Kleve hertsogkond

	(Grafschaft) Herzogtum Kleve (de); (Graafschap) Hertogdom Kleef (nl); Kleve (krahvkond) hertsogkond 1092–1795
	Vapp
	Alam-Reini-Vestfaali ringkonna kaart umbes aastal 1560, ; Kleve hertsogkond punasega
Valitsusvorm	feodaalmonarhia
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Kleve

Kleve hertsogkond (saksa Herzogtum Kleve; hollandi Hertogdom Kleef) oli Saksa-Rooma riigi osariik. See paiknes Põhja-Reinimaal Reini alamjooksu mõlemal kaldal, ümber oma pealinna Kleve ja Weseli linna, külgnedes Münsteri piiskopkonna maadega idas ja Brabanti hertsogkonna maadega läänes. Tema ajalugu on tihedalt seotud tema lõunanaabritega: Jülichi ja Bergi hertsogkondade, samuti Gelderni ja Vestfaali Marki krahvkonnaga.

Hertsogkonna territoorium kattis laias laastus tänapäeva Saksamaa Kleve (põhjaosa) ja Weseli kreisid ning Duisburgi linna, samuti külgnevaid osasid Hollandi Limburgi, Põhja-Brabanti ja Gelderlandi provintsides.

Ajalugu

11. sajandi alguses usaldas keiser Heinrich II vahetult keisrile alluva Klever Reichswaldi, suure metsaala Königspfalzi ümbruses Nijmegenis, haldamise kohalikule Alam-Lotringi Gelderni ja Kleve aadlile. Kleve krahvkonda (saksa Grafschaft Kleve; hollandi Graafschap Kleef) on esmakordselt maintud 11. sajandil. Aastal 1417 sai krahvkonnast hertsogkond. Pärast krahv Johanni surma aastal 1368 päris lääni tema õepoeg Adolf III. Klevet ja Marki valitseti lõpuks personaalunioonis Marki dünastia poolt, pärast Adolfi vanema venna, krahv Engelbert III surma pärijateta aastal 1391. Saksamaa kuningas Sigismund ülendas krahv Adolf I aastal 1417 hertsogiks ja Saksa-Rooma riigi vürstiks.

Kleve-Marki territooriumid muutusid aastal 1500 üheks kõige tähtsamateks osariikideks Alam-Reini-Vestfaali ringkonnas, rivaalitsedes vürstlike Münsteri piiskoppidega. Aastal 1511 päris hertsog Johann II poeg Johann III oma abielu kaudu Mariaga pärast oma äia, hertsog Wilhelm IV surma Jülichi ja Bergi läänid. Kui Johann III järgnes aastal 1521 oma isale Kleve hertsogina, moodustasid Jülich, Berg, Kleve ja Mark Jülich-Kleve-Bergi ühendatud hertsogkonnad. Tema tütar Kleve Anna (1515–57) sai aastal 1540 mõneks kuuks isegi Inglismaa kuningannaks, kui tema vend Wilhelm, hertsog aastast 1539, tülitses keiser Karl V-ga Gelderni valduse üle ja otsis tuge kuningas Henry VIII-lt.

Kui viimane Jülich-Kleve-Bergi hertsog aastal 1609 järglasteta suri, puhkes Jülichi pärilussõda. Maad jagati lõpuks Wittelsbachidest Pfalz-Neuburgi hertsogite (Jülich ja Berg) ning Brandenburgi margi vahel, kes sai vastavalt 1614. aasta Xanteni lepingule Kleve, Marki ja Ravensbergi. Hohenzollernitest markkrahvid said seega esimese tugipunkti Reinimaal. Siiski okupeeriti suuri Kleve hertsogkonna osi Ühendatud Provintside poolt kuni Prantsuse-Hollandi sõjani aastal 1672. Lõpuks liidendatuna aastal 1666 Suure kuurvürsti Friedrich Wilhelm I poolt Brandenburg-Preisimaasse ja saades pärast 1701. aastat Preisi kuningriigi osaks, okupeeriti Kleve Prantsuse vägede poolt Seitsmeaastases sõjas (1757–62).

Aastal 1795 okupeeriti Kleve hertsogkond Prantsusmaa poolt Reinist ja Weselist läänes ning sai Prantsuse departemangu Roeri osaks. Ülejäänud hertsogkond okupeeriti aastatel 1803 kuni 1805 ning sai Yssel-Supérieur departemangu ja nukuriigi Bergi suurhertsogkonna osaks (pärast aastat 1811 Lippe departemang). Aastal 1815, pärast Napoleoni kaotust, sai hertsogkond Preisi Jülich-Kleve-Bergi provintsi osaks, mis liideti aastal 1822 Preisi Reini provintsiga. Gennepi, Zevenaari ja Huisseni linnad said 1815. aasta Viini kongressi otsusel Ühendatud Madalmaade kuningriigi osaks.