Linnusekohus
Linnusekohus ehk Lossikohus (saksa keeles Burggericht, Schlossgericht) oli Poola valitsusajal ja Rootsi valitsusajal Läänemereprovintsides tegutsenud kohus, mis asus asehalduri linnuses või lossis. Linnusekohtus lahendati peamiselt riigiametnike, sõjaväelaste ja riigimõisate talupoegadega seotud kohtuasjasid.[1]
Lossikohtud loodi Liivimaal juba Poola ajal, Eestimaal pole algus teada. Neid oli Poola aegsel Liivimaal 5: Riias, Tartus, Pärnus, Võnnus, ja Dünaburgis. Rootsi valitsusajal Eesti kohtusüsteemi reformimisel, Johan Skytte vähendas 1630. a lossikohtute arvu 3-le (Riias, Tartus, Kokneses) ja kaotas lossikohtutelt kriminaaljurisdiktsiooni õiguse[2].
Eestimaa, Tallinna linnusekohus asus Tallinnas Toompeal. Liivimaa Riia linnusekohus asus Riias. 1631-1639 tegutses Liivimaal ka Tartu lossikohus[1] Algetapis tegutsesid ka Pärnu ja Haapsalu krahvkonnas lossikohtud.
Lossikohus oli II astme kohtuinstants maakohtute suhtes ja tegutses riigile kuuluvates kindlustes. Lossikohtu esimees, (lääni)asehaldur oli ühtlasi kindluse komandant, käsutas sõjalist võimu ja oli kuninglike domeenide valitseja. Tallinnas, Paides ja Rakveres lõpetasid lossikohtud tegevuse seoses linnuseläänide kadumisega 17. sajandi II veerandil, Haapsalus aga pärast Haapsalu lossi põlemist 1688. a.)[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 297.
- ↑ 2,0 2,1 Lossikohus, Eesti Ajalooarhiiv, 5.1.2. Lossikohus