Kolmevalitsus

See artikkel räägib Hiina klassikalisest romaanist. Kolmevalitsuse kui üldmõiste kohta vaata artiklit Triumviraat, konkreetsete kolmevalitsuste kohta Triumviraat (täpsustus).

"Kolmevalitsus" (三国演义 Sānguó yǎnyì) on Hiina 14. sajandi kirjaniku Luo Guanzhongi (eesti keeles varem ka Lo Guan-Tžung) ajalooline romaan, üks Hiina kirjanduse kanoonilisi tähtteoseid. Kirjutamisajast tuhatkond aastat varasemal "Kolme kuningriigi kroonikal" põhinev raamat kirjeldab Hani dünastia languse ja riigi taasühendamise vahelist perioodi aastail 168–280, mil Hiina jagunes kolme riigi: Cao Wei, Ida-Wu ja Shu Hani vahel. Sündmuste sõlmituseks saab Kollaste Turbanite ülestõus 184. aastal, valdavalt jutustab teos Kolme riigi ajastust, teose sündmustik lõpeb riigi taasühendamisega Jini dünastia all 280. aastal.

"Kolmevalitsust" loetakse üheks Hiina neljast klassikalisest romaanist kõrvuti teostega "Teekond läände", "Punase kambri unenägu" ja "Veepiir". Selle mõju Ida-Aasia kirjandusele on kõrvutatud William Shakespeare'i loomingu mõjuga inglise kirjanduses.^[1] Raamatu autorsus ei ole kindel, kuna Luo Guangzhongi nime hakati "Kolmevalitsusega" seostama alles sajand pärast tema surma. Teose esmatrükk pärineb 1522. aastast, ehkki varem võis tekst ringelda käsikirjades.^[2]

Raamatust on säilinud mitu hilisemate toimetajate käe all muudetud versiooni, nii nagu ka Luo Guangzhong ise arvatakse olevat toimetanud romaan "Veepiir". Ehkki kirjandusteaduses kestab dispuut tänini, peetakse võimalikuks, et 1660ndatel Mao Luni ja Mao Zonggangi tehtud toimetustöö taga oli muuhulgas ka poliitiline agenda.^[3] Nii näiteks lisati teose avaread "Kaua jagatuna püsinud riik peab taas ühinema; kaua ühendatu peab jagunema. Nii on alati olnud.", mida kommentaatorid pidasid pikka aega autori tsüklilise ajaloofilosoofia motoks, tegelikult alles 1679. aastal, Qingi dünastia ajal.^[4]

Romaan on tuntud ka mahukuse poolest: see koosneb 120 peatükist ja selles on tuhatkond tegelast. Eestikeelse väljaande kahes köites on vastavalt 832 ja 853 lehekülge. Teos hõlmab mitte üksnes kroonikate ja müütide töötlusi ning autori omaloomingut, vaid ka ohtralt hiina klassikalist luulet varasematelt autoritelt. Mõnes hilisemas editsioonis on luule osakaalu kärbitud.

Eesti keeles ilmus "Kolmevalitsus" 1959. aastal Mihkel Jürna kaudtõlkes (vene keele kaudu; luule tõlkis Paavel Raid) kahes köites Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel sarjas "Suuri sõnameistreid". Teose arvustajatest on tähelepanu pälvinud kriitik Toomas Varek, kes 2001. aastal võrdles teose sisu Eesti poliitikaga: "Meenub "XX sajandi raamatu" sarjas ilmunud Hiina punakirjaniku Guo Moruo triloogia "Kolmevalitsus". Nii nagu oli võimatu meeles pidada teose sadu erinevaid tegelasi ja tegevusliine, samamoodi jäävad arusaamatuks ka kolmikliidu muutlikud poliitilised ettevõtmised."^[5]

"Kolmevalitsusest" on valminud arvukalt tõlkeid ja uusversioone teistes kunstižanrides: filme, koomikseid ja mänge. Esimene teadaolev film selle ainetel oli 1905. aastal linastunud "Dingjunshani lahing" (režissöör Ren Jingfeng). Tuntumate filmiversioonide hulka kuuluvad 2008. aastal valminud Hongkongi film "Three Kingdoms: Resurrection of the Dragon" (Daniel Lee) ja Hiina kaheosaline film "Red Cliff" (John Woo), mis pälvis kriitikute tähelepanu võimsate lahingustseenidega. Raamatul põhinevad ka näiteks MMORPG-d "Heroes of Three Kingdoms", "The Legend of Three Kingdoms Online" ning arvukalt strateegiamänge, sealhulgas 2014. aastal valminud reaalajas mobiilimäng "Dynasty War".

