Liikursuurtükk

Liikursuurtükk (laensõnana ka iseliikuv suurtükk) on mootoriga kandesõiduki veermikule ehitatud lafetiga suurtükk. Tänapäeval nimetatakse liikursuurtükkideks üldjuhul suurtükiväe relvasüsteeme.

USA 155 mm liikurhaubits M109 Paladin tulepositsioonil Iraagis

Tegu on väga mobiilsete masinatega, mis kasutavad liikumiseks kas ratas- või roomikveermikul põhinevaid sõjamasinaid. Tulenevalt nende relvastuse eripärast kasutatakse neid tänapäeval üldjuhul kaudtuletoetuseks.

Minevikus kuulusid iseliikuvate suurtükkide klassifikatsiooni ka erinevad otsetule andmiseks mõeldud masinad nagu ründekahurid ja tankihävitajad. Tegu oli tugevalt soomustatud masinatega, mille ülesanded olid vastavalt jalaväele otsese tuletoetuse andmine ja vaenlase kindlustuste purustamine või siis tankitõrjes osalemine.

Kaasaegsed liikursuurtükid võivad küll väliselt meenutada tanke, kuid on üldjuhul kergemalt soomustatud – liiga kergelt, et kaitsta meeskonda otsetule eest, kuid piisavalt hästi, et kaitsta neid šrapnelli ning kergerelvade tule eest. Tank on lisaks ette nähtud tegutsema eesliinil, ning on seetõttu korralikult soomustatud ja varustatud väga erinevate ülesannete täitmiseks. Üldjuhul on nii tankid kui ka liikursuurtükid kaitseks vaenlase jalaväe vastu relvastatud ka kuulipildujatega.

Suurim eelis iseliikuvatel suurtükkidel järelveetavate (tuntud ka välisuurtükkide nime all) ees on kiire lahinguvalmidusse saamine. Enne, kui järelveetav suurtükk saab laskma hakata, peab selle üles seadma ning enne uuesti liikuma hakkamist tagasi transpordiasendisse viima. Seejuures saab iseliikuv suurtükk lihtsalt peatuda valitud kohas, peaaegu kohe ka tule avada ja positsioonilt lahkuda enne, kui vaenlane reageerida jõuab. See tuleb eriti kasuks tänapäeva mobiilses ja mittelineaarses sõjapidamises ning eriti rünnakul olles.

Järelveetavate suurtükkide suureks eeliseks on seevastu väikesed tootmis- ja ülalpidamiskulud. Lisaks on need veel palju kergemad ja seetõttu on neid võimalik viia ja üles seada positsioonidele, kuhu rasked iseliikuvad suurtükid ei pääse. Neil põhjustel on järelveetavad suurtükid seni paljude kaasaegsete armeede relvastuses.

Liikursuurtükkide üldliigitus

Liikursuurtükid on olnud peamiselt suurtükiväe-, tankitõrje-, jalaväesaate- või õhutõrjeotstarbelised. Teise maailmasõja ajal eristati lisaks ründesuurtükke (saksa keeles Sturmgeschütz), mis olid praktiliselt jalaväe lähituletoetus- või tankitõrjevahendid propagandistliku nimetusega.

Liikurveermikul õhutõrjerelvi nimetatakse tänapäeval tavaliselt õhutõrjesoomukiteks, tankitõrjerelvi aga tankitõrjesoomukiteks, harvem ka tankitõrjetankideks.

Veermiku tüübi järgi eristatakse ratas- või roomikveermikul liikursuurtükke.

Kaitstuselt eristatakse soomustamata ja soomustatud liikursuurtükke. Enamik liikursuurtükke on soomustatud ja kuuluvad soomusväe koosseisu.

Pearelva suunamis- ja kaitstuspõhimõttelt eristatakse torn- ja lafett-liikursuurtükke.

