Külasema tüüpi kivikirves
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Külasema tüüpi kivikirves on üks venekirve tüüpidest. Eestis on kirves nime saanud Muhu saarelt Külasema kalmest leitud eksemplari järgi, mujal Euroopas kutsutakse selliseid kivikirveid kontinentaalseteks või A-horisondi venekirvesteks.[1]
Külasema tüüpi kirved on lihtsa ehitusega, proportsionaalse kujuga, ühtlase paksusega, jämeda kannaga ja veidi kumera teraga.[2][1] Kirve silma koha pealt on ovaalse ristlõikega, kuid kirve kanna juurest ümara ristlõikega.[2] Lisaks esineb nende peal sageli ka üks või kaks kirve sisse lihvitud pikisoont, mis meenutavad valuvormist jäänud jälgi, selle pärast on pakutud, et need kirved matkisid algul vasest valatud kirveid.[1]
Tootmine
[muuda | muuda lähteteksti]Venekirved on enamasti toodetud uraliitporfüriidist, kuid on ka teistest kivimitest eksemplare. Venekirved on toodetud kasutades täksimistehnikat, mille järel on kirve pind lihviti ning mõnel eksemplaril ka poleeriti. Lisaks on kirvesse puuritud ka varretusauk. Selline tootmisviis jätab vähe tootmisjääke ja jälgi tootmisest ja selle tõttu ei ole teada kas kirved olid meistrite või inimeste poolt oma tarbeks tehtud. [1] Ühtegi tootmiskeskust ei ole seni veel Eestist ega naabermaadest leitud, kuid kuna Soomes on kasutatud kirveste tootmiseks kohalikku piiratud alalt pärinevat diabaasi, peetakse seda seal spetsialiseerunud käsitöö toodanguks.[1] Lätist Lubānsi järve lähedusest leitud kontinentaalsete kirveste katkete põhjal on järeldatud, et ka seal võis toimuda nende kirveste tootmine.[3]
Otstarve
[muuda | muuda lähteteksti]Venekirveste kasutusviiside kohta on pakutud mitmesuguseid seletusi. Kuna kirved on standardiseeritud kujuga ja põhjalikult viimistletud, siis eeldatud, et nende näol ei olnud tegemist pelgalt tööriistadega, kuigi neid kasutati ka kindlasti tööriistadena, mida näitab kirveste teradelt leitud raiumisele viitavad kahjustused.[1] Selle tõttu on neid peetud pigem sõjakirvesteks, inimese kõrgemat staatust näitavateks esemeteks ning rituaalse või usulise väärtusega esemeteks.[4] Tõenäoline on, et neid relvi on kasutatud mitmel otstarbel, kuna kirved on leitud erinevate kontekstidega kohtadest ja need on erinevate kulumisjälgedega.
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Kontinentaalse tüübi kivikirved on levinud üle Euroopa nöörkeraamika kultuurides. Nöörkeraamika kultuurid olid Euroopas levinud Ida-Belgiast Tatarstani aladeni ja Põhja-Šveitsist Kesk-Soome ja Kesk-Rootsi aladeni.[5] Kuna kontinentaalse tüübi kivikirved olid nii laialdaselt levinud, on pakutud, et nende näol võis tegemist olla algsete ja vanimate venekirveste tüübiga, millest omakorda arenesid välja teised venekirveste tüübid.[2] Ajalist järjestust on pakutud töötlemistehnika järgi, täpseid dateeringuid neile anda ei saa, sest suurem osa kirveid on leitud juhuleidudena, selle pärast ei ole täpne ajaline järjestus selge.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. 1982. "Eesti esiajalugu". Tallinn: Eesti Raamat. lk. 101-117. ISBN 978-9949-863-29-7.
- Johanson, K. 2006. "Silmaga kivikirved Eesti arheoloogilises materjalis. Juhuleidude tõlgendusvõimalusi." Magistritöö, lk. 21-23; 35-45.
- Kriiska, A., Lang, V., Mäesalu, A., Tvauri, A., Valk, H. 2020. "Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg", lk. 107-108, 127-128.
- Loze, I. 2000. Some aspects of classification of stone battle (boat-) axes found in Latvia. - "De temporibus antiquissimis ad honorem Lembit Jaanits". Muinasaja Teadus 8, lk. 133-146.