Helme ordulinnus

Helme ordulinnus (saksa keeles Ordensburg Helmet, Schloß Helmet) on tänapäeval varemeis olev ordulinnus Valga maakonna Tõrva valla Helme alevikus.

Kirjeldus

Linnus paiknes kahe vallikraaviga eraldatud looduslikul neemikul. Müüri jäänused ja põhiplaan lubavad arvata, et ehitis pärineb 14. sajandi esimesest poolest. Linnuse asukoht ajaloolise Sakalast Ugandisse kulgeva tähtsa kaugmaantee ääres lubab aga lisaks oletada, et samas paigas võis asuda juba ka eestlaste (sakalaste) muinaslinnus. Igatahes maakivist linnus on korrapäratu planeeringuga ning järgib loodusliku neemiku piirjooni.

Asendikaart

Linnus paikneb kohati kuni 20 m kõrgusel jõeäärsel neemikul ja sellel oli vaid üks, lõunasse avanev sissepääs, mida kaitses vallikraav. Linnust ümbritses müür, mille sisemisel küljel asusid kogu selle ulatuses mitmesugused ruumid.

Pealinnus kujutas Helmes põhiplaanis põhja-lõuna suunas väljavenitatud ovaali mõõtmetega 116 × 70 meetrit. Helme ordulinnuse vanimaks ja huvitavaimaks osaks peetakse tornilaadset ehitist linnuse keskosas. Neemiku lõunapoolset osa nimetatakse Silla- ehk Keldrimäeks. See oli eelkindlustus lossi peavärava ees, kust viis sild üle kraavi.

Linnuse konserveerimine

Ordulinnuse varemete konserveerimine sai alguse 2011. aastal ning kestab vaheaegadega tänapäevani, nii kuidas riiklik arengukava rahalisi vahendeid eraldab. Suuremaid töid tehti linnuse maanteepoolsel kivimüüril.^[1]

Ajalugu

Liivi sõjas jäi Helme linnus kahjustuteta, kuigi samas lähikonnas toimus 1560. aastal otsustav Härgmäe lahing, mida loetakse Liivi ordu lõpuks (ja vahel koguni keskaja lõpuks Vana-Liivimaal, sh Eestis). Kahekümneviieaastases sõjas Moskva vägede 1575. aasta sõjakäigul Pärnule, Pärnut piirama suundunud Vene väed tegid Helme linnusele alistumisettepaneku 1575. aasta veebruaris. Linnus alistus sama aasta juulis, pärast Pärnu langemist. Saatus soosis linnust ka Rootsi-Poola sõdade ajal 1600.–1620. aastatel, mis mitmeid muid Lõuna-Eesti piirkondi vägagi laastas. Stefan Bathory valitsemise ajal kuulus linnus vendadele Stanislaus ja Peter Nonhardile. 1624. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf linnuse koos ümber asuvate mõisadega Liivimaa kindralkuberneri ametis olnud krahv Jakob De la Gardiele. Linnus hävis 1658. aastal, mil parajasti oli käimas Vene-Rootsi sõda (mis lõpetati 1661. aasta Kärde rahuga) ning rootslastel ei olnud jõudu, et linnust kaitsta. Rootslased lasid linnuse õhku ning taganesid.

Paarsada aastat tagasi oli linnusest alles veel suur osa müüre üsna korralike aknaavadega, kuid varemed on pidevalt lagunenud ning tasapisi kokku varisenud. Kui võrrelda praegu allesolevaid üksikuid müüritulpi näiteks 20. sajandi alguse fotodega, siis võib öelda, et linnusest on alles üsna vähe. Praeguseks on linnusevaremed võsast välja puhastatud ning maanteelt vaadeldavana üsnagi atraktiivseks tehtud.

Helme kohta puuduvad kindlamad andmed, kuid võib arvata, et samal mäekünkal võis kunagi seista ka muinaslinn. Arvatakse, et Helme ja Karksi ongi need kaks Sakalamaa kantsi, mille Kaupo Läti Henriku järgi aastal 1211 ära põletas, kandes sel ajal Ovele ja Purke nimesid.

Linnuse varemed aastal 1798. Autor Johann Christoph Brotze
Linnuse varemed aastal 1799. Autor Johann Christoph Brotze
Linnuse varemed aastal 1800. Autor Johann Christoph Brotze

Legend

Rahvasuu kõneleb, et targa soovitusel müüritud ordulossi seina Anne-nimeline tüdruk. Ta olnud ise nõus, sest viljalõikuselt tulnud tütarlaps ei teadnud, mida tähendab ehitajate salakaval küsimus: "Kes tahab lossi võtmeid hoida?" Sissemüüritud neiu nime ei tohtinud vaenlased teada, muidu pidi kaduma lossi ümbritsev uduloor ja kaitsejõud.

Ükskord piiranud vaenlane lossi pikka aega ja tulemuseta. Kavatsetud juba lahkuda, kui õnnestus kinni nabida allikast vett tooma läinud vana naine. Ähvarduste peale öelnud eit välja saladuse – sissemüüritud tüdruku nime. Kohe kadunud udu ja linnuse kaitsejõud. Linnus vallutatud ja hävitatud.

Muistendit on kasutanud oma ballaadi "Ohver" loomisel Lehte Hainsalu.