Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Napalm

Allikas: Vikipeedia
North American F-100 Super Sabre lennuk heitmas napalmi õppuse raames
Ecuadori õhuväe IAI Kfir lennuk heidetmas napalmi USA-Ecuadori ühisõppustel "Blue Horizon"

Napalm on kergesti süttiv ründeaine, mida kasutatakse sõjalises tegevuses. Napalm on orgaaniliste hapete alumiiniumsoolade toimel sültjaks muudetud bensiin või muu naftatoode[1]. Esialgu kasutati seda ründeainet lennukipommides, et linnu maha põletada, kuid hiljem ka maaväe leegiheitjates. Napalmi koostas 1942. aastal Harvardi Ülikooli salajase labori töörühm, mille eesotsas oli keemik Louis Fieser.[2] Teadaolevalt rakendati napalmi esimest korda sõjalisel otstarbel teise maailmasõja ajal Euroopas. Ameerika Ühendriigid kasutasid napalmi teises maailmasõjas Jaapani linnade hävitamiseks ning hiljem ka Korea sõjas ja Vietnami sõjas.

Napalm on sulandsõna (inglise keeles portmanteau word), mis on saadud napalmi koostisosade, naftenaadi ja palmitiinhappe algustähti kokku liites.[3] Tuntud on ka napalm B, mis on napalmi tänapäevasem versioon. Kuigi selle keemiline koostis on täiesti teistsugune, nimetatakse ka seda ründeainet sageli lihtsalt napalmiks.[4]

Kasutusalad

[muuda | muuda lähteteksti]

Napalmi kasutati teise maailmasõja ajal leegiheitjates, pommides ja ka tankides. Usutakse, et napalm loodi spetsiaalselt niimoodi, et see kleepuks pindade külge, põleks kindla kiirusega ja suurendaks seeläbi napalmi hävitusjõudu. Põlemise ajal kasutab napalm ülimalt kiiresti ümbritsevas õhus olevat hapnikku ning tekitab suurtes kogustes vingugaasi ja süsihappegaasi.

Erineva koostisega napalmi segusid kasutatakse eri otstarbel, näiteks trietüülalumiinium, mis on pürofoorne ühend, abistab süütamist.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjapidamises on tuld kasutatud väga kaua aega. Arvatakse, et napalmisarnast Kreeka tuld (kreeka keeles πῦρ κολλητικόν, pýr kolletikón, 'kleepuv leek') valmistati naftapõhistest ainetest.[5] Teise maailmasõja aegsetes esimestes süütepommides kasutati lateksit. Kuid pärast seda, kui Jaapani armee vallutas Malaisia, Indoneesia, Vietnami ja Tai ning sealsed kummipuu istandused, polnud lateksit enam kusagilt saada.

Loodusliku kummi puuduse tõttu hakkasid Ühendriikide ettevõtete Du Pont ja Standard Oil keemikud ning Harvardi Ülikooli teadlased välja töötama tehislikke alternatiive. Tulemuseks oli kunstlik kummi, mida hakati kasutama kõikjal: sõidukite rehvides, tankiroomikutes, tihendites, voolikutes, meditsiinitarvikutes ja vihmariietes. Sünteetilise napalmi töötas esimesena, 1942. aastal, välja Harvardi Ülikooli keemikute töörühm, mida juhtis Louis Fieser.[6] "Napalmi tootmine usaldati kõigepealt Nuodexi firma kätte. 1942. aasta aprilli keskpaigaks olid nad välja töötanud pruuni tuhkja pulbri, mis oli iseenesest mittekleepuv, kuid bensiiniga segades muutus see väga kleepuvaks ja kergesti süttivaks aineks." Üks Fieseri kolleegidest soovitas lisada segusse fosforit, mis suurendas aine "läbitungimisjõudu... lihaskonda, kus see jätkab põlemist päevade kaupa".[7]

4. juulil 1942 katsetati ainet esimest korda Harvardi Ärikooli lähedal spordiväljakul. Käsitlemistingimustest lähtuvad katsed korraldati esmalt Jeffersoni polügoonil elukõlbmatuks tunnistatud taluhoonetel ja seejärel Dugway polügoonil asunud hoonetel, mis olid projekteeritud ja valmistatud Saksa ja Jaapani linnamajade eeskujul.[8][9] Uut katsetatud kemikaalisegu kasutati teises maailmasõjas laialdaselt süütepommides ja leegiheitjates.

