puhata, põgeneda linnamürast, rahvamassist ning segadust tekitavast ülekoormatud ümbrusest. Selle tarbeks kasutavad inimesed näiteks parke, mille iseloomustamiseks on kasutanud sõnu nagu "varjupaik", "rahu", "lõõgastav", "mugav".[10] Kuna linnaplaneerimisel peab inimestele looma võimalusi üksteisega kohtuda ja koos aega veeta, on hea ja lihtne võimalus pinkide paigutamine, see loob võimaluse istuda ja omavahel pikemalt suhelda [1].
Järjest enam on hakatud mõtlema, milline on kvaliteetse avaliku ruumi loomise valem. Linnakeskuste eesmärgiks on kokku tuua inimesi, kasvatada kogukonna ühtekuuluvustunnet ja muuta linnade keskused ligitõmbavaks. Atraktiivne linnakeskkond on meeldiv ja turvaline, see aitab kaasa ettevõtete arengule ja ennetab linna laialivalgumist.[11] Kesklinna tihendamine ning erinevate avalike, poolavalike ja äriliste funktsioonidega hoonete olemasolu on väga oluline. Linnakontekstis peavad avalik ruum, eraomand ja äritegevus olema heas kooskõlas, kuid tihti on eraomanikud seadnud oma huvid ja kasud kõrgemale avaliku ruumi kvaliteedi olulisusest. Sageli puudub linnaelanikel ja linnavõimul võimalus seda arengut suunata, kuna olulise väärtusega maa-alad on antud eraomanike kätesse.[4] Sellegipoolest on viimaste aastatega üha selgemalt välja kujunemas soov tasakaalustada ja siduda erinevaid arenguid ja funktsioone linnaruumis [12].
Näited avalikust ruumist
[muuda | muuda lähteteksti]Tänavad
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeval on linnaruumi tänavad ehitatud eelkõige masinatele ja nii on jäänud jalakäijate osalus tagaplaanile. Kuna inimesed on muutunud mobiilsemaks ja vahemaad pikemaks, siis on tänavavõrgustik kujunenud peamiselt liiklusvahendite suhtluspaigaks (tulede vilgutamine, signaali andmine).[13] Siiski tuleb arvestada sellega, et tänavad ei ole ainult liikumiseks, vaid ka vaba aja veetmise ja kokkusaamiskohad. Lisaks tavalistele liiklejatele pakuvad tänavad tegevust tänavakunstnikele, ekstreemsportlastele, tänavamuusikutele ja -esinejatele.[4]
Väljakud ja platsid
[muuda | muuda lähteteksti]Linnade ajaloolised avalikud ruumid on olnud suured väljakud ja platsid, kus imperaatorid ja diktaatorid demonstreerisid oma võimu [5]. Seega tähtsate esindushoonete esiletõstmiseks linnapildis rajatakse nende ette uhkeid väljakuid või platse [13]. Linnaväljakud on oluline osa linnasüdamest, kus korraldatakse üritusi, paraade, protestiaktsioone. Seal asub sageli kogukonna jaoks tähtis märk, mälestis või ausammas, mis defineerib ka paljude inimeste identiteedi ja kuuluvuse. Eestis on viimaste kümnendite jooksul kerkinud mitmeid väljapaistvaid linnasümboleid, mis on nüüd avaliku ruumi silmapaistvad osad. Inimesed hindavad ka kunsti olemasolu, põnevat arhitektuuri ja avastamisrõõmu linnaruumis.[4][10]
Pargid ja veekogud
[muuda | muuda lähteteksti]Lisaks tänavatele ja väljakutele veedavad inimesed meeleldi aega ka parkides ning veeäärsetes kohtades, seega peaks need olema lahendatud võimalikult inimsõbralikult ja rõhuma kohapõhistele tegevustele. Oluline on jälgida, et plats või park ei oleks suurema läbimõõduga kui 100 meetrit, kuna seda ületades tundub koht inimestele hoomamatu ja nad ei tunne seal ennast hästi. Kui ruum on paraja suurusega, siis nähakse ja tajutakse teiste kohalolu, kuid samas on piisavalt ruumi, et kujundada ka eraldamist võimaldavaid kohti.[12] Vee avaliku ruumina kasutuselevõtt on üsna uus nähtus. Viimastel aastatel on korraldatud mitmesuguseid veefestivale [5], üheks tuntuimaks Eestis on Leigo järvemuusika festival. Avaliku ruumi alla käib ka õhk või taevaruum.[5]
Poolavalikud ruumid
[muuda | muuda lähteteksti]Olulised avaliku ruumi osad on ka turud ja kaubanduskeskused, kus kohtuvad paljud erinevad inimesed. Sealne tegevus toetab kohalikku elu ning loob ühenduse linna ja maa vahel. Turgude kõrvale on kerkinud mitmed kaubanduskeskused, mis täidavad poolavaliku ruumi rolli. Koolid, raamatukogud, teatrid, kinod ja muuseumid on samuti olulised avaliku ruumi osad, need võimaldavad vaba aega kvaliteetsemalt veeta. Eestis on viimasel ajal hoogu saanud kogukondlike seltside tegevus, mille kaudu mõjutatakse kohalikku arengut.[4] Suviti, kui ürituste hooaeg on jõudnud haripunkti, toimuvad üritused just eelkõige linnast väljas, maakohtades. Neid külastavad sajad ja tuhanded inimesed ning nii muutuvad need muidu mõneti väljasurnud kohad väga oluliseks avalikuks ruumiks.[5]
Internet
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeval on lisandunud avaliku ruumi kontseptsiooni ka tehnoloogia, eelkõige infotehnoloogia, mis on suhtluskeskkonnaks nii inimestele kui ka asjadele. Avalikule ruumile on konkurentsi pakkumas virtuaalne maailm, millele on ligipääs enamikul inimestel arenenud riikides.[13] Avaliku ruumi uus paradigma tuleb kõige enam esile linnades, kuhu on kontsentreerunud suured rahvahulgad, erinev kultuur ja tipptehnoloogia ning kus on etniline ja sotsiaalne segregatsioon kõige suuremad [5].
