Herilased

See artikkel räägib herilastest kõige laiemas mõttes; kitsamas mõttes mõeldakse herilaste all voltherilasi; Aristophanese komöödia kohta vaata artiklit Herilased (Aristophanes)

Herilane on kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi kuuluv astlaliste (Aculeata) ja rippkehaliste (Apocrita) alamseltsist lendav putukas, kes pole ei mesilane ega sipelgas.

Herilased kasutavad saagi püüdmiseks või enesekaitseks tagakehas paiknevat mürgiastelt. Ärritunud herilane võib erinevalt mesilasest ja sarnaselt kimalasega nõelata rohkem kui ühe korra.

Herilaste sugukonnad

Eestis rohkem levinud herilaseliigid kuuluvad peamiselt ühisherilaste sugukonda või alamsugukonda (Vespidae, Vespinae), olenevalt süstemaatilisest käsitlusest.

Ogaherilased (Scoliidae) kasvatavad oma järglased üles maa sees elavates põrnika vastsetes. Suurema osa oma elust veedab emane ogaherilane maa sees kaevates ja saaki otsides.

Sipelgherilaste (Mutillidae) tiivutud emased meenutavad sipelgaid, kuid on karvased. Nemad parasiteerivad mesilaste ja herilaste pesades.

Vähesed putukad võivad ilus võistelda väikeste metalselt säravate eredavärviliste kuldherilastega (Chrysididae).

Emased liivaherilased (Pompilidae) ehitavad maa sisse uru, millesse paigutavad astlatorgetega halvatud putuka või ämbliku. Selle kehale munetud munast kooruv vastne leiab eest rikkaliku toiduvaru.

Kaevurherilaste (Sphecidae) hulka kuulub röövikuhunt (Ammophila sabulosa), kes kütib mullas elavate öölaste röövikuid, müürib pärast röövikule munemist uru kinni. Tema vastsele peab arenemiseks piisama sellestsamast röövikust. Kaevurherilasi on umbes 500 liiki, kellest Eestis esineb umbes 140. Peresid nad ei moodusta.

Kärbsehundid (Bembex rostrata) aga tassivad aeg-ajalt arenevatele vastsetele uusi kärbseid juurde.

Mesinikele võivad suurt kahju tekitada kodumesilasi küttivad mesilasehundid (Philanthus triangulum).

Suur osa herilasi on üksikelulised näiteks erakherilased (Eumenidae), keda on Eestis arvatavalt 30 liiki. Nad tassivad oma vastsetele urgu halvatud putukaid nagu kaevurherilasedki.

Ühiselulistest liikidest on meil üks suuremaid vapsik (Vespa crabro). Neid kuni kolme sentimeetri pikkusi valusalt nõelavaid putukaid on kohanud ilmselt igaüks.

Herilasepesad

Paberisarnasest materjalist pesi ehitavaid herilasi elab Eestis üheksa liiki, peale nende veel kolm liiki pesaehitajatega väliselt väga sarnaseid ja lähedalt suguluses olevaid pesades parasiteerijaid. Ühiselu elavad kõik pesaehitajad liigid. Pere liikmed kuuluvad kolme kasti: üks ema, hulk temast väiksemaid töölisi ja isased. Töölised on arenemata suguorganitega emased, kes suve lõpuks kasvatavad üles uue emade ja isaherilaste põlvkonna. Ühiselulised on ka pesaparasiidid, kuigi neil puudub tööliste kast. Peale ühisherilaste elab Eestis veel vähemalt 300 mitmesugustesse süstemaatilistesse rühmadesse kuuluvat erakherilast.

Pesapaiga valikult jagunevad meie herilased kahte rühma. Ühed teevad pesa maapinnast kõrgemale mitmesugustesse õõnsustesse, kasutades seejuures ka inimese loodud varjualuseid: lakapealseid, kuure, pesakaste, isegi kummuli ämbreid jm. Kõige levinum on sellistest liikidest saksi-metsaherilane.

Maapinna kohal pesitsevate liikide hulka kuuluvad need, kelle pesad on tavaliselt põõsastes või puu võrades, kuid kes tulevad ka inimese juurde. Nimetatud rühma (perekonna) eestikeelne nimetus on metsaherilased ja neid on neli liiki. Viies maapinna kohal pesitsev liik on Eestis väga haruldaseks peetud kärjeherilane, kes on viimastel aastatel oma levilat siin laiendanud. 1980. aastatest on teada selle liigi esimene leid Eestis: ühelt väikeselt Kagu-Eesti rabalt. Nüüd on see soojalembene lõunapoolne putukas jõudnud juba Tartu lähistele Kärevere kanti, aga võib-olla ka mujale.

