Feliks Dzeržinski

See artikkel räägib bolševikust; laeva kohta vaata artiklit Feliks Dzeržinski (jõelaev)

---

Feliks Dzeržinski 1918. aastal.

Feliks Edmundovitš Dzeržinski (poola keeles Feliks Dzierżyński, vene keeles Феликс Эдмундович Дзержинский, kasutas ka varjunime "Juzef", "Domanski"; 11. september 1877 Kojdanaŭ lähedal (praegu Dziaržynsk) Vilniuse kubermangus (tänapäeva Valgevenes) – 20. juuli 1926 Moskva) oli bolševik ja Nõukogude repressiivaparaadi Tšekaa looja ning juht 1917–1926.

Feliks Dzeržinski oli päritolult väikeaadlik. Rahvuselt poolakas. Tema isa Edmund Rufin Dzeržinski oli gümnaasiumiõpetaja.

Poliitiline tegevus enne 1917. aastat

Juba 1895 astus ta Poola Kuningriigi ja Leedu sotsiaaldemokraatlikku organisatsiooni, 1897. aastal hakkas välja andma illegaalset poliitilist ajakirja Kowieński Robotnik. 1898. aastal saadeti Dzeržinski poliitilise tegevuse eest 3 aastaks Vjatka kubermangu asumisele, kust ta 1899. aastal põgenes ning viibis illegaalselt Poolas ja Leedus, kuni järjekordse vahistamiseni 1901. aastal. Pärast järjekordset süüdimõistmist saadeti ta asumisele Verholenskisse, kust taga jällegi põgenes, seekord aga välismaale.

Dzeržinski toetas Poola Kuningriigi ja Leedu Sotsiaaldemokraatliku Partei liitumist VSDTP-ga.

1917. aastal veebruarirevolutsiooni toimumise ajal viibis ta Moskvas Butõrka vanglas, kust vabastati koos teiste poliitvangidega ning liitus VSDT(b)P-ga.

Tegevus 1917. aasta revolutsioonides

1917. aasta sügisel arvati ta bolševike poolt organiseeritud riigipööret ettevalmistava sõja-revolutsioonikeskusse ja oktoobrirevolutsioonis osales Dzeržinski Petrogradis, posti- ja telegraafiasutuste hõivamisel ning seejärel riigipöördekeskuses Smolnõis punakaardisalkade tegevuse koordineerimises võimuhaaramisprotsessis.

Tšekaa asutaja ja juhina

20. detsembril 1917 asutati Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon, mida VSDT(b)P KK poolt määrati juhtima Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidiumi liige Feliks Dzeržinski, kes kuni oma surmani juhtis peamist Nõukogude repressiivasutust. Tšekaa tegeles kontrrevolutsionääride ja teiste bolševike valitsuse ja kommunistliku partei suhtes vaenulikult meelestatud inimeste jälitamisega, pärastpoole ka parteisisese opositsiooni mahasurumisega. 1919. aasta 18. augustil määrati Feliks Dzeržinski VK(b)P KK Organisatsioonilise büroo poolt, lisaks Erakorralise Komisjoni ülema ametile ka Tšekaa Eriosakonna ülemaks. Tšekaa ajast on pärit Dzeržinski tuntud ütlus iseenda kohta: "Ei ole nime hirmsamat kui minu oma."

Nõukogude-Poola sõda

1919. aasta kevadel alanud sõjas Poolaga, määrati Feliks Dzeržinski 1920. aasta mais edelarinde tagalaülemaks ja Edelarinde Sõjarevolutsiooninõukogu liikmeks. Edelarinde tagalaülemana tagas ta Nõukogude võimu vastaste represseerimise ning relvastatud vastupanu mahasurumise Nõukogude sõjaväe tagalapiirkondades Ukrainas Harkovi, Poltava, Donetski, Tšernigovi, Volõõnia ja Kiievi, Jekaterinoslavi ja Tauria kubermangus, kus ta moodustas kubermangude, maakondade ja rajoonide Tšekaad ning jaotas piirkonnad sõjaväestatud komandantide alluvusse, kes vastutasid piirkondade eest.

1920. aasta juulis, kui Punaarmee väed jõudsid Poola territooriumile ja vallutasid 26. juulil 1920 Białystoki, moodustati seal 30. juulil 1920 Ajutine Poola Sõja-Revolutsioonikomitee, mille esimeheks nimetati Julian Marchlewski, komitee liikmeteks aga Feliks Dzeržinski, Józef Unszlicht, Edward Próchniak ja Feliks Kon.

