Nikephoros III Botaneiates
| Nikephoros III Botaneiates | |
|---|---|
 | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 7. jaanuar 1078 – 1. aprill 1081 | |
| Eelnev | Michael VII Dukas |
| Järgnev | Alexios I Komnenos |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | 1002 |
| Surmaaeg |
1081 (78-79) Peribleptuse klooster |
| Abikaasa |
Vevdene; Alania Maria |
| Vanemad | Michael Botaneiates |
Nikephoros III Botaneiates (kreeka keeles: Νικηφόρος Βοτανειάτης, 1002–1081) oli Bütsantsi keiser 7. jaanuarist 1078 kuni 1. aprillini 1081.
Noorus ja perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Nikephoros sündis 1002. aastal silmapaistvas Botaneiatese perekonnas Anataoolias. Tema isa oli Michael Botaneiates.[1][2] Ajaloolase Attaleiatese sõnul olid nii Nikephorose isa Michael kui ka vanaisa Nikephoros Basileios II (valitses 976–1025) väejuhid, kes osalesid kampaanias grusiinide vastu ja Bulgaaria vallutamises. Samas on Attaleiates ainuke allikas, kes seda väidab. Ajaloolane väitis ka, et Botaneiatesed olid suguluses Bütsantsi keisri Nikephoros II Phokase perekonnaga. Seda kasutas Nikephoros III kindlasti selleks, et lisada oma valitsemisele legitiimsust. Seda kinnitas ka kaasaegne Michael Psellos, kes kutsus teda Nikephoros III "Phokaseks" keiser Michael VII kirja reproduktsioonis. Teadmata ajal abiellus Nikephoros Vevdene nimelise naisega. Neil oli vähealt üks laps, keda Anna Komnena mainib oma kirjutises "Alexiad". Hiljem abiellus ta Michael VII naise Alania Mariaga. Nikephorose elust enne 1053. aastat on vähe teada. Kindel on see, et ta teenis Konstantinos IX Monomachose ajal väejuhina ning osales petšeneegide mässu mahasurumises 1048–1053.[1]
Varajane karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]Esmakordselt äratas Nikephoros kaasaegsetes ja ajaloolastes tähelepanu 1053. aastal pärast Zygose lahingut petšeneegidega. Ajaloolane Attaleiates märgib, et Nikephoros suutis tõhusalt juhtida oma taganevaid ratsavägesid, vältides sellega petšeneegide armee laviinina pealetulemist oma vägedele. Nikephoros käskis oma ratsaväel hoida tihedat formatsiooni, piirates sellega kahju, mida petšeneegidest vibulaskurid-ratsaväelased oleksid tekitanud. Lisaks saatis ta välja luurajad, et vältida varitsust. Tema manöövrite ajal üritasid vaenlased korduvalt lõhkuda bütsantslaste formatsiooni, kuid nad löödi iga kord tagasi. Nikephoros juhtis oma vägesid üksteist päeva hoolimata petšeneegide pidevast rõhumisest. Attaleiatese sõnul üritasid petšeneegid veenda Bütsantsi alistuma ning kui see ebaõnnestus, asusid nad vibudega nende hobuseid tapma. Nikephoros käskis meestel jätkata jalgsi. Ta keeldus ka põgenemast, kui talle hobust pakuti, kuulutades, et eelistab surma häbistavale argpükslikkusele. See tõstis oluliselt tema vägede moraali. Pärast üksteist päeva kestnud pidevatele rünnakutele jõudsid bütsantslased keisririigi linna Adrianoopolisse, kus petšeneegid loobusid lõpuks jälitamisest. Keiser Konstantinos IX tunnustas Nikephorost teenete eest kõrge õukonnatiitliga magistros. Attaleiates võis küll liialdada, ent tema kirjeldus sobib kokku Nikephorose tugeva väejuhimainega.[1][3]