Teine rühm herilasi ehitab oma pesad maa õõnsustesse, näiteks väikese närilise urgu. Sedamööda, kuidas paberist pesa mõõtmed suurenevad, laiendatakse tühemikku sealt pinnast välja kaevates, nii et suve lõpul võib pesa ise olla priske kapsa suurune ja paikneda sellele vastava suurusega koopas. Seda rühma nimetame maaherilasteks, siia kuuluvad kaks väga tavalist ja suve lõpul tihti tüütut liiki: liht-maaherilane ja täpik-maaherilane. Kolmas – ruske maaherilane – teeb tagasihoidlikke väikesi pesi ning inimesi tavaliselt ei tüüta.

Mõlemas rühmas, maa kohal ja all elavate liikide hulgas, tuleb ette ka erandeid. Vapsikut on nähtud pesitsemas kompostihunnikus ja tõenäoliselt mingis maa-aluses õõnsuses rannavallis. Täpik-maaherilase pesa on nähtud viie meetri kõrgusel tellisseinal, kinnitatuna katuse-eendi alla. Ka moondunud pesakuju tuleb sageli ette, näiteks siis, kui pesa ruumipuudusel enam loomulikult laieneda ei saa.

Hästi on tuntud aga metsaherilaste (Dolichovespula) pallikujulised pesad. Herilased ehitavad pesi vee ja süljega niisutatud ning hästi läbimälutud kõdupuidust, mis sarnaneb sellega, mida inimene rakendab paberivabrikutes. Tugevate suiste abil pureb herilane puukiud hästi peeneks ja immutab selle oma rinnanäärme nõrega ja valmistab saadud massist nii kärjekannud kui ka pesakatted.

Müüriherilased valmistavad savistesse järsakutesse kaevatud uru suudmele pikenduseks savitükikestest toru.

Käguherilased (Sapygidae) munevad teiste herilaste urgu või pessa.

Maaherilane (Paravespula) ehitab pesa pinnasesse.

Kevadel poeb ületalve elanud emaherilane nagu kimalanegi talvituspaigast välja ning otsib endale sobiva pesapaiga, kuhu ehitab kõigepealt mõned kellukesekujulised kärjekannud, mis hiljem kõrvalolevate kärjekannude survel muutuvad kuuetahulisteks, kinnitades need kuhugi oksa külge või mõne hoone katuse alla. Need kannud on madalad nagu kausikesed. Igasse kannu paigutab emaherilane ise ühe muna, millest koorunud vastseid emaherilane ise toidab suus peeneks puretud putukatega. Noored töölised jätkavad pesa ehitamist ja edasi kasvab pesa kiiresti. Valmistatakse üha uusi kanne, need ehitatakse vanade alla uue korrustena. Kõige uuem on alumine korrus, kuhu ema muneb.

Kärjekannudest koosnevad kärjed paiknevad pesas rõhtsalt, nii, et kannude avad vaatavad allapoole. Seetõttu on ka vastsetel pead allapoole. Nukkumise eel katavad vastsed ise kannu suudmed pärgamendi taolise kaanega.

Elutsükkel

Herilaste nukkumine vältab umbes kuu aega. Niipea kui nukkudest kooruvad valmikud – töölised –, loobub herilasema toiduhankimisest vastsetele, samuti pesa ja kannude ehitamisest, keskendudes ainuüksi munemisele.

Suve jooksul võib herilaspere kasvada mitmesajaliikmeliseks. Noored töölised toovad vastsetele ja emale toitu: algul magusat taimemahla, hiljem kärbseid, mesilasi, liblikate röövikuid – kõiki putukaid, kellest jõud üle käib. Mürginõela pistega või lihtsalt tugevate suiste abil surmab herilane oma ohvri, närib samas ta küljest tükikesi, mälub peeneks ja toidab sellega kannudes olevaid vastseid. Ka raibete küljest puretakse selleks tükikesi. Ise aga toituvad herilased õite nektarist, lehetäide väljaheidetest ning varastavad mesilastelt mett. Viljapuuaias imevad herilased ploomide, õunte, pirnide ja marjade mahla.

Sügise saabudes ei välju nukkudest enam töölised, vaid uus põlvkond emas- ja isasherilasi. Nad lendavad pesast välja ja paarituvad. Pärast pulmalendu isased surevad, viljastatud emasherilased aga poevad puu- ja koorepragudesse või sügavale pinnasesse ning langevad talveunne, pere sügisel hukkub.

Perekonnad

Dolichovespula
Polistes
Vespa – vapsik
Vespula

Vespula vulgaris
Vapsik

Kirjandus

Kalle Remm 1983. Eesti ühisherilased (Hymenoptera, Vespidae). Abiks Loodusevaatlejale 83.
Vambola Maavara 1984. Herilane ei heida meelt. Eesti Loodus 35(7): 431–437.
Kustas Põldmaa 1976. Nurmelt ja niidult

Välislingid

Herilased – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis