Flintklaas

Flint- ja kroonklaasid murdumisnäitaja ja Abbe arvu koordinaadistikus

Flintklaas on raske ja tugev, väga puhas ja läbipaistev suure murdumisnäitajaga optiline klaas, mis sisaldab üle 40% plii(II)oksiidi. Kasutatakse peamiselt optiliste läätsede valmistamiseks.

Flintklaaside hulka kuulub ka vääriskiviimitatsioonide jaoks kasutatav strass.

Omadused

Flintklaasil on suhteliselt kõrge murdumisnäitaja ja madal Abbe arv - flintklaasideks nimetatakse klaase, mille Abbe arv jääb vahemikku 50–55 või on väiksem. Murdumisnäitaja jääb vahemikku 1,45–2,00.

Flintklaas absorbeerib palju UV-kiirgust, kuid suhteliselt vähe nähtavat valgust, seetõttu tehakse sellest teleskoopide läätsesid. Tavaliselt kombineeritakse flintklaasist nõguslääts kroonklaasist kumerläätsega: flintklaas ja kroonklaas kompenseerivad teineteise optilisi omadusi ja see vähendab kromaatilist aberratsiooni.

Enam kui 65% pliioksiidi sisaldusega flintklaas ei lase läbi röntgenikiirgust ja gammakiirgust ning seda kasutatakse kiirguskaitseklaaside valmistamiseks laboritele jm.

Ajaloost

Ravenscrofti tehnoloogiaga flintklaasist joogikruus, tehtud Londonis 1680-1690. Victoria ja Alberti muuseum

Flintklaasi tootmise tehnoloogia arendas välja George Ravenscroft 1675. aastal. Flintklaasi nimi anti tema toodetud klaasile seepärast, et ühe toorainena kasutati kriidilademeis leiduvat väga puhast tulekivi (inglise keeles flint); hiljem asendas selle pliioksiidi lisamine klaasimassile, kuid nimi säilis.

Flintklaas on traditsiooniliselt olnud pliiklaas, mis sisaldas kuni 40–80% plii(II)oksiidi; tänapäeval otsitakse võimalusi pliisaaste vähendamiseks flintklaasi tootmisel ja pliioksiidi on hakatud flintklaasis asendama muude metallioksiididega nagu titaandioksiid või tsirkooniumdioksiid; selle flintklaasi omadused ei erine pliid sisaldava flintklaasi omadustest märkimisväärselt.