Järgmisena mainitakse Nikephorost tema osaluse eest Isaak I Komnenose mässus keiser Michael VI Bringase (valitses 1056–1057) 1057. aastal. See mäss oli Michaeli onupojapoliitika ja sõjaväelaste põlgamise tulemus. Pärast seda, kui Michael oli alandanud Dynatoi'sid (Bütsantsi ametlik termin, mis tähendas valdkonna kõrgeimat tasandit; kreeka keeles "võimas"), sest keeldus neile kingitusi saatmast, püüdis Isaak veel keisriga leppida. Ent keiser solvas teda isiklikult, mis vallandas riigis kodusõja, mida mainivad ajaloolased Skylitzes, Psellos ja Attaleiates. Psellos juhtis isiklikult Michaeli delegatsiooni Isaaki juurde. Enne marssi Konstantinoopoli peale kogus Isaak kokku sõjaväelise eliidi väed. Konstantinoopolis toimus 20. augustil 1057 Petroe lahing, mis oli väidetavalt Bütsantsi ajaloo üks verisemaid kodusõja lahinguid. Isaaki võit ning keisriks saamine viis taas sõjaväelise aristokraatia kindla kontrolli alla. Nikephoros juhts lahingu ajal Isaaki vägede üht tiiba, mis viitab sellele, et ta oli osa Isaaki siseringist. Skylitzes mainib, et lahingu ajal pidas Nikephoros duelli ühe keiser Michaeli palgasõduri, Randolf Franki vastu. 1059. aastal pani Isaak Nikephorose juhtima vägesid Doonau piiril, kuhu ta jäi 1064. aastani. Seal oleku ajal päästis Nikephoros tulevase keisri Romanos IV Diogenese elu kampaanias ungarlaste vastu.[1][3][4]
Nikephoros tuleb taas esile Konstantinos X Dukase valitsemisajal (1059–1067), mil keiser nimetas ta 1061. aastal Thessaloniki (Thessaloonika) teema doux'iks (juhiks). Talle anti ülesandeks lahendada probleemid selles provintsis. Esimene probleem oli seotud Bütsantsi valitsuse otsusega konfiskeerida Athoses asuva Iveroni kloostri vara ja paroikoi (orhjad), mida klooster pidas ebaseaduslikuks. Nikephoros saatis spatharokandidatos (keskmise auastmega Bütsantsi õukondlane) Michaeli juhtumit uurima ning otsustas seejärel, et valitsus ei saa kloostri vara konfiskeerida. Ta tugines Basileios II välja antud kuldbullale, mis deklareeris, et kloostri varad ja paroikoi'd on maksudest vabastatud.[1][5] 1062. aasta veebruaris lahendas ta järgmise vaidluse, seekord Lavra kloostri ja kohaliku maaomaniku Aichmalotou Theodorose vahel kloostri vara üle. Nikephoros otsustas taas kloostri vara kasuks.[1][6][7] Veel lahendas Nikephoros Iveroni kloostri ja Ezoba piiskopi vahelise piiritüli, milles ta tugines kohalike elanike ütlustele. Viimane vaidlus, mida Nikephoros lahendas oli taas Iveroni kloostri ja Melissourgeioni metochion'i (õigeusus saatkonnakirik) vahel. Selles tülis otsustas Nikephoros, et saatkonnakirik oli eiranud keisrinna Theodora Porphyrogennete omal ajal tehtud otsust, mida Nikephoros nüüd uuesti kinnitas.[1][5]
1064. aasta sügisel tungisid türklased Bütsantsi Balkanile ja alistasid lahingus Nikephorose ja ühe teise väepealiku, Basileios Apokapese, Paristrioni archon'i (valitseja), ning nad võeti vangi. Ajaloolase Attaleiatese hinnangul oli see Nikephorose jaoks äärmiselt alandav.[1][3] Kahel mehel õnnestus põgeneda pärast seda, kui türklasi olid laastanud bulgaarlased ja haigused[1]. Ellujäänud türklased värvati kiiresti keisririigi sõjaväkke[8].
