Eestkostja

Eestkostja on piiratud teovõimega isiku ehk eestkostetava seaduslik esindaja ja hooldaja. Eestkoste on isiku hooldamine ja tema vara käsutamine eestkostja poolt olukorras, kus eestkostetav seda ise teha ei saa. Eestkostjaks on enamasti abivajajale tuttav või lähedane isik, kohalik omavalitsus või äärmisel juhul juriidiline isik. Eestkostjat saab määrata vaid isiku enda nõusolekul. Eestkostet reguleerib Eestis perekonnaseadus.

Eestkostja määramine ja selle põhjused

Eestkostja määratakse olukorras, kus alaealisel pole vanemaid, kes tema eest saaks täieõiguslikult hoolitseda, või täisealisel isikul tuvastatakse piiratud teovõime. Näiteks hukkuvad alaealise mõlemad vanemad ning pole veel leitud kasuperet, aga kuna lapsel peab olema eestkostja, kes teostaks isiku- ja varahooldust, siis peab kohus selle viivitamata määrama. Täisealine võib vajada eestkostet juhul, kui ta on ajutiselt või lõplikult, näiteks haiguse tagajärjel, kaotanud võime iseseisvalt endaga toime tulla ja täieõiguslikult enda õigusi ja kohustusi kodanikuna teostada.

Eestkostja määratakse kohtu otsusega. Selle jaoks kaalub kohus eestkostemenetluse käigus abivajaja lähedaste arvamust ning potentsiaalse eestkostja isikuomadusi ja valmidust võtta endale eestkostja vastutusrikas kohustus. Abivajadusest võib teatada iga kodanik, kes seda märkab, kohalikule omavalitsusele või kohtule. Kohus määrab alaealisele eestkostja kuni täisealiseks saamiseni ja ühe pere lastele enamasti sama isiku. Täisealise puhul võib kohus määrata kindlad olukorrad, kus eestkostja teostab eestkostet ning ka perioodi, mille vältel eestkostet teostatakse. Erandkorras võib kohus määrata samale inimesele ka mitu eestkostjat ning sellisel juhul on neil ühine esindusõigus, kuid kohustused võivad olla erinevad. Näiteks määratakse eestkostja vaid kinnisvaraga seonduvate tehingute tegemiseks või arvete maksmiseks. Vähemalt iga 5 aasta järel peab kohus kaaluma uuesti eestkoste vajadust, ulatust ja aega. Valla- või linnavalitsus ja juriidiline isik peavad vähemalt kord aastas kontrollima, kas nende kohustused oleks valmis üle võtma füüsiline isik.

Eestkostja kohustused

Eestkostja kohustuseks on abivajaja ehk eestkostetava isiklike ja varaliste huvide täielik kaitse.

Eestkostja kohustused jagunevad enamasti kaheks:

• eestkostetava esindamine ja isikuhooldus;
• eestkostetava varahooldus.

Isikuhooldus ja esindamine võivad hõlmata kõiksugu tehinguid ja kohustusi. Näiteks elukoha muutusest teada andmine rahvastikuregistrisse, järelmaksu lepingu sõlmimine, kinnisvaratehingute puhul huvide esindamine. Varahoolduse alla kuulub kohustus eestkostetava varaga heaperemehelikult ümberkäimine ning võimalusel selle suurendamine. Eestkostja ei tohi mingil juhul segada oma vara eestkostetava varaga. Näiteks ei tohi eestkostja osta eestkostetava raha eest endale meelehead. Lisaks ei tohi eestkostja ja eestkostetava raha olla samal pangakontol.

Eestkostja teostab eestkostet enamasti tasuta, kui kohus ei määra teisiti. Samas ei pea eestkostja enda isiklikest vahenditest eestkostetavat ülal pidama, mistõttu on alaealise eestkostetava puhul lubatud kasutada riiklikke ja muid toetusi.

Eestkostjal on kohustus esitada eestkoste kohta aruanded kohtule, et tagada läbipaistvus.

Eestkoste lõppemine

Eestkostja kohustused lõpevad tavaliselt eestkoste lõppemisega. Eestkoste võib alaealise puhul lõppeda täisealiseks saamisega, eestkostetava surmaga, vanemate hooldusõiguse taastumisega või lapsendamisega. Täisealise puhul võib see lõppeda ka eestkostetava surmaga, aga ka kohtuotsusega või abivajaduse lõppemisega. Eestkostja kohustused võib lõpetada ka kohus juhul, kui eestkostja pole täitnud oma kohustusi või on neid tehes käitunud õigusvastaselt. Eestkoste lõppedes peab eestkostja tagastama eestkostetava vara ning esitama sellekohase aruande.

Välislingid

• Perekonnaseadus
• "Nõuandeid eestkostjale" Puutepunkt