Harald Meri
Harald Meri (23. detsember 1917 Raasiku – 5. aprill 1990) oli eesti (Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku) vaimulik, Türi pastor ja Järva praost.
Ta õppis EELK Usuteaduse Instituudis. Ordineeriti 20. detsembril 1961 õpetajaks.
Ta oli enne ordineerimist Harju-Jaani Ristija Johannese koguduses koorijuht. Ta on teeninud Vahastu kogudust, aastatel 1970–1978 Järva-Madise kogudust ning aastatel 1978–1990 Türi Püha Martini kogudust; lisaks oli ta aastatel 1978–1986 Järva praostkonna abipraost ja aastatel 1986–1990 praost[1][2].
Valiti Eesti Kongressi.
Harald Meri ja tema koduabiline Valve Klein jäid kadunuks 5. aprillil 1990. Nende surnukehad leiti 14. aprillil Türi külanõukogus asuva Toravere karjääri territooriumilt. Meri tapmises süüdistasid ajakirja Luup ajakirjanikud Virkko Lepassalu ja Raivo Palmaru 1997. ja 1999. aastal EELK õpetajat Arne Hiobit ja Ennu Gansenit, kuid tõendusmaterjali puudumise tõttu prokuratuur nende suhtes kriminaalasja ei algatanud. Politsei kontrollis ka versiooni, mille kohaselt oli tapmine seotud Meri võimaliku tunnistusega Nõukogude hävituspataljoni vastu 1941. aastal Kautla lahingus. 2000. aastal lõpetas politsei uurimise aegumise tõttu, selleks hetkeks polnud ühtki mõrvas kahtlustatavat ega kindlaks tehtud motiivi.[3][4][5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "EELK Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse Sõnumid. Kevad 2007" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 7. jaanuar 2014. Vaadatud 7. jaanuar 2014.
- ↑ Konrad Veem, "Eesti Vaba Rahvakirik Dokumentatsioon ja leksikon", EVR, Stockholm, 1988
- ↑ "Politsei lõpetas pastor Harald Meri tapmise uurimise". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. jaanuar 2014. Vaadatud 7. jaanuaril 2014. Eesti Päevaleht, 4. aprill 2000
- ↑ "Online-intervjuu Raivo Palmaruga". Postimees.ee. 05.11.2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.03.2019.
- ↑ Virkko Lepassalu, Mitme näoga diakon, Luup, Nr.9 (40); 28. aprill 1997
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Artikkel "Pastori hukk järelvaates"
- Artikkel Harald Merist
- Virkko Lepassalu, Mitme näoga diakon, Luup, Nr.9 (40); 28. aprill 1997