Hilisem sõjaväeline karjäär
[muuda | muuda lähteteksti].png)
Umbes 1065. aastal määras keiser Konstantinos X Nikephorose Antiookia doux'iks (juhiks), sest eelmine juht Nikephortizes, kes keiser Michael VII ajal teenis logothetes'ena (Bütsantsi administratiivne tiitel, mis võrdub sisuliselt ministriga), juhtis provintsi kehvasti.[1][3] Kuigi tema väed olid kogenematud ja vähevarustatud, suutis Nikephoros tõrjuda mitmeid Aleppo emiraadi rünnakuid Antiookia vastu. Seda peamiselt oma sõjaliste võimete, koolitatud ja treenitud saatjaskonna ning tema kohalike maksude oskusliku kasutamise tõttu. 1067. aastal Nikephoros vabastati sellelt ametikohalt, mis oli ilmselt tsiviilametnike jõupingutuste tulemus, kes soovisid sõjaväearistokraatiat likvideerida. Ametnike mahhinatsioonid ja nende valmisolek õõnestada sõjaväeeliiti olid tekkinud eelmiste keisrite, Romanos III (valitseja 1028–1034) ja Michael VI ajal. Toona olid tsiviilametnikud saanud üha rohkem võimu kuni Isaak I nende võimu lõpuks piirasid. Konstantinos X oli saanud keisriks, kui 1059. aastal Isaak I troonist loobus. Ta oli tunduvalt nõrgem valitseja kui Isaak, mis võimaldas ametnikel temaga manipuleerida, mis takistas keisril saavutada Isaaki-aegset kontrolli. Ametnikud jätkasid sõjaväearistokraatia õõnestamist isegi siis, kui türklased Bütsantsi Armeeniat ründasid.[1]
Konstantinos X surma järel 1067. aastal, kaalus keisrinna Eudokia Makrembolitissa Nikephorosega abiellumist, ent valis Romanos IV Diogenese (valitses 1068–1071)[1][9]. Türklaste pidevad rünnakud Bütsantsi aladele (näiteks Antiookia, Kiliikia ja Armeenia) näitasid selgelt vajadust uue tugevakäelise keisri järele. Nii otsustasid Eudokia, Konstantinoopoli patriarh Johannes VIII ja senat, et esmatähtis on tagada impeeriumi kaitse ning vajatakse valitsejat, kes juhiks väed türklaste vastu. Nikephoros oli senati lemmikkandidaat, ent ta juhtis parasjagu vägesid Antiookias ning oli endiselt abielus Vevdenega. Romanos oli aga juba Konstantinoopolis ning tal polnud naist, mistõttu oli ta sobivam kandidaat. Matteus Edessast viitab ka sellele, et Eudokia eelistas Romanost Nikephorosele.[1][3] Võimule saades pagendas keiser Romanos IV Nikephorose tema Anatoolia valdustesse[1][10] ja ei kaasanud teda Manzikerti kampaaniasse, sest polnud tema lojaalsuses kindel. Kõik see tulenes ilmselt asjaolust, et Nikephoros oli olnud Eudokia teine kandidaat troonile ja kujutas seega ohtu Romanose valitsemisele.[1][11] Pärast seda, kui Romanos langes Manzikerti lahingus seldžukkide kätte vangi, ei osalenud Nikephoros Michael VII riigipöördes Romanose vastu. Ta ei juhtinud ka vägesid enne kui asus palgasõdurist Roussel de Bailleuli mässu maha suruma.[1][3][10]
Keiser Michael VII (v. 1071–1078) kuulutas seitsmekümnendates eluaastates Nikephorose kouropalates'eks ning Anatoolia teema valitsejaks[1]. Kouropalates'e tiitel oli ettenähtud keiserliku õukonna lugupeetud liikmetele, kes ei olnud valitseva dünastiaga seotud. Tiitel jäi alla nobilissimus'ele ja kaks astet caesar'i tiitlitele. Lisaks määras keiser Nikephorose ametlikult oma kõrgetasemeliseks väejuhiks. Ükski allikas ei maini konkreetselt, miks kutsuti Nikephoros uuesti vägesid juhtima, ent tõenäoliselt on sellel mitu põhjust: Nikephoros oli tuntud väejuht, kes oli teeninud Dukaste dünastia keisreid ning ei olnud lojaalne Romanos IV-le; lisaks tundis Nikephoros hästi riigi idaosa, mis oli saanud peamiseks sõjatandriks. Ilmselt sai ta Anatoolia teema sõjaväeliseks juhiks, kuna see oli tema kodupaik. Seejärel saatis keiser Michael VII Nikephorose ja caesar Johannes Dukase maha suruma Roussel de Bailleuli ülestõusu.[1][3] Nikephoros hoiatas Johannes Dukast, et ta ei ületaks Zompose silda ega asuks Rousseli vägedega lahingusse, kuid Johannes eira teda ja tema väed said 1074. aastal lüüa. Nikephoros, kes juhtis järelväge, hoidis oma üksuseid lahingust tagasi. Kaasaegsed ajaloolased on arutanud, miks Nikephoros nii käitus ja kas tema sekkumine lahingusse oleks võinud selle käiku muuta. Pärast Johannese vägede lüüasaamist kogus Nikephoros ellujäänud kokku ja viis nad koos oma vägedega tagasi oma valdustesse Anataoolia teemas.[1][10]
Nikephoros, nähes kui keeruline Bütsantsi jaoks olukord oli, saatis kirja keiser Michaelile 1077. aastal, milles palus tal tegeleda kiiresti halveneva olukorraga Anatoolias. Michael solvus oma alluva otsekohesusest ja pöördus Nikephorose vastu, sundides teda hakkama keisri vastu mässama, et vältida vangistamist. Peagi pärast seda, 2. juulil/oktoobril 1077[12]kuulutas Nikephoros end keisriks ning hakkas mobiliseerima vägesid kohalikest ja türgi palgasõduritest. Michael saatis seepeale Nikephorosele kirja, milles tuletas meelde, et Nikephoros võlgneb palju keisrile, kes ta eksiilist välja tõi.[1][11] Kuu hiljem, 1077. aasta novembris, hakkas väepealik Nikephoros Brennios Vanem samuti mässama Michaeli vastu[1]. Nikephorose sõjaline taiplikkus, perekondlik tuntus ja Michaeli türannia tagas osa Konstantinoopoli eliidi Nikephorose poolele asumise. Attaleiates märgib, et see oli väga haruldane, et valitseva keisri lähedal olevad asusid usurpaatori poole. Ülejooksmise teeb veelgi hämmastavamaks asjaolu, et teekond Anatoolia teemast pealinna polnud türklaste rünnakute tõttu, kes olid 1078. aastaks jõudnud sügavale Anatooliasse, sugugi turvaline[1][3], mis tähendas, et Nikephorose mäss võis lõppeda enne, kui ta Konstantinoopolisse jõuab. 1078. aasta 7. jaanuaril kuulutas Bütsantsi senat Nikephoros III uueks keisriks, kuigi ta oli endiselt linnast kaugel[3]. Nähes, et Michael kukutatakse peagi, läks Michaeli naine Alania Maria Nikephorose poolele[1][9]. Michael VII loobus troonis pärast rahvaülestõusu ja oli sunnitud 31. märtsil mungaks hakkama. Kolm päeva hiljem, 3. aprillil, sisenes Nikephoros Konstantinoopolisse ja võttis trooni.[1][10] Nikephoros abiellus Alania Mariaga, pagendas Michaeli kloostrisse, mis oli alates 7. sajandist Bütsantsi tava troonipretendentide kõrvaldamiseks. Lisaks kastreeris ta Michaeli pojad. Bütsantsi aadel suhtus viimasesse halvasti, võib-olla teo jõhkruse tõttu, kuigi täpset selgitust selle kohta ei anta.[1][9][13]
Valitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]
Nikephoros astus troonile juba kogenud ja küllaltki eaka mehena. Tema pidulik kroonimine toimus 1078. aasta 3. aprillil. Ning esimese sammuna, mis silmnähtavalt lisas talle populaarsust, andis ta käsu hukata üleüldiselt vihatud eunuhh Nikephorosekene. Kuid sellega riigi paljaksvarastamine ei vähenenud, sest kõrvaldatud eunuhhi asemele paigutas keiser oma mitte vähem ahned soosikud: kaks "sküüri", nagu neid õukonnas kutsuti. Seejärel aga sai Nikephoros hakkama suisa skandaalse teoga. Auväärses eas keiser abiellus endast peaaegu pool sajandit noorema kaunitariga, endise keisrinna Mariaga. Kuivõrd ennekuulmatu see Nikephorose samm oli, sellele viitab ka paavsti reaktsioon, kes pani keisri kirikuvande alla.[14]
Üldiselt püüdis Nikephoros olla kõigile meeltmööda ja ta leidis selleks ka hea vahendi, jagades laiali kogu riigikassas säilinud raha. Kuni raha jätkus, olid kõik keisriga ülimalt rahul. Kuid üsna pea said varud otsa ja äsjane rahulolu muutus üleüldiseks rahulolematuseks, mille tulemusel puhkes Nikephorose vastu mitu mässu.[14]
Reformid ja sisepoliitika
