Ivan Jakubovski

Ivan Jakubovski (eesmises reas vasakpoolseim) koos Ida-Saksamaa poliitikutega 1960. aastal Berliinis

Ivan Ignatjevitš Jakubovski (vene keeles Иван Игнатьевич Якубовский; 7. jaanuar 1912 – 30. november 1976 Moskva) oli NSV Liidu sõjaväelane, Nõukogude Liidu marssal.

Elulugu

Ivan Jakubovski ja Ida-Saksamaa riigipea Walter Ulbricht kätlemas 1970. aastal

Ivan Jakubovski sündis Venemaa Keisririigis Magiljovi kubermangus, Zaitsevo külas (nüüdisajal asub piirkond Valgevene Vabariigis Magiljovi oblastis Gorki rajoonis) talupoegade perekonnas.

1932. aastal astus ta Punaarmeesse sundajateenistusse ning 1934. aastal lõpetas M. I. Kalinini nimelise Valgevene Ühendatud Sõjakooli, seejärel suunati ta väljaõppe rühmaülemaks 27. Omski laskurdiviisi.

1935. aastal lõpetas Leningradis tankivägede erialakursused. Teenis mõnda aega Valgevene sõjaväeringkonnas tankiroodu komandörina ning tankipataljoni staabiülemana.

Teises maailmasõjas võttis osa NSV Liidu sõjalisest konfliktist Poola vastu, olles tankiroodu komandör. Osales ka Nõukogude Liidu Soome vastu suunatud sõjast 1939–1940.

1941. aasta juunis puhkenud sõjas NSV Liidu ja Saksamaa vahel oli Jakubovski tankiroodu komandör Läänerindel 26. tankidiviisis 20. mehhaniseeritud korpuses, võttes osa kaitselahingutest Valgevenes. Juulist 1941 oli mõnda aega 20. mehhaniseeritud korpuse 51. tankipolgu komandöriks ning võitles Magiljovi lähistel ning seejärel kuni septembrini 1941 tankipolgu komandör 3. armees, misjärel arvati kuni sama aasta detsembri lõpuni reservi.

Jaanuarist 1942 oli 91. tankibrigaadi ülema asetäitja ning märtsist tõusis sama üksuse komandöriks. Üksusel tuli võidelda nii Donbassis kui ka Stalingradis.

1943. aasta märtsis pärast võitu Stalingradi all viidi üksus üle 3. kaardiväe tankiarmee koosseisu Keskrindele. Võideldi nii Voroneži, Brjanski, Kurski all, osaleti ka Dnepri forsseerimisel ning Kiievi ja Fastivi vallutamisel.

1944. aasta juunis määrati Jakubovski 6. kaardiväe tankikorpuse 3. tankiarmee ülema asetäitjaks. Võttis osa lahingutes Lvovi all ning võitles ka Visla-Odra jõgede lähistel. Aprillist 1945 oli ta 7. kaardiväe tankikorpuse komandöri asetäitja ning võttis osa Berliini ja Praha vallutamisest.

Sõja jooksul sai Jakubovski mitu korda haavata.

Pärast sõja lõppu 1945. aastal jätkas Jakubovski teenistust Leningradi sõjaväeringkonna ülemana. 1948. aastal lõpetas ta K. E. Vorošilovi nimelise Kõrgema Sõjalise Akadeemia, misjärel töötas erinevatel ametikohtadel armees: märtsist 1948 tankidiviisi ülem Valgevene sõjaväeringkonnas, aprillist 1952 Karpaatia sõjaväeringkonna tankivägede ja soomusjõudude ülem, juulist 1957 Saksamaal asuva Nõukogude väegrupi ülemjuhataja esimene asetäitja, aprillist 1960 sama üksuse ülemjuhataja.

4. juunil 1961 puhkes Berliinis mäss ning sama aasta augustis taandati Jakubovski Saksamaal asuva Nõukogude väegrupi ülemjuhataja ametikohalt esimeseks asetäitjaks, ülemjuhatajaks määrati marssal Ivan Konev. Pärast konflikti lahendamist määrati Jakubovski 1962. aasta aprillis taas väegrupi ülemjuhatajaks.

Jaanuaris 1965 nimetati ta Kiievi sõjaväeringkonna ülemaks, aprillist 1967 NSV Liidu kaitseministri esimeseks asetäitjaks ning juulist 1967 sai temast Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja.

Ivan Jakubovski oli kommunistliku partei liige 1937. aastast, NLKP Keskkomitee liige 1961. aastast ning NSV Liidu Ülemnõukogu saadik aastatel 1962–1976.

Auastmed

• polkovnik, 30. november 1942
• tankivägede kindralmajor, 20. aprill 1945
• tankivägede kindralleitnant, 3. august 1953
• kindralpolkovnik, 18. veebruar 1958
• armeekindral, 27. aprill 1962
• Nõukogude Liidu marssal, 12. aprill 1967

Tunnustus

Ivan Jakubovski mälestussammas Valgevenes Horkis

• kahekordne Nõukogude Liidu kangelane (10. jaanuar 1944, 23. september 1944)
• Lenini orden, neljakordne kavaler (10. jaanuar 1944, 6. jaanuar 1962, 22. veebruar 1968, 6. jaanuar 1972)
• Punalipu orden, neljakordne kavaler (21. juuli 1942, 14. veebruar 1943, 30. august 1944, 21. august 1953)
• Suvorovi orden, kahekordne kavaler 2. järk (6. aprill 1945, 31. mai 1945)
• Isamaasõja orden, 1. klass (21. august 1943)
• Punatähe orden (6. november 1947)
• NSV Liidu Relvajõudude ja Kodumaa Teenimise orden, 3. järk (30. aprill 1975)
• medal Vladimir Iljitš Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks"
• medal "Moskva kaitsmise eest"
• medal "Stalingradi kaitsmise eest"
• medal "Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945"
• juubelimedal "20 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945"
• juubelimedal "30 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945"
• medal "Berliini vallutamise eest"
• medal "Praha vabastamise eest"
• medal "NSV Liidu relvajõudude veteran"
• juubelimedal "30 aastat NSV Liidu relvajõude"
• juubelimedal "40 aastat NSV Liidu relvajõude"
• juubelimedal "50 aastat NSV Liidu relvajõude"

Välismaised

• Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi kangelane (28. aprill 1970)
• Klement Gottwaldi orden (Tšehhoslovakkia)
• Karl Marxi orden (Ida-Saksamaa, 1970)
• Grunwaldi rist, 1. klass (Poola)

Viited

Eelnev Andrei Gretško

Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja 1967–1976

Järgnev Viktor Kulikov