Teos on leidnud kasutust ka väljaspool kitsalt kirjanduslikku sfääri, nii valmis ohtralt sõjategevuse kirjeldusi sisaldava raamatu esimene mandžukeelne tõlge suuresti sõjalise hariduse tarbeks^[6] ja 1886. aastal lülitas selle õppekavva Tianjini Sõjaväeakadeemia.^[7]

Eesti kirjanduses viitab "Kolmevalitsusele" Kristjan Sanderi samanimeline ulmenovell (kogumik "Õhtu rannal", 2012).

Viited

↑ Shoji, Kaori (2008-11-06). "War as wisdom and gore". The Japan Times. "In East Asia, Romance is on par with the works of Shakespeare...in the same way that people in Britain grow up studying Hamlet and Macbeth."
↑ Lo, Kuan-chung (2002). Romance of the Three Kingdoms. 1. C.H. Brewitt-Taylor (Translator), Robert E. Hegel (Introduction). Tuttle. pp. viii.
↑ Luo, Guanzhong, attributed to, translated from the Chinese with afterword and notes by Moss Roberts (1991). Three Kingdoms: A Historical Novel. Berkeley; Beijing: University of California Press; Foreign Languages Press, pp. 965-971, 980
↑ Luo, Guanzhong (2002) [1925]. Romance of the Three Kingdoms. 1. English translation by Charles H. Brewitt-Taylor, Introduction by Robert E. Hegel. Singapore: Tuttle Publishing, p. ix
↑ Toomas Varek "Eesti keel ja eesti meel, kas sa ikka elad veel…" Kesknädal, 21. november 2001
↑ Durrant, Stephen. 1979. “Sino-manchu Translations at the Mukden Court”. Journal of the American Oriental Society 99 (4). American Oriental Society: 653–61. doi:10.2307/601450. http://www.jstor.org/stable/601450?seq=2 pp. 654-656.
↑ Michael Lackner, Ph.D.; Natascha Vittinghoff (January 2004). Mapping Meanings: The Field of New Learning in Late Qing China ; [International Conference "Translating Western Knowledge Into Late Imperial China", 1999, Göttingen University]. BRILL. pp. 269ff.

[1] Shoji, Kaori (2008-11-06). "War as wisdom and gore". The Japan Times. "In East Asia, Romance is on par with the works of Shakespeare...in the same way that people in Britain grow up studying Hamlet and Macbeth."

[2] Lo, Kuan-chung (2002). Romance of the Three Kingdoms. 1. C.H. Brewitt-Taylor (Translator), Robert E. Hegel (Introduction). Tuttle. pp. viii.

[3] Luo, Guanzhong, attributed to, translated from the Chinese with afterword and notes by Moss Roberts (1991). Three Kingdoms: A Historical Novel. Berkeley; Beijing: University of California Press; Foreign Languages Press, pp. 965-971, 980

[4] Luo, Guanzhong (2002) [1925]. Romance of the Three Kingdoms. 1. English translation by Charles H. Brewitt-Taylor, Introduction by Robert E. Hegel. Singapore: Tuttle Publishing, p. ix

[5] Toomas Varek "Eesti keel ja eesti meel, kas sa ikka elad veel…" Kesknädal, 21. november 2001

[6] Durrant, Stephen. 1979. “Sino-manchu Translations at the Mukden Court”. Journal of the American Oriental Society 99 (4). American Oriental Society: 653–61. doi:10.2307/601450. http://www.jstor.org/stable/601450?seq=2 pp. 654-656.

[7] Michael Lackner, Ph.D.; Natascha Vittinghoff (January 2004). Mapping Meanings: The Field of New Learning in Late Qing China ; [International Conference "Translating Western Knowledge Into Late Imperial China", 1999, Göttingen University]. BRILL. pp. 269ff.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]