Mokume-gane

Mokume-gane (jaapani keeles 木目金 'puidu kuldne silm'; 木 = 'puit', 目 = 'silm', 金 = 'kuld') on Jaapanist pärit metallitöötlustehnika, mille käigus sulatatakse erinevate metallide kihid omavahel täpselt kontrollitud kuumuse ja suure rõhu abil kokku ning tekkinud segametallist tooriku pinda töödeldakse mitmesuguste võtetega mustrilise lõpptulemuse saamiseks. Tõlkes tähendab mokume-gane 'puidusilm' või 'puidumustriline metall'.

Selle metallitöötlustehnika loojaks peetakse Denbei Shoamit (1651–1728) ja algselt kasutati seda keerukat käsitööoskust peamiselt samuraimõõkade käepidemete kaitsmete (tsuba) kaunistamiseks. Esialgu nimetas Shoami tehnika guri boriks, sest tema esimese värvilisest metallist tsuba muster meenutas guri tehnikat, mis oli Hiinast pärineva tsuishu lakkimistehnika liik.

Põhjused, miks see tehnika umbes 16. sajandil Jaapanis välja arenes, on seotud toonase väga kõrgelt arenenud mõõkade valmistamise oskuse ja metallurgia saladuste tundmisega.

Protsessi keerukuse, Jaapani ühiskonna traditsioonilisest kunstist eemale kaldumise ja vananevate meistrite tõttu oli mokume-gane tehnikana 20. sajandil peaaegu täielikult kadunud. Unustuse hõlma langemisest proovisid seda protsessi päästa samal ajal kaks rühma. Esimese moodustasid Lõuna-Illinoisi Ülikooli Carbondale’is (SIUC) professor L. Brent Kington ja tema õpilased. Nemad tõid sepakunsti akadeemilisele tasandile ja uurisid mitmeid Aasia, islami ja Euroopa tehnikaid.

Samal ajal töötas abielupaar Hiroko Sato-Pijanowski ja Gene Michael Pijanowski Jaapanis meistri Norio Tamagawa käe all traditsioonilist mokume-gane tehnikat ja õppisid seda. Naastes USA-sse andsid nad välja mitmeid artikleid oma uurimiste kohta ja korraldasid õpitube, et jagada oma teadmisi mokume-gane tehnika kohta.

Mõlema rühma pingutused viisid neid kokku 1977. aastal, kui Pijanowskid kutsuti Lõuna-Illinoisi Ülikooli. Seal jagasid nad oma teadmisi Jaapani sulamitest, paatinatest ja traditsioonilistest meetoditest ja Carbondale’i rühm andis edasi oma teadmisi sepakunsti rakenduste kohta mokume-gane valmistamisel.

Mokume-gane läänemaailmas

Kuigi mokume-gane tehnikaga esemeid ei olnud palju, jõudsid mõned neist ekspordiga 19. sajandi teises pooles Põhja-Ameerikasse, kus neid märkasid õpetlased Roberts-Austin ja Raphael Pumpelly. Nemad kirjutasid esimese ingliskeelse kirjelduse mokume-gane protsessist aastal 1866.

Teada on vähemalt kaks lääne seppa, kes 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul tegid tööd mokume-gane tehnikaga. Üks oli Sir Alfred Gilbert, kes kasutas tehnikat Prestoni linnapea ametiketi tegemisel. Teine oli Edward C. Moore, kes oli 1870. aastatel peadisainer Louis Comfort Tiffany töökojas, kus loodi mitmeid mokume-gane tehnikas esemeid, nende hulgas teekann ja söögiriistade käepidemed.

Sheffield plate

Mokume-gane tehnikale sarnane tehnoloogia kujunes välja ka Suurbritannias, kui 1743. aastal Sheffieldis elav terariistavalmistaja Thomas Boulsover juhuslikult sidus vase hõbedaga, valmistades noale käepidet . Seda nimetatakse Sheffield plate’iks. Selle protsessi käigus kaetakse vask või uushõbe hõbedaga. Tehnika kujunes välja eesmärgiga tootes hõbedasisaldust vähendada . Eriti populaarne oli Sheffield plate Inglismaa keskklassi kuuluvate ostjate seas, kes ei saanud endale lubada puhtast hõbedast kaupa, aga soovisid siiski kalli väljanägemisega tooteid.

Valmistamine

Üksteise peale virnastatult kokku joodetud  metallikihtidesse puidusüü sarnase mustri loomise tehnika on difusioonprintsiibi põhine. Metallikihid sulatatakse omavahel ilma joodise või räbustita peaaegu sulamispunkti temperatuuril ning mokume loomisel kasutatakse vähemalt kahte erinevat värvi metalli või metallisulamit, mis sobituvad kokku füüsikaliste omaduste poolest (elastsus, vormitavus, sulamispunkt). Difusioon tekib täpselt kontrollitud suure rõhu ja kuumuse koostoimel, mille tagajärjel kasutatavate metallide ja/ või sulamite kihtide liidestes tekib molekulide, aatomite, ioonide jne. segunemine. Iga mokume loomiseks kasutatud üksteise peale asetatud metallikihi vahele tekib uus molekulaarne kristalliline struktuur, muutudes ühtseks homogeenseks massiks.

Kasutatakse kahte tüüpi difusiooni: vedelfaasi ja tahkefaasi difusioon. Vedelfaasi difusiooni puhul kuumutatakse materjal sulamistemperatuurini, mille käigus tekivad materjalile piisad ehk ta hakkab higistama. Selle protsessi käigus on oht, et materjal sulab liiga palju ja metallide vahel ei teki piisavalt tugevaid sidemeid. Tahkefaasi difusiooni puhul vajalik täpse temperatuuri hoidmine. Temperatuuri hoitakse veidi alla materjali vedelfaasi ülemineku punkti. See protsess on aeglasem kui vedelfaasi difusioon, aga selle käigus tekivad kristallid üle kõikide plaatide servade, luues ühtlase ühenduse materjalide vahel.