Piirangud
[muuda | muuda lähteteksti]Igapäevapraktikas on linnaruumi kasutamisel erinevad võimalused ja piirangud. Piirangutega avalikke ruume nimetatakse poolavalikeks ruumideks. Mõnikord suletakse ürituste korraldamiseks muidu liiklusele avatud tänavad ning nii saab nendest teedest ajutiselt inimestele avatud ruum. Lisaks piirangutele on kasutusel mitmeid avaliku ruumi kontrollimise ja omandisuhete kehtestamise meetmeid, näiteks tänavakaamerad või silt "eramaa" märkimaks ala piiratud kasutusõigust.[4]
Avalikus ruumis kehtivad kindlad käitumisreeglid ja sotsiaalsed normid. Piirangud kehtestatakse, et vältida käitumist, mis on ebaeetiline või seadusevastane (uimastite, alkoholi tarbimine, sündsusetud tegevused). Kuigi avalik ruum on mõeldud kasutamiseks kõigile, uuritakse siiski, kuidas vältida selles soovimatuid inimesi. Selleks on mitmeid võimalusi, näiteks on muudetud pinkide disaini või pingid eemaldatud, et piirata kodutute puhkamise ja magamisvõimalusi. Lisaks sellele kasutatakse ligipääsu piiramist kindlatel kellaaegadel või territooriumi lukustamist. Sellest hoolimata peab politsei tihti ebameeldivad isikud avalikust ruumist mujale toimetama. Avalikku ruumi planeerides peab mõtlema ka erivajadustega inimestele. Kui puuetega inimeste jaoks pole tagatud vajalik ligipääs, on ka nemad automaatselt avalikust ruumist välja arvatud.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Gehl, J. 2011. Life Between Buildings: Using Public Space. Island Press.
- ↑ 2,0 2,1 Public Space. Wikipedia. Viimati vaadatud 31.10.2016
- ↑ Watson, D. Plattus, A. Shibley, R. 2003. Time-Saver Standards for Urban Design. United States of America: The McGraw-Hill Companies
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Pikner, T. 2010. Linna avalik ruum – mis see on?. Bioneer.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Lapin, L. 2014. Avalik ruum uues paradigmas. Sirp.
- ↑ 6,0 6,1 What Makes a Successful Place? Project for Public Spaces. Viimati vaadatud 31.10.2016
- ↑ Yang, H. 2007. Campus landscape space planning and design using QFD. Virginia Polytechnic Institute and State University.
- ↑ Avila, M. Ines, M. 2001. Factors that influence the social life and vitality of public open spaces in Maracaibo-Venezuela. Case Study: Plaza de la Madre and Plaza de la República.
- ↑ Whyte, H. W. 1980. Introduction, The Life of Plazas, Sitting Space, and Sun, Wind, Trees, and Water – The Urban Design Reader. London, New York: Routledge, 360–361
- ↑ 10,0 10,1 Carr, S. Francis, M. Rivlin, L. G. Stone, A. M. 1995. Public space. 2-nd ed. Ameerika Ühendriigid: Cambridge University Press
- ↑ Eesti Arhitektide Liit. Hea avalik ruum. EV 100 arhitektuur. Viimati vaadatud 31.10.2016
- ↑ 12,0 12,1 Alender, Y. 2014. IDEE. TAGASI LINNA. Hea avaliku ruumi kaudu tagasi enese ja teiste juurde. Viimati vaadatud 31.10.2016
- ↑ 13,0 13,1 13,2 Sõmer, T. Avalik ruum – mis ja miks? Teeme ära! Minu Eesti. Viimati vaadatud 31.10.2016