Lant

Lant on sööta jäljendav, läikiva metallkehaga õngpüünis . Eri tüüpi lantidega kala püüdmise tehnikal on väikesi erinevusi.

Pöörlevad landid

Levinumad landitüübid

Vooblerid

Vooblerid liigitatakse kolme põhitüüpi:

• ujuvad (floating),
• uppuvad (sinking) ja
• neutraalselt ujuvad (suspending).

Ujuvad vooblerid jagatakse omakordaː

• pinnavee vooblerid (shallow runner) ja
• sügavale sukelduvad (deep runner) vooblerid

Silikoon- ehk kummilandid

Silikoon- ehk kummilandid on kerged ja vajavad rakendamiseks raskust ja konksusid. Need on soodsa hinnaga peibutised. Viimastel aastatel on nende tootmises toimunud väike revolutsioon – pehmete lantide tase on oluliselt tõusnud ja lisandunud on uued tehnoloogiad. Tänapäevased silikoonlandid ehk jigid on ülirealistliku välimuse, viimistluse ja mänguga. Paljud on söödavad ja lõhnastatud.

Pöörlevad landid

Pöörlevad landid tekitavad vibratsiooni, mille kala tajub ära kaugelt. Suurem osa pöörlevatest lantidest on numbriga märgistatud. Kõige väiksemal landil on number 00. Sellised landid sobivad püüdmiseks madala veega kitsastes ojades, kus võib kohata väiksemaid röövkalu nagu ahven, forell, harjus jne. Väikseid lante peaks kasutama ülikerge ridvaga (test 1–4 g) pikkusega 110–250 mm, peene jõhvi (0,14–0,16 mm) ja soovitatavalt ilma trossita landi ees. Väikese testiga ritv on vajalik selleks, et kerget lanti kaugemale visata. Lante märgistusega 0 ja 1 peaks kasutama samuti kerge spinninguridvaga (test 4–8 g), et saavutada pikemaid viskeid. Jõhv võiks olla minimaalse venivusega ja jämedusega u 0,18–0,22 mm.

Plekklandid

Suurem osa plekkantidest välimuselt kala ei meenuta või meenutavad neid kaudselt. Plekklandid sobivad kõikidesse veekogudesse. Need, kes püüavad madalas vees, vajavad aeglaselt uppuvaid lante, mis on laiad ja õhukesed. Kes püüab kiires vooluvees, vajab kitsaid ja raskeid lante – selliseid lante on kerge ka täpselt soovitud kohta heita. Suurtes ja sügavates veekogudes suuri kalu jahtides toimivad kõige paremini rasked ja paksemad landid.

Pinnalandid

Pinnalantidega saab püüda ajal, mil kala paikneb veekogu madalamates piirkondades, kupulehtede, vesikuuskede või muu veetaimestiku vahel. Sellise landiga saab püüda alal, kus tavaline lant kohe takerdub.

Rohuvabad landid

Enamus rohuvabadest lantidest on varustatud landi kere külge kinnitatud ühe haakekonksuga, mille ots on kaitstud terasvedruga (näiteks Eesti kalameeste hulgas väga populaarne Rapala Minnow Spoon), teistel on surutud kolmiku kaks haru vastu landi keret ja vaba haru kaitstakse vedru(de)ga. Eelistatakse rohuvabu lante, mis on varustatud kolmikkonksuga, kuna kogemus näitab, et kolmikkonks hoiab kala paremini kinni.

Käsitöölandid

Väga populaarne on tänapäeval kalameeste seas kalapüük isevalmistatud landiga. Iga kalamees saab valmistada just endale meelepärase ja sobiva.

Võnk- ehk lusiklandid

Võnk- ehk lusiklantide puhul on oluliseks teguriks kerimiskiirus. Efektiivsemaks peetakse korrapäratult küljelt küljele liikumist. Võnkeid mõjutavad landi kaal (paksemad ehk raskemad lusikad on "laisemad"), raskuskeskme asukoht ja painde suurus. Lusiklantidel (tegelikult ka voobleritel) on tähtis see, et ninaosa teeks võimalikult väikeseid võnkeid. Tagaosa peab tegema laiemaid võnkeid. Võnkumist saab reguleerida kontuuri muutmisega (võnkesagedus ja võngete amplituud võib reageerida ka väikesele landikuju muutmisele, näiteks 1–2 mm). Ei ole harvad ka need juhud, kui lusiklandi parim mäng saavutatakse hoopis landi tagumise poole ettepoole vahetamisega (nina tahapoole). Mitmed plekklantide asjatundjad viilivad landi servad õhemaks, et lant oleks ebaühtlase paksusega – see muudab landimängu kalale ahvatlevamaks. Lantide häälestamisel tasub jälgida ka ridva otsa, kuna see reageerib samuti landi mängu muutusele ja võib hakata teistmoodi võnkuma.