Liikursuurtükid kaudtulerelvadena

Kaudtuleotstarbelised liikursuurtükid on üldjuhul soomustatud ja roomikveerimikul ning kuuluvad tavaliselt soomusvägede koosseisu. Need on projekteeritud kas tanki, jalaväe lahingumasina või (roomikutega) soomustransportööri veermikule. Liikursuurtükke valmistatakse ka taktikaliste veoautode baasil. Enamus tänapäeva liikursuurtükke on varustatud navigatsiooni-, suunamis- ja positsioneerimissüsteemidega. Laadimine on vähemalt osaliselt automatiseeritud ja see suurendab laskekiirust.

Liikursuurtüki eeliseks on tavaliselt kiire tulepositsioonilt lahkumise kiirus, hea maastikuläbimisvõime ja positsioonil laskevalmiduse saavutamise kiirus. Ebaeelisteks suur hooldusmaht ja kütusekulu, aeglane kiirus, suur mass ja süsteemi haavatavus.

Liikursuurtükiväerelvade areng

Eelkäijad

17. sajandi alguses ilmusid Kolmekümneaastase sõja käigus sõjatandrile esimesed ratsaväe suurtükiüksused, kus kogu või enamik patarei meeskonnast sõitis lahingusse hobustel. Nende meeskonnad oli välja õpetatud kiirelt hobustelt maha ronima, suurtüki üles seadma ja ratsaväele tuletoetust andma. Venemaa moodustas 18. sajandi alguses ratsaväe kõrvale esimesed säärased üksused, mis Seitsmeaastase sõja käigus tekitasid Preisimaa vägedele arvestatavaid kaotusi. See inspireeris Frederick Suurt moodustama esimest püsivat ratsasuurtükiüksust aastal 1759. Napoleoni sõdade ajal olid need üksused olemas juba kõigis suuremates armeedes ja jäid kasutusele kuni 20. sajandi alguseni, kui tehnika areng need kasutuks muutis.

Esimene maailmasõda

Esimene maailmasõda tõi arusaadava arengu sõjatööstuses. Briti Gun Carrier Mark I oli esimesi näiteid liikursuurtükist. Lahinguväljale ilmus see aastal 1917 ning põhines esimesel Briti tankil Mark I. Relvastuseks oli sel suur välisuurtükk, millest sai lasta nii sõidukilt kui ka eraldi üles seatuna. Tulemusena asendati relva transportimiseks vajalik hobumeeskond või traktori kasutamine ja tekkis võimalus suurtükki ka kiiremini kasutada.

Järgmise suurema läbimurdena võib käsitleda Briti Birch gun'i, mis koosnes tankilaadsest veermikust ja välisuurtükist, mida sai kasutada nii tavaliseks tuletoetuseks kui ka õhutõrjeks. Punaarmee tegi katsetusi erinevate tankidele ja autodele kinnitatud suurtükkidega kuid need ei jõudnud masstoodangusse.

Maailmasõdadevaheline periood

Järgmise suurema läbimurdena võib käsitleda Briti Birch gun'i, mis koosnes tankilaadsest veermikust ja välisuurtükist, mida sai kasutada nii tavaliseks tuletoetuseks kui ka õhutõrjeks. Punaarmee tegi katsetusi erinevate tankidele ja autodele kinnitatud suurtükkidega kuid need ei jõudnud masstoodangusse. Ka Eesti Rahvaväel oli kaks soomustatud veoautot Puuk ja Sorts, mille kasti oli paigaldatud välisuurtükk.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja alguses liikus suurem osa suurtükiväest veel hobuste või vedukmasinate jõul.

Kuigi saksa Blitzkriegi taktika nägi ette mobiilset ja kiiret kaudtuletoetuse andmise võimalust, siis Poola ja Prantsusmaa vallutamisel täitis seda rolli sageli Luftwaffe pikeerivate pommitajate Stukadega.

