Harilik sumahh
| Harilik sumahh | |
|---|---|
_-_Rhus_typhina_-_Staghorn_sumac_-_=25D0=2592=25D0=25BB=25D0=25B0=25D0=25BA=25D0=25BD=25D0=25B5=25D1=2581=25D1=2582_=25D1=2588=25D0=25BC=25D0=25B0=25D0=25BA_-_Essigbaum_(23408707041).jpg) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Angiospermae |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Seebipuulaadsed Sapindales |
| Sugukond |
Anakardilised Anacardiaceae |
| Perekond |
Sumahh Rhus |
| Liik |
Harilik sumahh |
| Binaarne nimetus | |
|
Rhus typhina L. | |
 Hariliku sumahhi levila | |
Harilik sumahh ehk äädikapuu (Rhus typhina) on anakardiliste sugukonda sumahhi perekonda kuuluv õistaim.
Harilik sumahh pärineb Põhja-Ameerika idaosast, kus ta võib kasvada kuni 12 meetri kõrguseks puuks, kuid seda kasvatatakse dekoratiivtaimena parasvöötme piirkondades.[2]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Lehed
[muuda | muuda lähteteksti]Äädikapuu lehed on paaritu-sulgjad ja meenutavad saarepuu lehti. Lehe pikkus on 50–60 cm ja sellel võib olla 23–25 "sõrme". Leht on pealt tumeroheline, leheroots on karvane. Sügisel värvuvad lehed punaseks.[3][4] Lehed meenutavad välimuselt palmi lehti ning sellepärast kutsutakse äädikapuud ka Põhjamaa palmiks.[2]
Äädikapuu kasvab suvehalja puu või põõsana. Puu lehtib kevadel hiljem kui teised puud. Lehed sisaldavad kuni 33 protsenti tanniini, mistõttu seda kasutatakse parkaine saamiseks.[2]
Õisik
[muuda | muuda lähteteksti]Äädikapuu õied on rohekas-kollased ja paiknevad tihedalt püstistes 10–20 cm pikkustes pööristes. Äädikapuu õitseb juulis.[4] Talve alguseks muutuvad õisikud punasteks püstisteks viljapööristeks.[2]
Vili
[muuda | muuda lähteteksti]Äädikapuu vili on hernetera suurune luuvili, mis on tihedalt kaetud punaste karvakestega. Vili valmib septembris, kuid püsib puul kevadeni, värvudes punakaspruuniks.[4] Peenestatud viljakatet kasutatakse äädika tugevdamiseks ja toitude lisandina.[2]
Koor ja võrsed
[muuda | muuda lähteteksti]Puu koor on pruunikas ja sile. Peenemad oksad ja võrsed on kaetud pehmete punakate näärmekarvadega. Puu pungad on oranžid, kumerad ja soomusteta.[4]
Puu kõrgus
[muuda | muuda lähteteksti]Heades tingimustes võib äädikapuu kasvada 10–12 meetri kõrguseks, kuid üldjuhul jääb kõrgus 3–5 meetri vahele.[3][4]
Kasvatamine
[muuda | muuda lähteteksti]Äädikapuu on dekoratiivne aasta ringi. See võib kasvada mitmesugustes tingimustes, kuid enamasti kasvab see kuivas ja kehvas pinnases, milles teised taimed ellu jääda ei suuda.[5] Mõned maastikukujundajad eemaldavad puult kõik peale ülemiste okste, et luua "krooni" efekt, mis meenutaks väikest palmipuud. Aias kasutamiseks on aretatud palju sorte.[6]
Äädikapuu ajab palju juurevõsusid, mis tungivad läbi maapinna mitme meetri kaugusele peataimest. Puu on kevadel hilise ärkamisega, seega see lehtib alles juunis. Eesti aedades pakub äädikapuu lai võra ja lopsakas lehestik varju ja on dekoratiivne.[2]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Äädikapuu on levinud ilutaim aedades ja haljastuses.[3] Äädikapuu lehed sisaldavad kuni 33 protsenti tanniini, mistõttu seda kasutatakse parkaine saamiseks. Peenestatud viljakatet kasutatakse äädika tugevdamiseks ja toidulisandina.[2]
Mõned mesinikud kasutavad äädikapuu kuivatatud vilju suitsulõõtsades.
Vilju külmas vees pestes ja leotades ning hiljem kurnates ja magusaineid lisades saab nendest teha roosat limonaadi, mida mõnikord kutsutakse ka "India limonaadiks".[7] Vanasti segasid indiaanlased äädikapuu lehti ja marju tubakaga ning suitsetasid seda .[8] Joogiekstrakti saab kasutada ka tarretise valmistamiseks. Puu võrseid saab ära koorida ja toorelt süüa.[9]
Äädikapuu kõiki osi peale juurte saab kasutada ka loodusliku värvaine saamiseks.[10]
Äädikapuu lehtedes ja koores on palju tanniini, mis võimaldab seda kasutada värvimisel peitsina. Kollast värvainet saadakse juurtest ja kevadmagunaga (Sanguinaria canadensis) segamisel ekstraheeritakse sisemisest koorest oranž värvaine. Lehtede ja viljade koos keetmisel saab musta tinti.[11]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Stritch, L. (2018). Rhus typhina. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2018.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Valdaru, Egon (3. november 2010). "Äädikapuu viljad annavad külmal ajal aiale värvi". Sakala Postimees. Vaadatud 02.03.2022.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Lepik, Astrid (16. mai 2012). "Eksootilise olemisega äädikapuu". Maakodu. Vaadatud 02.03.2022.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "Harilik sumahh ehk äädikapuu". Hariduskeskus. Vaadatud 02.03.2022.
- ↑ Uva, Richard H.; Neal, Joseph C.; Ditomaso, Joseph M. (1997). Weeds of The Northeast. Ithaca. New York: Cornell University Press. Lk 326-327.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "AGM Plants - Ornamental" (PDF). Royal Horticultural Society. Juuli 2017. Lk 87. Vaadatud 9. oktoobril 2018.
- ↑ Peterson, Lee Allen (1977). Edible Wild Plants. New York: Houghton Mifflin. Lk 186. ISBN 0-395-20445-3.
- ↑ "Smoking and Pipes". Originaali arhiivikoopia seisuga 25.10.2021. Vaadatud 30.03.2022.
- ↑ Thayer, S. (2006). The Forager's Harvest. Forager's Harvest.
- ↑ Dean, Jenny (1999). Wild Color: The Complete Guide to Making and Using Natural Dyes. New York: Watson-Guptill. Lk 123. ISBN 9780823057276.
- ↑ "Staghorn Sumac – Rhus typhina". Herbe Rowe blog. 28. september 2011. Vaadatud 30.03.2022.