Parteisisene võitlus

Pärast Venemaa kodusõja lõppu ning bolševike võimu kindlustamist alanud riigisiseseid repressioone liitus Dzeržinski Aleksandr Šljapnikovi juhitud kommunistliku partei sisemise opositsiooniga (Töölisopositsioon), kes ei olnud nõus Lenini-Zinovjevi-Kalinini-Kamenevi-Lozovski-Petrovski-Rudzutaksi-Stalini-Tomski põhiliiniga, mis tunnistas Nõukogudes põhiliseks juhtivaks jõuks kommunistliku partei ning välistas ametiühingute rolli riigi juhtimises. 1921. aastal fraktsiooni valimiseelsel konverentsil VK(b)P KK kandidaatide esitamiseks teavitas Dzeržinski oma soovist loobuda Tšekaa juhtimisel, motiveerides (Kroonlinna ülestõusu mõjul) oma soovi sellega, et Tšekaa repressioonid on suunatud mitte klassivaenlaste hävitamiseks (mille vastu Dzeržinskil ei olnud vastuväiteid), vaid oktoobrirevolutsiooni põhitegijate Kroonlinna madruste vastu.

1924. aastast oli Feliks Dzeržinski VK(b)P KK Poliitbüroo liikmekandidaat.

Tegevus riigi majandusjuhina

Dzeržinski oli NEPi pooldaja. Ta soovitas arendada talusid ning soodustada nende toodangu müümist turul ja väikeerakaubandust. Kuna enamuse riigi alamatest moodustasid talupojad, pidas ta vajalikuks orienteerida riigi majandus pigem talupoegade, kui tööliste vajadustele ning arendada tööstust ka maapiirkondades.

Lähtudes partei ühtsusest, astus ta vastu kõigile, kes partei peajoonest kõrvale kaldusid, kuid endisi menševikke, kes nüüd partei peajoont jälgisid, kaitses, nähes neis eeskätt spetsialiste.

Dzeržinski pidas hädavajalikuks radikaalselt muuta Nõukogude Liidu juhtimisstiili, et vähendada bürokraatia mõju. Vastasel juhul, tema oma sõnul, «leiab riik oma diktaatori, revolutsiooni hauakaevaja, ükskõik kui punased suled tema ülikonnal ka ei oleks».

Feliks Dzeržinski suri infarkti pärast kõnet 1926. aasta NLKP Keskkomitee pleenumil, milles nimetas Georgi Pjatakovi Venemaa tööstuse kõige suuremaks desorganisaatoriks ja süüdistas Lev Kamenevi selles, et ta ei tööta, vaid tegeleb politikaanlusega.

Feliks Dzeržinski oli esimene NSV Liidu bolševistlik juht, kes maeti Moskva Kremli müüri juurde.

Isiklikku

Feliks Dzeržinski abiellus 1910. aastal poola päritolu Zofia Muszkatiga, kuid Zofia vahistati rasedana poliitilise tegevuse pärast ning viibis vanglas, kus kinnipidamise ajal sündis ka nende ainuke laps Jan Dzeržinski (1911–1960). Pärast kohtuotsust ja Siberisse igaveseks ajaks asumisele saatmist (laps anti Zofia onu perre kasvatada) organiseeris Feliks Dzeržinski Zofia Julia Dzierżynska Irkutski kubermangust põgenemise Euroopasse (Viini Austrias ja pärast Berni Šveitsis), kus ta ka elas ja töötas kuni naasmiseni NSV Liitu.

Karjäär Nõukogude võimuorganites

• 1917. aasta detsembrist – 1918 Vene SFNV RKN juures asuva Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni esimees;
• 1918–1922 Vene SFNV RKN juures asuva Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni esimees;
  • 1919. aasta augustist Tšekaa eriosakonna (sõjalise vastuluure) osakonna ülem;
• 1919. aasta märtsist Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar;
• 1923–1926 Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuva Riikliku Poliitvalitsuse esimees;
• 1924–1926 NSV Liidu Kõrgema Rahvamajandusnõukogu esimees.

Mälestuse jäädvustamine

Tema järgi nimetati 1958. aastal Valgevene kõrgeim tipp – Dziaržynskaja. Ta nime kannavad ka Nõukogude Liidus toodetud auruvedur FD, fotoaparaat FED (Feliks Edmundovitš Dzeržinski) ja arvutusmasin Feliks.

Tema nime järgi on nimetatud linnad:

• Dzeržinski Moskva oblastis,
• Dzeržinsk Nižni Novgorodi oblastis,
• Dniprodzeržõnsk Dnepropetrovski oblastis,
• Dzeržinski end. Kajdanovka, Minski oblastis,
• Dzeržinsk end. Štšerbinovka, Donetski oblast
• Dzeržinsk end. Romanov, Žitomõri oblast

Skulptuurid

Dzeržinski kuju Ljubljanka väljakul

• Poolas oli Varssavis temanimelisel väljakul tema suur skulptuur, mis sümboliseeris poolakatele Nõukogude võimu. 1989. aastal kisti see maha ja taastati väljaku sõjaeelne nimi Plac Bankowy (Panga väljak). Mõne kriitiku sõnul väärinuks ta siiski skulptuuri kui kõige rohkem kommuniste tapnud poolakas.
• 1957–1991 oli Moskvas Ljubljanka väljakul NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (praegu Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus) maja ees FD kuju.

Välislingid

• Феликс Эдмундович Дзержинский – mitteametlik koduleht