Sõja käik tõi iseliikuvate suurtükkide vallas kiire arengu. Alguses piirdusid katsetused mõne kergema välisuurtüki või tankitõrjekahuri kinnitamisega veokile. Kuigi need masinad olid mobiilsed ei pakkunud need meeskonnale kaitset ei kildude ega kergerelvade tule eest. Järgmise sammuna hakati suurtükke lisama juba roomikutega platvormidele (tihtipeale oli tegu vananenud tankimudelite keredega). Paljud algsed katsetused olid improviseeritud, kuid nende käigus tehtud vigadest võeti õppust ning iga järgmine mudel oli juba sammu võrra parem. Näiteks esimene Briti disain Bishop kasutas 25 pdr gun-howitzer'i, aga viisil, mis tõsiselt limiteeris end tõestanud relva kasutusvõimalusi. Järgmises mudelis, nimega Sexton, oli juba see viga parandatud.

Sakslased oli iseliikuvate suurtükkide disainimisel produktiivsed. Nad lõid mitmeid kergelt soomustatud tankitõrje liikursuurtükke. Need põhinesid kas kätte saadud kergetel Prantsuse keredel (Marder I), nende enda vananenud kergetankide keredel (Marder II) või endistel Tšehhi keredel (Marder III). Need viisid paremini soomustatud tankihävitajateni nagu Jagdpanzer IV või Jagdpanther. Osad kavandid põhinesid olemasolevatel keredel (Brummbär), osad tühistatud projektidest ülejäänud keredel (Sturer Emil ja Elephant) ning lisaks kasutati baasina ka lahingus viga saanud tanke (Sturmtiger).

Nõukogude liit katsetas sõja algul veoautodele või traktoritele kinnitatud 57 mm ZiS-2 kahuritega. 1943. aastaks oli valmis SU-85 ning 1944 lõpuks SU-100. Need rakendasid juba suuremaid suurtükke koos täieliku soomusega. Lisaks oli neid odav toota ning võrreldes tankidega, millel need põhinesid, olid neil võimsamad kahurid. Samaaegselt kannatas selle all jälle masina paindlikkus.

Tugevalt soomustatud rünnakukahurid olid loodud, et anda jalaväele otsetule toetust vaenlase kaitserajatiste vastu. Kuigi väliselt meenutasid need sageli tankihävitajaid, olid nad relvastatud suurekaliibriliste kahuritega, millel oli küll väiksem soomuse läbistamise võimekus, kuid samaaegselt sai nendest lasta kildfugassmürske. Sakslaste StuH 42 ja Nõukogude liidu ISU-152 on selle iseliikuvate suurtükkide klassifikatsiooni tüüpilisemad näited.

Kõik suuremad osapooled arendasid sõjakäigus veel liikursuurtükke, mis suudaksid anda kaudtuletoetust kuid samas ka pidada sammu kiirelt edasi tungivate soomusväeosadega. Üldjuhul olid need kergelt soomustatud pealt lahtised sõidukid. Näidetena võib tuua: USA M7 Priest, Briti Sexton (25 pdr) ning Saksa 10,5 cm Wespe ja 15 cm Hummel. Teistsuguse tee valis aga Nõukogude Liit, mis, järgides kaheotstarbeliste välisuurtükkide traditsiooni, keskendus mitmekülgsete ründesuurtükkide arendamisele, millel oleks ka kaudtule võimekus (ISU-152).

Pärast Teist maailmasõda

Pärast Teist maailmasõda kadusid ründekahurid kasutusest ja üldine trend oli mitmeotstarbelise tanki suunas. Sellest hoolimata jätkus kaudtule võimekusega liikursuurtükkide arendamine tavaliste välisuurtükkide kõrval. Neil on olnud tähtis roll külma sõja aegsetes konfliktides ning ka hiljutistes sõdades. Liikursuurtükiväe arengus oli oluliseks verstapostiks esimese pöördtorniga ja masstootmisse läinud 155 mm suurtüki M109 valmistamine USA-s 1960. aastail. Antud masin oma õnnestunud ehitusega ja omadustega on olnud enamuse hilisemate roomikveermikul liikursuurtükkimudelite etaloniks. Nõukogude Liidus arendati sellest malli võttes 1970. aastate alguseks oma 122 mm 2S1 Gvozdika ja 152 mm 2S3 Akatsia.