[muuda | muuda lähteteksti]Anastajana puudus Nikephoros III päriluslikult õigus impeeriumi troonile ning seega tegutses ta palju bütsantslaste toetuse võitmiseks. Ta kulutas suuri summasid armeele ja toetajatele kinkimiseks, mis kahjustas tõsiselt impeeriumi riigikassat. Veel jagas ta neile hulgaliselt tiitleid. Nikephoros annetas heldelt ka heategevusorganisatsioonidele. Keiser tagastas kirikutele kuld- ja hõbeornamendid, mille Michael VII oli konfiskeerinud Nikephorose vastu peetud kodusõja rahastamiseks.[1][3] Seda, kas need sammud suutsid poolehoidjaid koguda või mitte, ei saa kindlaks teha, sest Nikephoros III valitsemisaeg oli täis mässe ja poliitilist ebakindlust. Võib oletada, et ta soovis ära hoida reetmisi, mille tõttu paljud tema eelkäijat olid langenud ning seetõttu jagas ka vabalt raha ja tiitleid. Suur osa tema reformidest olidki mõeldud pigem tema nõrga troonipositsiooni kindlustamiseks, mitte impeeriumi nigela julgeolekuolukorra parandamiseks.[1]
Keiser andis välja kuldbulla, mis andis andeks kogu võlgnevuse, et veel kord võita toetust ning parandada Dukaste ajal tekkinud võlakriisi. Keiser keelas võlausaldajatel nõuda võlgade tagasimaksmist enne lepingus sätestatud tähtaega, mis tõenäoliselt parandasid riigi finantsilist stabiilsust, vältides äkilist vaesumist. Lisaks keelati võlausaldajatel varade arestimise võlgade katteks pärast võlgade kustutamist. Ajaloolane Attaleiates ütleb, et need seadused "tegid lõpu võlahirmule", mis oli Dukaste dünastia ajal üheks peamiseks kodanike kannatuste põhjuseks.[1][3]
Nikephoros III võis ka tühistada mitmeid Michael VII antud käskkirju, et tagada enda suurem legitiimsus ja premeerida enda toetajaid. Üks selline meede hõlmas Konstantinoopoli ümbruse väikeste sadamasildade omanike õiguste taastamist, võimaldades neil taas kasutada neid sadamaid, mida kutsuti skalai'deks. Attaleiates väidab, et keiser osales usinalt pealinna festivalidel ning jagas sealgi kingitusi alamatele. Keiser ei kõhelnud kasutamast oma rahalisi katteid, et kustutada oma anastaja maine. Lisaks masside poolehoid võitmiseks töötas keiser ka selle nimel, et võita eelmise dünastia toetus, milles Romanos IV ebaõnnestus ning mis viis ta hukatuseni. Keiser tõi Eudokia Makrembolitissa kloostrist eksiilist enda pere keskele elama ning soovis teha Konstantinos Dukasest, Michael VII pojast oma pärija, et lepitada äsja tagandatud tsiviilametnikke. Pärimisküsimus tekitas Nikephorosele, lastetule lesele tõsist muret ning seetõttu püüdiski ta enda järglaseks määrata Konstantinost, abielludes Michael VII naise Mariaga. See näitab tema püüdlust tagada taas stabiilsus riigis.[1]
Attaleiates kiitis keisrit õiguskoodeksi reformimise ja keiserlike kohustuste hoolika täitmise eest. Nikephoros juhtis kohtuistungeid ning luges raamatuid, et parandada enda võimet kohtuasju hinnata. 1079. aastal lahendas ta mitu pakilist juriidilist küsimust. Esiteks kehtestas seaduse abikaasa (naise) hullumeelsuse kohta ning teiseks suurendas karistuse määraise ja hukkamise vahelist aega kolmekümne päevani, et võimaldada uute tõendite esitamist või kontrollida kohtunikul, kas kuritegu ikka väärib surmanuhtlust. Keiser laiendas ka keiserlike teenistujate õigusi ja kaitset erateenistujatele. Kuigi need reformid olid üpris väikesed, annavad need ülevaate keisri soovist parandada mõningaid riigi probleeme ning vähendada õukonna korruptsiooni. Asjaolu, et reformid olid väikesed, pole üllatav, sest ligi kaheksakümneaastane keiser pidi tegelema pidevalt riigi kaitse ja mässude mahasurumisega.[1][3]
Diplomaatia
[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast 1071. aasta Manzikerti lahingut halvenes Bütsantsi olukord Anatoolias pidevalt, sest seldžukid ei rüüstanud enam keisririigi alasid, vaid vallutasid neid. Trapezundi kuberner Theodoros Gabras ja Antiookia kuberner Philaretos Brachamios eraldati Bütsantsist, sest türklased tungisid teistesse kaitsmata Anatoolia regioonidesse, ning seetõttu said Antiookiast ja Trapezundist de facto iseseisvad piirkonnad. Nikephoros pidas läbirääkimisi Philaretosega tema alistumiseks ning lääniks hakkamiseks 1078. aastal, andis talle doux'i tiitli ning jättis ta äsja tagasisaadud provintsi valitsejaks. See taasühendamine tuli kasuks, sest Philaretos oli juba hakanud ründama lähedalasuvaid Bütsantsi linnu, et neid oma valdustega liita, mistõttu pidid bütsantslased oma tähelepanu jagama eraldunute ja seldžukkide vahel.[1][15] See võis tõsta Botaneiateste perekonna mainet, sest sarnase lepingu sõlmimine oli Michael VII Dukasel ebaõnnestunud,[1][3] sest Philaretosele ei meeldinud Michaeli korrumpeerunud nõunik logothete Nikephoritzes. Diplomaatilisest võidust hoolimata ei muutnud see eriti olukorda, sest Antiookia ja ikka sisuliselt iseseisvaks ning Nikephorosel polnud alade taasühendamisest eriti kasu. Ainuke tulu sellest võis olla see, et Nikephoros saavutas oma legitiimsuse troonile, sest saavutas midagi, mida tema eelkäija ei suutnud.[1]
Ülestõusud ja vandenõud
[muuda | muuda lähteteksti]
Nikephoros pidi oma valitsusajal võitlema nelja ülestõusu ja vandenõu vastu enne Alexios I Komnenose mässu, mis lõpuks ta troonilt kukutas. Esimene ülestõus oli Nikephoros Bryenniose mäss, kes võistles Nikephoros III-ga Michael VII trooni eest. Keiser, kes oli selleks ajaks liiga vana, et vägesid juhtida, saatis mässulist purustama Alexios Komnenose. Kui Bryennios oli alistatud, lasi keiser ta silmad välja torgata, ent andis talle ja tema meestele amnestia. Teise mässu algataja oli Bryenniose toetaja, protoproedros (kõrgem Büytsantsi õukonnatiitel; "president") Nikephoros Basilakes, kes mässas Dyrrhachiumis (tänapäeva Durrës, Albaania) 1078. aastal, ent ta sai kiirelt Alexios Komnenoselt lüüa ning talt võeti samuti silmanägemine. 1079. aastal üritas Varjaagide kaardivägi Nikephorost õhtuse ülevaatuse ajal mõrvata, kuid nad ebaõnnestusid, sest keiser suutis oma saatjaskonda juhtida ning enda kaitsta, kuni tema keiserlikud valvurid kohale jõudsid ning varjaagid alistasid. Nikephoros lasi vandenõu ninamehed saata kaugetesse kindlustesse ning andis ülejäänutele amnestia. Umbes sellel ajal suri Nikomeedias hypertimos (keiserliku administratsiooni juht, kreeka keeles "kõige auväärsem") Michael Nikomeediast, kes võib olla Michael Psellosega sama isik. Pole teada, kas tema surm oli seotud varjaagide vandenõuga.[1][3]
Umbes samal ajal plaanis Konstantinos Dukas, Michael VII poeg ja kaasvalitseja, keisri vastu vandenõud, hoolimata keisri soosingust tema vastu. Samal ajal plaanis keiser tegeleda Bütsantsi Anatooliaga, mis oli selleks ajaks praktiliselt türklaste-seldžukkide poolt vallutatud.[1][10][15] Nikephoros palkas palgasõdurid oma vägede tugevdamiseks, sest tema armee oli liiga väike. Palgasõdurid olid aga lärmakad ja ebalojaalsed. Ühel hetkel tuli keisril isiklikult nende poole pöörduda, et veenda neid koostööd tegema. Konstantinos Dukase mäss tegi aga lõpu Nikephorose idakampaaniale. Keisri populaarsus oli piisavalt tugev, et keegi väljastpoolt Konstantinose armeed ei liitunud mässulistega, mis võimaldas keisril kiiresti koondada armee ja keiserliku kaardiväe Konstantinose vastu. Nikephoros saatis oma erisaadikud Konstantinose juurde, et uurida välja ülestõusu põhjused ning veenda tema sõdureid oma juhti amnestia eest hülgama. Konstantinose väed reetsid ta ning andsid oma juhi Nikephorosele välja. Usurpaator saadeti kloostrisse pagendusse.[1][3]