Toorikut rullitakse, lõigatakse ja kihid virnastatakse järjekordseks sulatamiseks. Sellisel viisil on võimalik luua mitmesajakihilist toormaterjali, millest erinevate töövõtetega saab kujundada kas juhusliku või korrapärase mustriga tööpinna. Üks viis on erineva kuju, suuruse ja sügavusega sisselõigete tegemine, mille järel toorik valtsitakse taas tasaseks ja erinevad metallikihid ning nende värvid joonistuvad mustriliselt välja. Teine võimalus mustrit luua on mustriraudu kasutades lüüa (puntseldada) erineva suurusega süvendid tagant poolt üles, tekitades ülemisele pinnale ebatasasused. Tooriku esikülg viilitakse ühtlaseks, mis joonistab välja kasutatud metallide ja/ või sulamikihtide ühise keskmega kujutised. Selliselt saavutataksegi puidusüüd, vahel ka vineeri meenutav muster.

Mitmevärvilise mokume-laminaadi valmistamiseks võib kasutada kõikide selliste värviliste metallide kombinatsioone, mille sulamistemperatuurid jäävad ligilähedasse temperatuurivahemikku. Juhul, kui kihtide ühendamiseks kasutatakse ka joodist, peavad liidetavate metallide ja/ või sulamite sulamistemperatuurid olema joodise temperatuurist kõrgemad. Samuti peavad ühilduma mokumeks liidetavate metallide tempermalmistus ja elastsus. Alati kasutatakse mokume loomisel vaske, kuna viimase hea vormitavus annab sarnase omaduse kogu loodavale laminaadile. Kuumsulatuslaminaatide loomisel ei kasutata pronksisulameid, kuna üldjoontes sisaldavad need ka madalama sulamispunktiga komponente, mis rikuvad liitumisprotsessi ühtsust. Laminaadi virna loomisel on oluline jälgida, et kasutatavate kihtide värvide järjestus oleks võimalikult kontrastne. See tagab tekkivale mustrile suurima efektsuse. Värvijärjestuse valikut ja kihtide võimalikku järjestust võib mõjutada asjaolu, et madalama sulamispunktiga metallid ja/või sulamid peaksid vahelduma kõrgema sulamistemperatuuriga kihtidega, mis esimesi kuumtöötluse protsessis toetavad.

Tabel 1. Mokume valmistamiseks sobivad metallid ja metallisulamid
(kahanevas järjekorras sulamispunktide järgi)
Metalli nimetus	Sulamispunkt   ̊C	Keemiline koostis %
Vask	1083	99,9 Cu
Shakudo	1066	75 Cu; 4–25 Au; 5–20 Sb
Kullatud metall	1065	95 Cu; 5 Zn
Kuld, puhas	1063	99,9 Au
Hõbe, puhas	960	99,9 Ag
Shibuichi	937	75 Cu; 25 Ag
Messing, kollane	930	65 Cu; 35 Zn
Sterling hõbe	893	92,5 Ag; 7,5 Cu
Mündi hõbe	879	90 Ag; 10 Cu
Kuld, 14 k, kollane	879	58,5 Au; 41,5 Cu

Mokume laminaate võib valmistada ka ainult väärismetallidest vaatamata nende ilmselgelt kõrgemale maksumusele võrreldes värviliste metallide ja metallisulamitega. Kollast kulda saab näiteks kasutada muidu värvilistest metallidest laminaadis kõige pealmise kihina. See jätab kulla värvi laminaadi üldilmes domineerima ning materjali kadu mustri kujundamisel on minimaalne. Tekkiva mokume mustri ainulaadsusele aitavad enim kaasa patineerimisainetele hästi reageerivad metallid nagu vask ja Jaapani sulamid shakudo, shibuichi ja kuromi-do (99 % vaske, 1 % arseeni). Märgitud kolmest sulamist esimest kahte tüüpi on ehtemeistril endal võimalik valmistada. Kuromi-do´d mitte selles sisalduva mürgise arseeni tõttu. Samas on valmis kujul mainitud sulamit ohutu kasutada.

Loodud mokume laminaatidele kvaliteedi- ja proovimärgiste lisamisest

Kuna mokume-gane loomisel kombineeritakse väga tihti mitteväärismetallide kihid väärismetallidega, ei saa loodud tulemust väärismetallile omase kvaliteedi- ja proovimärgisega märgistada, sest selliselt võib tähistada/ märgistada vaid täielikult väärismetallist valmistatud toodet, mille proovipuhtus on tõestatud. Erandiks saavad olla laminaadid, mille valmistamisel on kasutatud vaid eranditult erinevat värvi sama karaadiga kulda. Näiteks saab mokume loomisel kasutada 14 K punast, rohelist, kollast ja valget kulda koos vastava kvaliteediga kullajoodisega. Sellisel juhul võib lõpptootele kanda märgise „14K“, kuna kulla kogusisaldus igas laminaadi loomisel kasutatud komponendis on ühtse kvaliteediga. Kui laminaat on loodud väärismetallist mehaanilise hoidesüsteemi abil (kihid ei ole omavahel joodisega ühendatud ega kokku sulatatud), saab hoidvale konstruktioonile peale kanda vastava väärismetalli proovi- ja kvaliteedimärgise.