Gustave Le Bon
| Gustave Le Bon | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
7. mai 1841 Nogent-le-Rotrou |
| Surmaaeg |
13. detsember 1931 (90-aastaselt) Pariis |
Gustave Le Bon (7. mai 1841 Nogent-le-Rotrou, Eure-et-Loir – 13. detsember 1931) oli prantsuse filosoof, sotsioloog ja sotsiaalpsühholoog.
Le Bon rakendas selle aja moekontseptsiooni − hüpnoosi − masside psühholoogia seletamiseks. Hüpnoos oli sel ajal kultuuri osa, millest kasvas välja Freudi psühhoanalüüs ning samuti suhtumine massi. Gustave Le Bon uuris inimeste käitumist hulga liikmeina. Le Bon tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki "kollektiivsest hingest", mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib õpitud abitus. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutset kontrolli hüpnotiseeritava üle.
Ta on avaldanud töid massi psühholoogiast ja karja käitumisest. Tema tööd masside psühholoogiast muutusid tähtsaks 20. sajandi esimesel poolel, kui meedia uurijad nagu Hadley Cantril ja Herbert Blumer kasutasid tema teooriat, et kirjeldada allasurutud gruppide reaktsioone meediale. Samamoodi on väidetavalt tema töid uurinud ja kasutanud sellised propagandistid nagu Adolf Hitler ja Benito Mussolini. Le Bon’i massipsühholoogial oli omal ajal erakordne menu ja paljudele tundusid tema heietused teadusliku tõena.
Elu
[muuda | muuda lähteteksti]Le Bon sündis 1841. aastal Nogent-le-Rotrous Prantsusmaal. Ta õppis arstiks. Aastatel 1860–1880 rändas ta noore mehena ringi Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Oma reiside ajal tegi ta märkmeid ja kirjutas raamatuid arheoloogiast ja antropoloogiast. Kogutud mõtete põhjal formuleerusid tema teooriad, mida hiljem saatis suur edu.
Tema esimene tõsiseltvõetav raamat ilmus 1894. aastal pealkirjaga "Inimeste psühholoogia" ("Les Lois psychologiques de l'évolution des peuples"). 1895. aastal ilmus aga tema kõige müüdavam teos "Hulkade psühholoogia" ("Psychologie des Foules"), mis 41 aastat hiljem ilmus ka eestikeelses tõlkes (1936). Väidetavalt ilmus raamat reaktsioonina suurele Prantsuse revolutsioonile.
1902. aastal hakkas ta enda juures pidama iganädalasi lõunasööke, kuhu oli kutsutud tähtsad inimesed erinevatest eluvaldkondadest ja kus arutati päevakajalistel teemadel. Tema tolle aja mõjuvõim avaldub ka tema külaliste nimekirjas: söömas käisid näiteks Henri ja Raymond Poincaré, Paul Valéry ja Henri Bergson.
Ta suri 1931. aastal Pariisi lähedal (Marnes-la-Coquette’is).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Bon, G. L. 1936. Hulkade psühholoogia. (K. Martinson, Trans.) Tartu: Noor-Eesti. Kordustrükk sarjas Loomingu Raamatukogu 11-13/1991.
- Ellenberger, H. F. 1970. The discovery of the unconscious. London: Allen Lane.