1078. aastal püüdis Pauliciani kristlik sekt ära kasutada Bryenniose ja Basilakesi mässe ning sekti kasvavat populaarsust Balkanil, et keisri vastu üles tõusta. Leca Paulician ässitas rahvast Nikephorose vastu ning püüdis veenda petšeneege, kellega Basilakes oli varem püüdnud liitu luua, tungima Bütsantsi. Samal ajal õhutas Dobromir Paulician koostöös Lecaga mässu Mesembrias, Traakias ning asus ümbritsevaid alasid rüüstama.[1] Pärast teadet, et keiser kogub kiiresti vägesid nende alistamiseks, loobusid leca ja Dobromir oma ülestõusust. Teades, et nende vähesed lojaalsed kaaslased ei suuda lüüa Bütsantsi armeed, palusid nad keisrilt andestust, kuigi kartsid, et jagavad Bryenniose ja Basilakese saatust. Keiser oli aga leebe ning lisaks amnestiale andis neile ka kingitusi ja tiitleid.[1][3]
Nikephorosel endal lapsi polnud, mistõttu ta plaanis jätta trooni Michael VII pojale Konstantinos Dukasele, ent ta loobus sellest plaanist pärast seda, kui Dukas tema vastu mässama hakkas. Seejärel pööras ta pilgu kaugema sugulase, Synadenos Botaneiatese poole, kellest pole teada peaaegu midagi peale selle, et ta abiellus Alexios Komnenose õetütrega.[1][11]
Alexios Komnenos ja troonist loobumine
[muuda | muuda lähteteksti]
1081. aastal valmistus Apuulia hertsog Robert Guiscard tungima Bütsantsi keisririiki ettekäändel kaitsta Konstantinos Dukase õigust troonile. Dukas oli kihlatud ka Guiscardi tütre Helenaga.[1][10][11][16] Samal ajal vallutasid seldžukid Kyzikos linna (tänapäeva Türgis)[1][11]. Keiser usaldas suure armee Alexios Komnenosele, kes aga normannide ohu kõrvaldamise asemel pidas vandenõud sugulase Johannes Dukasega, et troon endale haarata[1]. Alexios tõstis mässu ning piiras kiiresti pealinna sisse, sest Konstantinoopolis oli puudus kaitsvatest üksustest. Keiser ei suutnud tagada ei seldžukkide aga ka oma rivaali Nikephoros Melissenose teotust ning oli seetõttu sunnitud valmistuma troonist loobumiseks. Keiser otsustas, et tema ainus võimalus on loobuda troonist Melissenose kasuks, kes oli lähedal Damalises Anatoolias. Ta saatis käskjalad üle Bosporuse, ent nad sattusid Alexiose väejuhi Georgios Palaiologose kätte, kes veenis neid toetama Alexiost.[1][11] Alexiosel õnnestus meelitada kullaga oma poolele ühe vahitorni kaitsjad, kes 1081. aasta 1. aprillil alanud tormijooksu käigus avasid ootamatult tule Nikephorosele ustavate vägede pihta. Seepeale puhkes kaitsjate seas segadus ning Alexiose väed kasutasid soodsat võimalust ja murdsid linna sisse. Pärast linna vallutamist algas niisugune tapmine ja röövimine, nagu Konstantinoopol oleks langenud võõrvallutajate kätte. Alles patriarh Kosmas I vahelesegamine suutis märatsejad lõpuks taltsutada. Patriarh ettepaneku, et Nikephoros ja Alexios alustaksid läbirääkimisi. Läbirääkimiste käigus nõustus Nikephoros lapsendama Alexiose ja andma valitsusohjad talle üle. Enesele nõudis keiser ainult õigust säilitada nimeline tiitel ja kanda keiserlikke rõivaid. Alexios kaldus nende ettepanekutega soostuma, kuid tema nõuandjad soovitasid talle saata keisri saadikud minema ja ütelda neile, et seesugune pakkumine oleks tulnud kõne alla enne linna vallutamist, kuid mitte nüüd. Nüüd mõtles keiser pigem oma elu säilitamisele.[14] Patriarh veenis nüüd Nikephorost troonist Alexiose kasuks loobuma, et mitte kodusõda pikendada. Seejärel varjus Nikephoros Hagia Sophia katedraali ning lootis sealt varjupaika saada. Alexiose logothete (Bütsatsi õukonnatiitel), Michael eskortis Nikephorose Peribleptuse kloostrisse, kus ta troonist loobus ning mungaks hakkas.[1][11] Seejuures olevat ta ainsa asjana kahetsenud vaid seda, et peab nüüdsest loobuma liha söömisest[14]. Nikephoros III suri hiljem samal aastal.[1] Kokkuvõttes kujunesid tema valitsemise aastad Bütsantsile täielikuks õnnetuseks.[14] Ajaloolased Anthony Kaldellis ja João Vicente de Medeiros Publio Dias kalduvad paigutama Nikephorose valitsemisaega Dukaste dünastia osana. Kaldellis on öelnud: "Botaniatese vaitsusaeg oli põhimõtteliselt Dukaste dünastia pikendus," ja de Medeiros Publio Dias sõnastas: "Tema valitsemist nähakse tavaliselt Alexios I Komnenose tähtsa, ent vastuolulise valitsemise eelmänguna."[1][17][18]
