Liivimaa talurahvaseadused

Liivimaa talurahvaseadused olid 19. sajandil Venemaa keisririigi Liivimaa kubermangu jaoks kehtestatud seadused, mis muutsid ja täpsustasid talurahva (peamiselt eestlaste ja lätlaste) õigusi ja kohustusi.

Venemaa keiser (1801–1825) Aleksander I

1804. aasta Liivimaa talurahvaseadus

1804. aasta 20. veebruari Liivimaa talurahvaseadusega jäid Liivimaa kubermangu talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida; neid ei tohtinud kinkida maast lahus; nad said omandiõiguse vallasvarale ja võisid maad osta ning omandatud maad võisid edasi pärandada. Talurahva koormised vaadati ümber. 1805. aastal hakkas talurahvaseadus kehtima ka Eestimaa kubermangu talupoegadele.

1809. aastast anti Liivimaa kubermangus kogukonna haldusse magasiaidad.

1819. aasta Liivimaa talurahvaseadus

23. mail 1816 võeti vastu ja 1819. aastal hakkas kehtima Liiwlandi Marahwa Säedus, millega kaotati pärisorjus; talurahvas võis omandada ka kinnisvara; koormistena tuli kasutusele raharent. Loodi talurahvakogukonnad (mõisavallad).

1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus

1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus hakkas kehtima 1850. aasta sügisest, pärast avaldamist eesti ja läti keeles.

Seadus kinnitas, et kogu maa oli mõisnike oma, kuid määras ära selle kasutamisviisi. See osa maast, mis oli seni talupoegade käsutuses, tunnistati talumaaks, mille kasutamine toimus vabalepingu järgi. Seda võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitatavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. Et talupoegadel puudus raha nii suurel hulgal, kavatseti asi korraldada, et müük toimuks osaliselt võlgu mõne rahaasutise finantseerimisel. 1849. aasta seaduse järel nähti ette talumaa kasutamise normaalseks vormiks raharent. Et saada raharendile ülemineku puhul mõisamajapidamise ümberkorraldamiseks tarvilikku raha, nägi 1849. a. seadus ette, Wilhelm Hamilkar von Fölkersahmi (1811–1856) eestvedamisel vastava krediidiasutuse — Talurahva Rentpanga asutamise.

Seadus reguleeris ka koolikohustust. Koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade kohustuseks, kusjuures edaspidi tuli luterlastel kanda oma ja õigeusulistel oma koolide ülalpidamiskulud. Luterlike talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette kihelkonna koolivalitsus, kuhu kuulusid mõisnikust kirikueestseisja, pastor, kihelkonnakooli õpetaja ja üks valla kohtumeestest. Õigeusukoolide juhtimine jäi õigeusu kiriku ja sinodi hooleks.

„Liivimaa talurahvaseadus § 1049. Peksmiste eest maantee peal, wainude peal ehk ühes teises awalikus kohas langewad süüdlased (Nuhtluse-käsu-raamatu Art. 1283 juhatamisel) wangi ehk maksuta kogokonna töödele kolme kunni seitsme pääwa peale; aga on peksmise juures wiga ehk suuremat kahju sündinud, siis saawad süüdlased Kaela-kohtu alla antud.

§ 1098. Kes ühte talopoega peksab, saab kohtust määratawa leppituse mak- sule ühest kunni kümne rublani hõb.ehk wangi ühest kunni kolmest pääwast pandud.

§ 1100. Püha- ja pühade pääwadel ei tohi kõrtsmikud Jumala-teenis- tuse aeal ei wiina ega õlut müa, muido langewad nemad ühe rubla ja wie- kümne kopika hõb. trahwi alla.

§ 1099. Kes ennast joomise pattu alla andes, tee peal, awalikul paigal ehk palju inimeste kokokogomistel kõlbmata ja pahandust tegewal lool näi- tab, ehk aga tee peal ehk kuskil awalikul paigal meeletu joobnud leitakse, peab ühe kunni kolme pääwa peale wangi pandud ehk witsanuhtluse alla kümne kunni kolmekümne löögini mõistetud saama. Aga kui tema joobnust peast midagi eksimist ehk kurja on teinud, ehk kellegile kahju sünnitanud, siis peab tema ülemal selle kohta antud määramiste põhjusel nuheldud saama.“

– Liivimaa talurahvaseadus

Vaata ka

• Eestimaa talurahvaseadused

Välislingid

• Eesti talurahvaõiguse arengu põhijooni, Varamu nr 1/1938
• Liiwlandimaa Tallorahwa Seäduse-ramat, 1850
• Livländische Agrar- und Bauern-Verordnung, 1850
• Livländische Bauer-Verordnung am 13. November 1860, 1861