Aastatel 1965–1969 tootis Ameerika Ühendriikide vägede jaoks napalm B-d Dow' keemiaettevõte.[10] Pärast seda, kui avalikkus sai teada, kui surmav on napalm B ja kui kohutavaid arme see jätab, hakati Dow' tooteid boikoteerima ning värbajad, kes otsisid kolledžitest ja ülikoolidest firmasse uusi keemikuid, keemiainsenere jt, tõrjuti ülikoolide juurest eemale. Ettevõtte juhtkond otsustas siiski, et keemiaettevõtte "esimene kohustus on valitsuse ees". Samal ajal sai napalm B-st Vietnami sõja sümbol.[11]

Sõjaline kasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsuse mereõhuväed heitmas napalmi Viet Minhi guerrillasõdurite positsioonide peale varitsuses (detsember 1953)

Napalmi kasutati esmalt süütepommides ja hiljem kütusena leegiheitjates.[12]

Teadaolevalt kasutati napalmi esimest korda strateegilistel eesmärkidel 6. märtsil 1944 Berliinis, kui Ameerika Ühendriikide õhuvägi heitis linnale PT-1 (Pyrogel) täiteainega AN-M76 süütepomme.[13][14] Esimene teadaolev Briti taktikaline operatsioon, mille käigus kasutati samuti AN-M76 süütepomme, toimus 14. juulil 1944 Bonneuil-Matoursis, kui kuningliku õhuväe 140. allüksus korraldas de Havilland Mosquito lennukitel kättemaksurünnaku 17. SS-Soomusgrenaderide divisjoni "Götz von Berlichingeni" vastu. Selle Relva-SS üksuse sõdurid olid kinni püüdnud ning seejärel tapnud Briti SAS-i sõjavangi kolonelleitnant Tomos Stephensi, kes oli osa võtnud operatsioonist Bulbasket, ja temaga koos ka seitse kohalikku Prantsuse vastupanuvõitlejat. Pärast õhurünnakut selgus, et hukatud oli veel 31 sõjavangi samast SAS-i üksusest ja üks nendega liitunud Ameerika sõjalendur.[15]

Järgmine kord kasutasid Ameerika väed napalmi taktikalise relvana Vaikse ookeani operatsioonide käigus 1944. ja 1945. aastal Jaapani punkrite, blindaažide, tunnelite ja muude kindlustatud kohtade vastu. Kõige rohkem rakendati seda Saipani, Iwo Jima, Filipiinide ja Okinawa kindlustuste vastu, kui sealsed Jaapani väeosad keeldusid alistumast. Napalmpomme heitsid Ameerika Ühendriikide mereväe, õhuväe ja merejalaväe lennukid selleks, et toetada oma maavägesid.

Kui Mariaani saartel paiknenud Ameerika Ühendriikide õhuväel said lennukitel B-29 Superfortress kasutatavad termiitpommid otsa, otsustas õhuvägede kõrgem juhtkond, teiste seas kindral Curtis LeMay, kasutada napalmi, et jätkata pommitamisreide Jaapani linnade vastu.[16]

Teise maailmasõja ajal kasutasid Ameerika väed napalmi 1945. aasta aprillis Euroopas[17] La Rochelle'i piiramisrõngas, kus seda heideti Saksa sõdurite peale (ja Royanis kogemata ka Prantsuse tsiviilelanike peale) umbes kaks nädalat enne sõja lõppu.[18]

Napalm B-d kasutati ka Kreeka kodusõja ajal Kreeka rahvusarmee ja Demokraatliku Kreeka armee (kreeka keeles Δημοκρατικός Στρατός Ελλάδας, lühend ΔΣΕ DSE) vahel. Sõja viimasel aastal (1949) suurendasid Ameerika Ühendriigid oma sõjalist abi Kreeka valitsusele, võttes kasutusele uue relva napalm B, et sõda lõpetada. Esimene napalmirünnak Kreekas toimus Grammose mäel, mis oli DSE tugipunkt.[viide?]

