Filosoofia lohutus
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2009) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2019) |
"Filosoofia lohutus" (ladina keeles De consolatione philosophiae) on Anicius Manlius Severinus Boëthiuse filosoofiline teos, mille ta kirjutas umbes aastal 524. Seda on kirjeldatud kui tähtsaimat ja mõjukaimat teost keskaegses Läänes ning seda peetakse viimaseks teoseks, mida saab nimetada klassikaliseks.
Filosoofia lohutus
[muuda | muuda lähteteksti]Boethius kirjutas "Filosoofia lohutuse" oma aastase vangistuse ajal, mil ta ootas kohtuprotsessi, kus Idagooti kuningas Theoderich pidi ta reetmise eest surma mõistma. Boethius oli olnud üks võimsamaid ja mõjukamaid mehi Rooma impeeriumis, kadedate inimeste reetlikkuse tõttu kaotas ta aga kõik, mis tal oli, ning pidi peagi hukatama. Sellest kogemusest inspireerituna kirjutas ta vanglas viibides filosoofilise raamatu, mis käsitles seda, kuidas ja miks Jumala soosing ja õnn võivad muutuda niivõrd kiiresti ning miks ta sõbrad olid pöördunud tema vastu. Raamatut on kirjeldatud kui huvitavaimat näidet vanglakirjandusest, mida maailm on kunagi näinud.
Boethius kirjutab raamatu vestluse vormis, dialoog toimub tema enese ja Teaduste Emanda, Filosoofia vahel. Emand Filosoofia lohutab Boethiust, kes on ahastuses oma ebaõnne pärast, rääkides temaga maisete varade tühisusest ja kaduvusest ning mõistuse- ja hingeasjade ülimast paremusest maiste asjade ees. Vaimseid hüvesid kutsub ta "üheks ainsaks hüveks". Ta ütleb, et õnn tuleb seestpoolt, inimese enese seest, ning seda ei saa Fortuuna ealeski inimeselt röövida. "Miks siis, oo surelikud inimesed, otsite õnne, mis peitub teis enestes, väljastpoolt?" küsib ta.
Boethius arutleb traditsiooniliste filosoofiliste küsimuste üle, nagu nt predestinatsioon ja vaba tahe, miks läheb sageli kurjadel hästi ning headel mitte, mis on inimese loomus. Üritab ka defineerida voorusi ja õiglust. Ta räägib vaba tahte olemusest ning selle suhtest ettemääratusega, küsides, kas Jumal näeb ja teab kõike või siis on inimesel vaba tahe. Inimloomuse kohta väidab Boethius, et inimesed on oma olemuselt head ning juhul kui nad langevad kurjusesse või pahelisusse, langevad nad looma tasemele, lakates olemast inimesed. Kurjus on justkui haigus. Iga inimese loomuses on püüelda õnne poole, õnn on aga kõik, mis on hea. Inimesed, kes püüdlevad aga kurja, on justkui haiged, kes on eksinud oma õigelt teelt, headuse püüdlemisest, ning seega tuleks kurjategijaid kohelda kaastunde ja austusega, justkui arst kohtleb haiget inimest.
Boethius vastab selles raamatus paljudele religioossetele küsimustele viitamata kristlusele, jäädes loomuliku filosoofia ja klassikalise kreeka traditsiooni sisse. Ta uskus, et usk ja mõistus on omavahel harmoonias ja kooskõlas. Tõed, mis peituvad kristluses, ei tohiks erineda tõdedest, mida saab tuletada filosoofiliselt. Teos on kirjutatud platonisti poolt, kes oli kristlane, ning mitte läbi kristliku prisma, vaid läbi platonistliku filosoofia.
Mõju
[muuda | muuda lähteteksti]Karolingide ajast alates kuni keskaja lõpuni ning edaspidigi oli Boethiuse "Filosoofia lohutus" väga laialt levinud ja kopeeritud sekulaarkirjanduslik teos terves Euroopas. Tegemist oli ühe populaarseima ja mõjukaima filosoofilise teosega, mida lugesid riigimehed, poeedid, ajaloolased, filosoofid ja teoloogid. Läbi Boethiuse sai suur osa klassikalisest filosoofiast kättesaadavaks Lääne keskaegses maailmas. Sageli on Boethiust peetud ühenduslüliks antiik- ja keskaja vahel, Dante on teda nimetanud "viimaseks roomlaseks ja esimeseks skolastikuks".
Raamatu filosoofiline sõnum sobis hästi keskaegsesse religioossesse vagaduspilti. Lugejaid julgustati mitte otsima maiseid hüvesid nagu raha ja võim, vaid hindama sisemisi väärtusi. Kurjusel oli eesmärk anda õppetundi inimestele ning aidata neil muutuda heaks. Kannatamine kurjuse pärast oli Boethiuse arvates samuti hüve. Et Jumal valitses universumit Armastusega, siis Jumala poole palvetamine ja Armastuse taotlemine juhivad inimest tõelise õnneni. Keskaeg oma elava saatuse ja ettemääratuse tunnetamisega leidis Boethiuses filosoofi, kes interpreteeris elu väga sarnaselt kristlusega.
Boethius ja ta teos on väga mõjutatud Platonist ja ta dialoogidest. Tema uusplatonistlik ja kristlikud eetilised sõnumid seletavad osaliselt tema populaarsust keskajal, ehkki ei ole tänini täiesti arusaadav, miks see teos nii tohutult populaarseks keskajal sai. Viimastel sajanditel seevastu ei ole see raamat eriti palju tähelepanu pälvinud, võib-olla seetõttu, et ta pöörab peamise tähelepanu sisemistele voorustele ning eitab materiaalse produktiivsuse tähtsust, millel on rõhk modernsel ajajärgul.
Teost on tõlgitud emakeelde paljude kuulsuste poolt, anglosaksi keelde tõlkis selle kuningas Alfred, Jean de Meun vanaprantsuse keelde, Kuninganna Elizabeth I inglise keelde, Notker Teutonicus vanasaksa keelde.
"Filosoofia lohutuses" on esitatud teemasid, mis pärast seda on läbinud tervet Lääne kultuuri: naiselik tarkusekehastus esineb ka Dantel, ülestõusmise läbi kihilise universumi on üle võtnud John Milton, õnneratas on ülipopulaarne kõikjal keskaegses kirjanduses.
Suured Boethiuse austajad olid ka Dante, Geoffrey Chaucer, paljud 19. sajandi poeedid ning ka paljud nüüdisaja mainekad kirjanikud.
Eesti keeles on mõned katkendid Boethiuse "Filosoofia lohutusest" ilmunud Jaan Kaplinski tõlkes raamatus "Rooma kirjanduse antoloogia", Eesti Raamat, Tallinn 1971, lk 571–575 (kommentaarid lk 670).