Lipsunõel

Lipsunõel 19. sajandist Moskva muuseumis

Lipsunõel on meeste ehete element, mida kasutatakse lipsu kaunistamiseks.

Algul kasutati lipsude õmblemiseks pehmeid libisevaid kangaid (näiteks siid või satiin). Sellistel materjalidel ei püsi sõlm eriti hästi, nii et see kinnitati täiendavalt spetsiaalse tihvtiga. Need valmistati eritellimusel, olid inkrusteeritud suure hulga vääriskividega ja seetõttu väga kallid. Lipsunõel koosneb pikast nõelast ja dekoratiivsest peast. Naised võivad mõnikord seda nõela kanda revääril ehtena. Lipsunõel tuleks panna kolmanda ja neljanda särginööbi vahele. Selle väljalibisemist takistab tihvti keskele asetatud spiraalne soon (selle lahenduse töötasid juveliirid välja 19. sajandil).

Esimesed, 17. sajandi lipsunõelad olid kaunistatud ainult dekoratiivkividega. 19. sajandil valmistati keerukamaid lipsunõelu, mille peas olid kristallist kameed või kristallid, samuti mitmesuguseid muid kaunistusi. Näiteks oli populaarne mao motiiv või jahipidamisega seotud motiivid (nt faasanid, rebased, hirved) ning 19. sajandi lõpust ka spordimotiivid (pallid, õngeridvad jne) ja keerukalt valmistatud mütoloogilised motiivid või grotesksed olendid. Victoria ajastul võisid lipsunõelad toimida ka tol ajal populaarsete leinaehetena, kui nõela peale asetati vastavad kaunistused, näiteks nutvad pajud või urnid.

20. sajandi alguses muutusid lipsunõelad oma stiililt ökonoomsemaks – nõela pea muutus väiksemaks ja seda kaunistati enamasti ühe vääriskivi või pärliga. Art déco perioodil ilmusid omakorda geomeetrilised mustrid.

Hiljem tekkisid spetsiaalsed lipsuklambrid, millega oli võimalik lisaks lipsu otste kinnitamisele lips ka särgi külge suruda. Tänu sellele "laiendatud funktsionaalsusele" asendas uus tarvik järk-järgult lipsunõela.

Vaata ka

• Lipsuklamber