USA sisevete alus kasutamas süüdatud napalmisegu Vietnamis, mida heidab alusele paigaldatud leegiheitja

Napalm B-d kasutasid laialdaselt ka ÜRO sõjalised jõud Korea sõja ajal. Kuigi liitlaste maaväed olid Koreas sageli suures vähemuses Hiina ja Põhja-Korea ründajate vastu, oli USA õhujõudude ja USA mereväe lendurite käes ülekaal õhus peaaegu kogu Korea poolsaarel. Seega oli lähiõhutoetus Põhja-Korea ja Lõuna-Korea piiril maavägede jaoks hädavajalik ning Ameerika Ühendriikide ja teiste ÜRO liikmesriikide lendurid kasutasid napalm B-d Põhja-Korea ründamisel väga palju. Kõige tähelepanuväärsem napalmi kasutamine toimus Outpost Harry kaitsmisel Lõuna-Koreas 10. ja 11. juuni vahelisel ööl 1953.[viide?]

Napalm B-st sai samahästi kui Vietnami sõja sünonüüm, kuna Ameerika Ühendriikide sõjavägi kasutas seda Vietnamis nii taktikalise kui ka psühholoogilise relvana tohututes kogustes.[viide?] Teadaolevalt heideti aastatel 1963–1973 Vietnamis umbes 388 000 tonni napalmpomme, seevastu Korea sõjas heideti neid kolme aasta jooksul 32 357 tonni ja 1945. aastal Jaapanis 16 500 tonni.

USA õhuvägi ja merevägi kasutasid napalmi selle võimsa hävitava mõju pärast kõigi ja kõige vastu: nii jalaväe, tankide, hoonete, džungli kui isegi raudteetunnelite vastu. Laastav mõju ei piirdunud füüsilise hävitustööga, napalm mõjus ka psühholoogiliselt laastavalt.[viide?]

Napalmi on sõjalisel otstarbel kasutanud ka Prantsusmaa Esimese Indohiina sõja ajal (1946–1954) ja Alžeeria iseseisvussõja ajal (1954–1962),[19] Portugal Portugali kolooniaalsõja ajal (1961–1974), Iisrael Kuuepäevase sõja ajal (1967), Maroko Lääne-Sahara sõjas (1975–1991); samuti on napalmi kasutatud Nigeerias (1969), Indias ja Pakistanis (1965 ja 1971), Iraanis (1980–1988), Egiptuses (1973), Iraagis (1980–1988, 1991), Angolas (1993), Jugoslaavias (1991–1996) ja Argentinas (1982).[20]

Mõju inimestele

[muuda | muuda lähteteksti]

"Napalm tekitab kõige hullemat valu, mida keegi suudab ette kujutada," ütles Kim Phúc, napalmipommitamisel ellu jäänud teada-tuntud vietnamlanna Vietnami sõja fotolt. "Vesi keeb temperatuuril 100 °C. Napalm tekitab temperatuure vahemikus 800–1200 °C."[21]

Süüterelvana kasutatuna võib napalm põhjustada tõsiseid põletusi (nii pindmiseid kui ka sügavaid), lämbumist, teadvuse kaotust ja surma. Üks peamisi napalmi omadusi on see, et ta kleepub nahale, kuid põlevat ainet nahalt eemaldada ei osata. Napalmi tekitatud tulekahjud võivad tuua õhu koostisse isegi rohkem kui 20% vingugaasi (0,08% on juba paari tunniga inimesele surmav ja tunniga võib inimene kokku kukkuda) ja põhjustada tulekeeriseid, mille isetekkivate tuulte kiirus võib ulatuda kuni 100 km/h.

Napalm on tõhus sissekaevunud vaenlase vastu. Põlev süüteaine voolab hõlpsasti vaenlase kaevatud laskuri- ja laskepesadesse, kaevikutesse ja punkritesse, samuti äravoolu- ja niisutuskraavidesse ning teistesse võimalikesse varjekohtadesse. Isegi need, kelle varjendid on pommitamises terveks jäänud, võivad siiski surra ülekuumenemuse, soojuskiirguse üledoosi, vedelikupuuduse, lämbumise või vingugaasi tõttu.[22]

Üks madallennul lendavalt lennukilt heidetud leekpomm võib kahjustada kuni 2090 ruutmeetri suurust ala.

