Lemmikloomade rasvumine

Lemmikloomade rasvumine toimub, kui looma kehas kuhjub ülemäärane rasvkude. Enamasti diagnoositakse rasvumiseks seisund, kui looma kehakaal on vähemalt 20% suurem kui tema optimaalne kehakaal.

Rasvunud kass

Diagnoos

Kasside ja koerte puhul kasutatakse kõige sagedamini üheksa- või viiepunktilist kehaseisundi skaalat (Body condition score). Kõige väiksem väärtus viitab alakaalulisusele ja kõige suurem tugevale rasvumisele. Selle meetodi puhul hinnatakse visuaalselt ja kompides üleliigse rasva olemasolu looma roiete ümber ja kõhupiirkonnas. Kasutusel on ka muid vähem levinud kliinilisi meetodeid nagu morfomeetria ja looma mõõtmete hindamine.

Põhjused

Rasvumine toimub kui looma energiatasakaal on positiivne ehk toiduga saadud kalorite hulk ületab ära kasutatud kalorite hulka. Uuringud on näidanud, et rasvumise oht on suurem keskealiste koerte ja kasside seas, eriti vanusevahemikus 5–10 aastat. Vananedes väheneb looma energiavajadus ja kui toidu kalorisisaldus ei vähene, suureneb vastavalt rasvumise risk.
Rasvumine on enamasti seotud ebapiisava füüsilise aktiivsuse ja ülesöötmisega. Omanikud kasutavad tihti toitu loomade premeerimiseks. Kasside puhul võib olla probleemiks ka looma käitumise valesti tõlgendamine ja ekslik näljaga seostamine.
Tugevalt ülekaaluliste koerte ja nende omanike vahel on leitud seos. Nimelt on täheldatud, et ülekaalulised koeraomanikud käivad keskmisest harvemini koeraga jalutamas ega taga loomale piisavat füüsilist aktiivsust.
Kassidel suurendab rasvumise ohtu looma steriliseerimine või kastreerimine. Probleemiks on osalt aeglasem baasainete ainevahetus, mille toob kaasa muutus hormoonides ja osalt looma vähenenud liikumine võrreldes varasemaga

Tagajärjed

Rasvumine raskendab looma kliinilist ülevaatust ning suurendab anesteesia ja operatsioonidega seotud probleemide hulka. Täheldatud on vähenenud vastupidavust ja kuumataluvust. Koerte puhul toob tugev ülekaalulisus kaasa allakäinud elukvaliteedi ja lühema eluea. Kassidel võib tekkida raskusi enda puhastamisega, mis viib tihti nahaprobleemideni.
Võrreldes normaalkaalus lemmikloomadega on rasvunud loomadel suurenenud mitmesuguste haiguste tekke risk. Ülekaalulisus on suur riskitegur ortopeediliste probleemide tekkel, enam levinud on osteoartriit ja puusaliigese düsplaasia. Muude suure riskiga haiguste hulka kuuluvad endokriinsed ja ainevahetushaigused, kardiorespiratoorsed haigused ja hüpertensioon, kuseteede ja reproduktiivsüsteemi häired .

Kehakaalu kontrolli all hoidmine

Kehakaalu kontrolli alla saamisel on kaks etappi: kaalu langetamine ja kaalu säilitamine. Kaalulangetusetapis peab toidust saadud energiahulk olema väiksem kui päevas ärakasutatav energiahulk.
Kaalulangetusel olid mõnda aega abiks ravimid Dirlotapide ja Mitratapide, kuid kumbki ei saanud kliinilises kasutuses tunnustust.
Levinuim kaalu kontrolli alla saamise praktika on eesmärgistatult koostatud dieet koos füüsilise aktiivsuse suurendamisega. Kaalulangetamisel on oluline silmas pidada looma heaolu ja elukvaliteeti. Lemmikloomade kaalu kontrolli all hoidmine on keeruline ja paljud loomad ei saavuta soovitud kaalu, omanike jaoks võib protsessi kulg olla frustreeriv ning see võib viia dieedist kõrvalekaldumiseni.

Epidemioloogia

Ülekaalulised ja rasvunud lemmikloomad on kasvav probleem suurema sissetulekuga riikides, uuringute kohaselt on arenenud riikides ülekaaluliste ja rasvunud loomade hulk 20–40% vahemikus.
Ameerika Ühendriikides on ülekaaluliste täiskasvanud koerte osakaal 23–53%, kellest 5% on rasvunud. Kasside puhul on ülekaaluliste osakaal 55%, kellest 8% on rasvunud. Austraalias on ülekaalulisi lemmikloomi ligikaudu 40%.