Kimbrid
Kimbrid (ladina keeles Cimbri) olid germaani hõim, kes elas Jüüti poolsaare põhjaosas.
Ränne
[muuda | muuda lähteteksti]
Koos naaberhõimu teutoonidega alustasid nad umbes aastal 120 eKr rändamist oma algselt kodumaalt lõunasse. Aastal 113 eKr jõudsid nad Carinthiani, hilisemasse Rooma provintsi Noricumis. Roomlased saatsid germaanlaste rände takistamiseks sinna konsul Gnaeus Papirius Carbio juhtimise all suure armee, mis sai Noreia lahingus lüüa.
Peale sissetungi Galliasse hävitasid nad konsul Marcus Junius Silanuse armee Arausio lahingus aastal 109 eKr.
Lõplikult hävitati kimbrite sõjavägi Vercellae lahingus 101 eKr Põhja-Itaalias konsul Quintus Lutatius Catuluse ja konsul Gaius Mariuse vägede poolt. Lahingus langesid kimbrite hõimujuhid Boiorix ja Lugius. Teised kaks hõimujuhti, Caesorix ja Claodicus, vangistati.
Kultuur
[muuda | muuda lähteteksti]Strabon kirjeldas kimbrite hõimu liikmeid metskute ja surma mitte pelgavate sõdalastena. Nende sõjaväge saatsid tema sõnul vankritega ka naised ja lapsed. Lisaks nendele saatsid vägesid ka hallijuukselised valgesse riietatud preestrinnad, kes ennustasid ohverdatud sõjavangide vere põhjal tulevikku.[1]
Plutarchose sõnul olid kimbrid pikka kasvu ja helesiniste silmadega.[2]