Isidora Sekulić
Isidora Sekulić (serbia kirillitsas Исидора Секулић; 16. veebruar 1877 Mošorin – 5. aprill 1958 Belgrad) oli serbia kirjanik, tõlkija ja kirjanduskriitik.
Sekulić sündis Austria-Ungari Bács-Bodrogi komitaadis Mošorini külas, mis tänapäeval jääb Vojvodinasse. Tema ema, isa ja vend surid tuberkuloosi. Ta õppis Novi Sadis ja Somboris ning lõpetas 1897 Budapestis pedagoogikakooli, kus õppis matemaatikat ja loodusteadusi. 1922. aastal kaitses Berliinis doktoriväitekirja. Kuni pensionile minekuni 1931. aastal töötas ta gümnaasiumiõpetajana.
1939. aastal nimetati ta Serbia Kuningliku Akadeemia kirjavahetajaliikmeks. 1950. aastal valiti Sekulić esimese naisena Serbia Teaduste ja Kunstide Akadeemia liikmeks.[1]
Oma novellikogus "Kronika palanačkog groblja" kujutab ta tugevaid naiskaraktereid ja kritiseerib patriarhaalset ühiskonda.[2]
Sekulić tõlkis saksa, inglise, prantsuse, vene, norra ja rootsi keelest.[3]
Ta oli Jugoslaavia PEN-klubi asutaja ja sekretär.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- Saputnici (1913)
- Pisma iz Norveške (1914)
- Iz prošlosti (1919)
- Đakon Bogorodičine crkve (1919)
- Kronika palanačkog groblja (1940)
- Zapisi (1941)
- Analitički trenuci i teme, 1–3 (1941)
- Zapisi o mome narodu (1948)
- Njegošu knjiga duboke odanosti (1951)
- Govor i jezik, kulturna smotra naroda (1956)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://srpskaenciklopedija.org/doku.php?id=исидора_секулић
- ↑ Haan (toim.), Francisca de (2006). Dictionary of Women's Movements and Feminisms in Central, Eastern and South Eastern Europe: 19th and 20th centuries. Central European University Press. sid. 491-492. ISBN 978-963-7326-39-4
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2017. Vaadatud 29. märtsil 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Isidora Sekulić |