Rahvusvaheline õigus

[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelised lepingud ei ole otseselt keelanud napalmi ega muude süüterelvade kasutamist sõjaliste sihtmärkide vastu, kuid selliste ainete kasutamine tsiviilisikute vastu keelati ÜRO ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsiooniga (CCW), mis võeti vastu 1980. aastal ja jõustus 1983. aastal.[23] CCW III protokolli järgi keelatakse kõik süüterelvad, aga mitmed riigid ei ole kõikide CCW protokollidega liitunud. Stockholmi rahvusvahelise rahu-uuringute instituudi (SIPRI) seisukohalt peetakse riike, mis on ratifitseerinud vähemalt kaks viiest protokollist, konventsiooniga liitunuks. Umbes 25 aastat pärast konventsiooni jõustumist allkirjastas selle oma ametiaja esimesel täispikal päeval, 21. jaanuaril 2009 ka Ameerika Ühendriikide president Barack Obama, kuid Ameerika Ühendriigid jätsid endale siiski õiguse konventsiooni sätteid mitte järgida, kui sellega võidakse päästa tsiviilisikute elu.[24]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Võõrsõnade leksikon (8. trükk). Kirjastus Valgus. 2012.
  2. ↑ "Books in brief. Napalm: An American Biography Robert M. Neer Harvard University Press 352 pp". Nature. 496 (7443): 29. 2013. DOI:10.1038/496029a.
  3. ↑ "Oxford Dictionaries – napalm: definition of napalm". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. august 2013. Vaadatud 2. oktoobril 2014.
  4. ↑ Napalm. GlobalSecurity.org
  5. ↑ Greek fire. Encyclopædia Britannica
  6. ↑ University of Bristol Webproject
  7. ↑ Lindqvist, Sven (2001). A History of Bombing. New York: The New Press. Lk 105. ISBN 1-56584-625-7.
  8. ↑ Noyes, W.A. Jr. (ed.) (1948). Science in World War II: Chemistry. Boston: Little, Brown and Company. Lk 392, 393. {{cite book}}: parameetris |first= on üldnimi (juhend)
  9. ↑ "An Ithaca of sorts". 29. juuni 2010. Vaadatud 26. detsembril 2012.
  10. ↑ "Napalm in War". GlobalSecurity.org. Vaadatud 8. mail 2013.
  11. ↑ Napalm. vcdh.virginia.edu.
  12. ↑ "The Harvard Candle". 6. märts 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. detsember 2012. Vaadatud 26. detsembril 2012.
  13. ↑ Kleber, Brooks E. and Birdsell, Dale (1966) The Chemical Warfare Service: Chemicals in Combat.
  14. ↑ 12. oktoobril 1973 The Harvard Crimson-is ilmunud artikkel väidab, et "The U.S. military started using napalm during the middle of 1942".
  15. ↑ McCue, Paul and Baker, Max (2009) SAS Operation Bulbasket: Behind the Lines in Occupied France.
  16. ↑ De Chant, John A. (1947). Devilbirds. New York: Harper & Brothers Publishers. Lk 155.
  17. ↑ Zinn, Howard (1997). The Zinn Reader: Writings on Disobedience and Democracy. Seven Stories Press. Lk 267–. ISBN 978-1-888363-54-8.
  18. ↑ You Can't Be Neutral on a Moving Train. 2004. aasta dokumentaalfilm
  19. ↑ Benjamin Stora, "Avoir 20 ans en Kabylie", L'Histoire n°324, October 2007, lk 28–29 (Prantsuse keeles)]
  20. ↑ Goose Green, 2 Para in Falklands War 1982.
  21. ↑ Omara-Otunnu, Elizabeth (November 8, 2004).
  22. ↑ Irizarry, Lisandro. Napalm Exposure. Medscape.
  23. ↑ "Ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsioon". Riigi Teataja. Vaadatud 22.01.2018.
  24. ↑ Robert M. Neer. "Napalm. An American Biography" (inglise). Vaadatud 22.01.2018.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Napalm&oldid=6690390"