Külma sõja järgse aja moodsaimaks välja arendatud ja kasutusele võetud liikursuurtükiks võib pidada saksa PzH 2000, millel on üsna suur lahingukomplekt ning ühtlasi hea läbivus, automatiseeritus ja kaitstus. Samal ajal on võimalik teenindada kõiki funktsioone vajadusel ka manuaalselt. Uute liikursuurtükkide üheks põhimureks on kujunenud suur mass ja suured gabariidid. Näiteks USA viimane suur arendusprojekt Crusader, mis olnuks konkurendiks saksamaa liikursuurtükile, jäeti paljuski neil põhjustel pooleli. Selle asemel piirduti viimase M109A6 edasiarendusega uuel veermikul.

Liikurhaubitsatel on tänini paljudes moodsates armeedes tähtis roll. Neil oli tähtis roll külma sõja aegsetes konfliktides ja ka hiljutistes lahesõdades.

Miinipildujad

Miinipildujad on paigutatud paljudele sõidukitele suitsukatte või lähikaitse eesmärgil, kuid vähestel kuuluvad need põhirelvastuse hulka. Aja jooksul on proovitud erinevate vahenditega luua head mobiilset miinipildujat, kuid vähesed on neist jäänud kasutusele. Vene armee kasutab näiteks 2S4 Tulp 240 mm iseliikuvat rasket miinipildujat. Lisaks on Soome Patria ja Rootsi BAE Systems Hägglunds ühisprojektina valminud AMOS, millel on 2 tagantlaetavat 120 mm automaatset miinipildujat. Liikurmiinipildujate alla kuuluvana võib lugeda ka sakslaste Teise maailmasõja aegset 600 mm piiramismiinipildujat Karl-Geräti.

Raketid

Tinglikult klassifitseeritakse iseliikuvateks suurtükkideks ka mobiilsed raketisüsteemid. Rakettide eeliseks suurtükkide ees on palju suurem laskeulatus ja vähem piiratud suurus (kaliiber). Seetõttu saab neis kasutada keerulisemaid lõhkepäid ning osalõhkekehade abil katta ka suurema ala ja hävitada mitu sihtmärki korraga. Tänapäeval kasutatakse paljusid iseliikuvaid raketipatareisid traditsioonilistes suurtükiväe rollides. Näiteks USA mitmikraketiheitja M270 MLRS (Multiple Launch Rocket System), mille laskekaugus, sõltuvalt lastavast raketist, on 32–70 km – kõige nüüdisaegsemate rakettidega kuni 150 km.

Haubitsad

Kaasaegsed liikursuurtükid on täis pakitud kaasaegset tehnikat ning rakendavad oma ülesannete täitmisel nii GPS-i, ballistilisi arvuteid kui ka digitaalseid sidevahendeid. See võimaldab patareidel ka hajusa paiknemisega anda üheaegselt väga täpseid tulelööke samade sihtmärkide pihta. See võimekus suurendab lisaks ka iseliikuvate suurtükipatareide ellujäämisvõimalusi kuna lihtsustab oluliselt vaenlase vastupatareide hävitamist ning vältimist. Lisaks võimaldab digitaalne sidepidamine tõhustada ka laskemoona transpordiga seonduvat logistilist poolt.

Tänapäeval suudab kaasaegne kuuest liikursuurtükist koosnev patarei, lastes 43 kg mürske nelja lasuliste seeriatega, lennutada, suure täpsusega, vastase suunas tonni jagu laskemoona minutis.

Üks näide tänapäevast mobiilsete haubitsate suuremast tulejõust on 155 mm G6 haubitsa versioon G6-52, mis suudab lasta kiire seeriana kuni 6 mürsku, mis tabavad sihtmärki peaaegu üheaegselt. See saavutatakse tänu erinevatele lennutrajektooridele ja automaatse laadimissüsteemi kiirusele. Näiteks kasutab analoogset süsteemi Bundeswehri Panzerhaubitze 2000.

Välislingid