Maakrahv

Maakrahv (saksa: Landgraf, hollandi: landgraaf, rootsi: lantgreve, prantsuse: landgrave; ladina: comes magnus, comes patriae, comes provinciae, comes terrae, comes principalis, lantgravius) oli aadlitiitel, mida kasutati Saksa-Rooma riigis ja hiljem selle endistel territooriumitel. Saksa tiitlid Landgraf, Markgraf ("markkrahv") ja Pfalzgraf ("pfaltskrahv") kuuluvad samasse auastmesse kui Herzog ("hertsog") ja on kõrgemal astmel kui Graf ("krahv").

Etümoloogia

Maakrahv on sama mis saksakeelne Landgraf, liitsõna sõnadest Land ja Graf (krahv).

Kirjeldus

See tiitel viitas algselt krahvile, kes oli otse keisrile alluv ehk feodaalse kohustusega otse Saksa-Rooma keisri ees. Tema jurisdiktsioon ulatus mõnikord üsna märkimisväärsele territooriumile, mis ei allunud vahepealsele võimule, nagu hertsog, piiskop või pfaltskrahv. Tiitel on säilinud Saksa-Rooma riigi aegadest (esmakordselt kirja pandud Alam-Lotringis 1086. aastal: Henri III de Louvain, Brabanti maakrahv). Määratluse järgi kasutas maakrahv suveräänseid õigusi. Tema otsustusõigus oli võrreldav hertsogi omaga.

Maakrahvi kasutati aeg-ajalt ka selliste aadlike kõrvaltiitlina nagu Saksi-Weimari suurhertsog, kes toimis 20. sajandi esimesel kümnendil Tüüringi maakrahvina, kuid pärast Teist maailmasõda langes tiitel kasutusest välja.

Maakrahvi jurisdiktsioon oli maakrahvkond (saksa: Landgrafschaft) ja maakrahvi naine või naissoost maakrahv oli maakrahvinna (saksa keeles Landgräfin, Gräfin on Graf naissoost vorm)

Mõistet on brittide valitsemise ajal kasutatud ka Carolinades (mis on nüüd Põhja- ja Lõuna-Carolina Ameerika Ühendriikides). "Maakrahv" oli "krahvkonna aadlik Briti eraomandis olevas Põhja-Ameerika Carolina koloonias, mis jäi omandiõigusest veidi allapoole (kuningliku vasalli privilegeeritud vaste)".

Näiteid

Seotud mõisted

maakrahvkond – maakrahvi auaste, amet või territoorium
maakrahvinna (saksa: Landgräfin) – maakrahvi naine või naissoost maakrahv.