| Eelnev Michael VII Dukas |
Bütsantsi keiser 7. jaanuar 1078 – 1. aprill 1081 |
Järgnev Alexios I Komnenos |
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 1,34 1,35 1,36 1,37 1,38 1,39 1,40 1,41 1,42 1,43 1,44 1,45 Maynard, Daniel R. F (20.06.2018). "Nikephoros III Botaniates (A.D. 1078–1081)". De Imperatoribus Romanis. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.08.2019. Vaadatud 21.01.2022. Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt; nime ":1" on määratud mitu korda erineva sisuga. - ↑ Gregory, Timothy E (2010). A History of Byzantium (2 trükk). Hoboken, New Jersey: Wiley-Blackwell. ISBN 978-1-4051-8471-7.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 Attaleiates, Michael (2012). The History. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press. ISBN 978-0-674-05799-9.
- ↑ Kazhdan, Alexander (1991). ""Nikephoros III Botaneiates"". The Oxford Dictionary of Byzantium. Oxford ja New York: Oxford University Press. ISBN 0-19-504652-8.
- ↑ 5,0 5,1 Kravari, V.; Lefort, J.; Oikonomides, N.; Papachryssanthou, D (2001). Actes d'Iviron (Prantsuse keel). Pariis: Desclée de Brouwer. ISBN 978-2-283-60414-4.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Property dispute between Lavra & Theodoros tou Aichmalotou was settled by Nikephoros Botaneiates". Prosopography of the Byzantine World. 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. august 2019. Vaadatud 05.02.2022.
- ↑ Lemerle, Paul; Guillou, André; Svoronos, Nicolas; Papachryssanthou, Denise (1970). Actes de Lavra. Kd 5. Pariis: P. Lethielleux. ISBN ASIN B00SKB6O06..
{{raamatuviide}}: kontrolli parameetri|isbn=väärtust: invalid character (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Curta, Florin (2006). Southeastern Europe in the Middle Ages, 500–1250. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-81539-0.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 Bedrosian, Robert (2017). The Chronicle of Matthew of Edessa. Long Branch, New Jersey: Sources of the Armenian Tradition. ISBN 978-1925937381.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Norwich, John Julius (1993). Byzantium: The Apogee. London: Penguin. ISBN 0-14-011448-3.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 Sewter, E. R. A. (1953). The Chronographia of Michael Psellus. London: Routledge. ISBN 978-0-14-044169-7.
- ↑ Ajaloolane Michael Attaleiates kirjutas, et Nikephoros kuulutas end keisriks 2. juulil 1078, kuid ilmselt on see aastaarv vale. Ajaloolane Skylitzes Continatus kirjutab, et ta kuulutati keisriks 3. oktoobril.
- ↑ Garland, Lynda (2006). Byzantine Women: Varieties of Experience 800–1200. Farnham, Surrey: Ashgate. ISBN 978-0-7546-5737-8.
- ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 Vseviov, David (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 338-339.
- ↑ 15,0 15,1 Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society. Stanford, California: Stanford University Press. ISBN 0-8047-2630-2.
- ↑ Loud, G. A (2000). The Deeds of Robert Guiscard. Leeds, West Yorkshire: University of Leeds.
- ↑ Kaldellis, Anthony (2017). Streams of Gold, Rivers of Blood: The Rise and Fall of Byzantium, 955 A.D. to the First Crusade. Oxford, Oxfordshire: Oxford University Press. ISBN 978-0190253226.
- ↑ de Medeiros Publio Dias, João Vicente (2019). "Nikephoros III. Botaniates (1078-1081), der konstruierte Versager". Der Herrscher Als Versager. Kd 1. Mainz, Saksamaa: Vandenhoeck & Ruprecht. Lk 297–320. ISBN 978-3-8471-1050-7.