Henry Selick

Henry Selick (2009)

Charles Henry Selick (sündinud 30. novembril 1952) on Ameerika Ühendriikide stop-motion-animafilmide režissöör, produtsent ja stsenarist.

Tema tuntumad animafilmid on "Jõulueelne õuduslugu", "James ja hiigelvirsik" ning "Coraline ja salajane uks".

Noorusaastad

Henry Selick sündis New Jersey osariigis Glen Ridge'is ja kasvas Rumsoni lähistel. Kuni 12. eluaastani tegeles ta suure osa ajast joonistamisega. Tema huvi animatsiooni vastu tärkas varases eas, kui ta nägi esimest korda Lotte Reinigeri stop-motion-animatsiooni "Die Abenteuer des Prinzen Achmed" ja Ray Harryhauseni animeeritud tegelasi filmis "The 7th Voyage of Sinbad".

Pärast loodusteaduste õpinguid Rutgersi ülikoolis, kunstiõpinguid Syracuse'i ülikoolis ja Londonis Central Saint Martins College of Art and Designis päädisid tema õpingud California kunstiinstituudi animatsiooni erialal Jules Engeli käe all, kusjuures tema tudengifilmid "Phases" ja "Tube Tales" pälvisid üliõpilasfilmi Oscari.

Töö ja looming

Töö Walt Disney animastuudios

Pärast kõrgkooliõpinguid asus ta tööle Walt Disney stuudios vahefaaside joonistajana ja animaatori õpipoisina, töötades selliste filmidega nagu "Pete's Dragon" ja "The Small One". Iseseisvaks animaatoriks sai ta alles Glen Keane'i käe all filmi "Vips ja Sulli" tehes. Disney stuudios töötades puutus ta kokku selliste inimestega nagu Tim Burton, Rick Heinrichs, Jorgen Klubien, Brad Bird, John Musker, Dan Haskett, Bill ja Sue Kroyer, Ed Gombert ja Andy Gaskill. Aastaid hiljem on ta väitnud, et õppis oma joonistamis-, animatsiooni- ja jutuvestmisoskused Disney stuudio legendilt Eric Larsonilt.

Töö vabakutselisena

Riikliku kunstifondi stipendiumiga tegi Selick auhinnatud lühifilmi "Seepage". Seejärel töötas ta mõne aasta vabakutselise animaatorina San Francisco lähistel, kus tegi siiani tuntud Pillsbury Doughboy ja Ritz Crackersi reklaame ning John Korty filmiga "Twice Upon a Time". Samuti lõi ta storyboard'i Walter Murchi filmile "Return to Oz" ja Carroll Ballardi "Nutcracker: The Motion Picturesile". Pärast paljukiidetud MTV vahepalade ja auhinnatud kuueminutilise animatsioonisarja "Slow Bob in the Lower Dimensions" avaosa loomist äratas Selick California kunstiinstituudis tuttava režissööri Tim Burtoni tähelepanu. Viimane suunas ta kohe täispikkade filmide lavastamise juurde.

Jõulueelne "Õuduslugu"

Esimene Selicki lavastatud täispikk film oli 1993. aastal valminud "Jõulueelne õuduslugu", mille produtsent oli Tim Burton. See oli esimene täispikk stop-motion-film juhtivast Ühendriikide stuudiost. Kohe pühadeklassikaks saanud "Õuduslugu" esitati parimate eriefektide Oscarile ja see võitis rahvusvahelise animafilmide seltsi Annie auhinna parima loovjuhtimise eest, edestades isegi "Lõvikuningat".

"James ja hiigelvirsik"

1996. aastal järgnes Selicku teine film "James ja hiigelvirsik", mis oli pooleldi animeeritud kohandus Roald Dahli samanimelisest lasteraamatust. Uuenduslik film ei toonud küll palju sisse, kuid sai arvustajatelt kiita (Richard Schickel Time Magazine'ist ütles, et see oli isegi algsest raamatust parem). 1997. aastal võitis film Annecy filmifestivalil animeeritud täispika filmi peaauhinna.

"Põrgupärdikust" "Caroline'ini"

Selicku kolmas film oli "Paugupärdik". See oli pooleldi animeeritud kohandus vähetuntud koomiksist. Film oli edutu nii piletitulult kui ka arvustustes.

2004. aasta keskel, pärast stop-motion-animatsioonide loomist Wes Andersoni filmile "Mereelu Steve Zissou seltsis", hakkas Selick juhtiva režissöörina tegema koostööd Portlandis Oregonis paikneva animatsioonistuudioga Laika, et jätkata täispikkade filmide loomist. Seal lavastas Selick oma esimese arvutipõhise animatsiooni – auhinnatud lühifilmi "Moongirl", mis oli inspiratsiooniks Candlewick Pressi samanimelisele lasteraamatule.

Selicku esimene täispikk film Laikas oli 2009. aastal valminud "Coraline ja salajane uks", mis põhineb tunnustatud autori Neil Gaimani raamatul. See on esimene 3D-stop-motion-animatsioon. Arvustuses on seda filmi üldiselt kiidetud.

Stiil ja meelelaad

Henry Selicku nüüdseks manalateed läinud sõber ja kaaslane Joe Ranft on kord intervjuus Selickul meelelaadi kirjeldanud kui rock'n'roll'i ja da Vinci kohtumist. Ranft on öelnud, et Selickul on kummastav anne: "Ta suudab animatsiooniga väljendada seda, mida inimesed ei oska kuidagi välja öelda".

Filmograafia

• "Varitseja metsas" (1980; tulnukate kujundaja)
• "Seepage" (1981; lavastaja, stsenarist)
• "Vips ja Sulli" (1981; animaator)
• "Twice Upon a Time" (1983)
• "Return to Oz" (joonistaja)
• "Nutcracker" (visuaalne kohandamine)
• "Slow Bob in the Lower Dimentions" (1991; lavastaja, produtsent, stsenarist, disainer)
• "Jõulueelne õuduslugu" (1993; lavastaja)
• "James ja hiigelvirsik" (1996; lavastaja, kaasprodutsent)
• "Paugupärdik" (2001; lavastaja, produtsent, dublant)
• "Mereelu Steve Zissou seltsis" (2004; visuaalsed efektid: veealused stseenid)
• "Moongirl" (2005; lavastaja)
• "Coraline ja salajane uks" (2009; lavastaja, produtsent, stsenarist, disainer)

Auhinnad

• 1992 – Ottawa rahvusvaheline animafestival – parim televisiooni jaoks loodud animatsioon ("Slow Bob in the Lower Dimensions")
• 1994 – Annie auhind – parim isiklik saavutus loovjuhtimise eest animatsiooni valdkonnas ("Jõulueelne õuduslugu")
• 1997 – Annecy filmifestival – parim täispikk animeeritud film ("James ja hiigelvirsik")
• 2005 – Ottawa rahvusvaheline animafestival – parim lastele mõeldud lühifilm ("Moongirl")
• 2006 – Miami lühifilmide festival – parim animatsioon ("Moongirl")
• 2009 – Briti Akadeemia lasteauhind – parim täispikk film ("Coraline ja salajane uks")
• 2009 – Annecy filmifestival – parim animafilm ("Coraline ja salajane uks")

Välislingid

• Henry Selick andmekogus IMDb (inglise)
• Videointervjuu Henry Selickuga (inglise keeles)