Novotšerkasski veresaun
| Novotšerkasski veresaun | |
| |
| Mälestustahvel | |
| Riik | Vene NFSV Nõukogude Liit |
|---|---|
| Koht | Novotšerkassk Rostovi oblast |
| Koordinaadid | 47° 28′ 12″ N, 40° 3′ 36″ E |
| Kuupäev | 1.–3. juuni 1962 |
| Sihtmärk | palgatõus, tehase direktori vahetus |
| Vahend | streik |
| Hukkunuid | 26 |
| Vigastatuid | 87 |
| Osalejaid | ~5000 töölist koos pereliikmetega |
| Tulemus | 26 osalejat lasti maha, 7 mõisteti surma, enam kui 100 saadeti vangilaagritesse |
| Motiiv(id) | toiduainete hinnatõus, madalad palgad |
 Meediafailid Wikimedia Commonsis
| |
Novotšerkasski veresaun oli 1962. aastal 1. juunist 3. juunini Venemaal Rostovi oblastis Novotšerkasskis toimunud veduritehase tööliste streik, mis suruti veriselt maha militsionääride, Nõukogude armee sõdurite ja KGB töötajate poolt riigi juhtkonna käsul.[1]
Streigi põhjused
[muuda | muuda lähteteksti]1. jaanuaril 1962 alustati Novotšerkasski veduritehase tööliste palkade alandamist 30–35%. Kui enamus töötajaid olid sunnitud sellega leppima, siis valutsehhi töölised avaldasid tõsist rahulolematust. Samal ajal tõsteti Nõukogude Liidus mitmes tööstusharus töötajatele kehtestatud tootmiskvoote. Need sündmused langesid kokku ka piima- ja lihatoodete järsu üleriigilise hinnatõusuga (ühe arvestuse järgi kuni 35%), tõstes need üle paljude elanike toimetuleku võime. Paljudes riigi piirkondades võeti enamiku toiduainete saamiseks kasutusele kaardid. Info veduritehase tööliste rahulolematuse kohta jõudis küll tehase direktori ja parteikomiteeni, kuid need suhtusid olukorda üleolevalt.[1]
Sündmuste käik
[muuda | muuda lähteteksti]1. juunil kell 12 lahkus tehasest suur hulk omavalmistatud plakatitega meeleavaldajaid (kuni 500 inimest), kes kogunesid tehase administratiivhoone juurde. Konflikti saabusid lahendama Rostovi oblasti parteikomitee juhtivad töötajad. Konflikti lahendada ei õnnestunud ning kella 13-ks oli streikijate arv juba 4000 inimest, kes blokeerisid lisaks kohaliku raudteejaama, tõkestades saabunud reisirongi Saraatov – Rostov liikumise.
Algul miilitsaorganid ega KGB sündmustesse ei sekkunud, piirdudes vaid jälgimise ja aktiivsete osalejate varjatud filmimisega. Töötajad tõid Nikita Hruštšovi portreed ja panid need põlema. Mõned kõige radikaalsemad töötajad tungisid admin.hoonesse, korraldades seal korralageduse ja rünnates tehase administratsiooni esindajaid, kes üritasid neid takistada. Tehase admin.hoone oli blokeeritud ja juhtkond hakkas abi nõudma sõjaväelastelt.[2] Saabunud relvastamata miilitsa ja sõjaväe üksused tõrjuti meeleavaldajate poolt tehasest välja. Kui õhtuks sai selgeks, et võimud ei kavatse mingeid meetmeid töötajate olukorra parandamiseks kasutusele võtta, otsustasid protestijad järgmisel päeval minna kesklinnas asuva NLKP linnakomitee hoone juurde.
NLKP KK peasekretäri Nikita Hruštšovi teavitati streigist Novotšerkasskis. Ta andis pärast läbirääkimisi NSV Liidu kaitseministrile, NSV Liidu Siseministeeriumile ja KGB juhtidele käsu "nõukogudevastane mäss" maha suruda kõikvõimalike vahenditega ja võimalikult lühikese ajaga.[3]
Ööl vastu 2. juunit sisenesid linna tankid ja sõdurid. 2. juuni hommikul peatasid töölised jaamas Moskva – Bakuu rongi ning liikusid seejärel punaste lippude ja Vladimir Lenini portreede all kesklinna, Novotšerkasski linna parteikomitee hoone juurde. Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna ülem edastas alluvatele käsu rünnata meeleavaldajaid tankidega, kuid seda käsku täitma pidanud kindral Matvei Šapošnikov teatas, et ta ei näe enda ees vaenlast, keda tankid peaksid ründama. Lisaks andis ta käsu tulirelvadest padrunite eemaldamiseks. Streikijaid tulistamast keeldununud Nõukogude Liidu kangelane, kindralleitnant Matvei Šapošnikov heideti allumatuse eest välja NLKPst (hiljem liikmesus taastati).[3]
Linna läbivate tehase töölistega ühinesid aga ka suvalised linnakodanikud (osa asotsiaalsed), rahvahulga üldist käitumist hakkas määrama selle kõige agressiivsem osa. Jõudnud linnakomitee ja linna täitevkomitee hooneteni, kaotas rongkäik organiseerituse, osa meeleavaldajaid tungisid hoonesse, kus nad purustasid aknaid ja uksi, kahjustasid mööblit, viskasid põrandale lühtreid ja portreesid. Moskvast saabunud NLKP Keskkomitee liikmed ning kohalik oblasti juhtkond põgenesid enne seda hoonest.
1990. aastatel avati arhiivid ja leitud dokumentide järgi pidid protestijaid maha suruma motoriseeritud jalaväeüksused, kuid need tulistasid õhku. Surmava tule avas aga Doni-äärsest Rostovist pärit sisevägede üksus, mis koosnes 10 snaiprist ja 2 kuulipildurist, tulistades rahvahulka lähedal asuvast hotellist.[4]
Ohvrid
[muuda | muuda lähteteksti]Teadaolevate ametlike allikate kohaselt lasid Nõukogude siseväed tulirelvadest maha 26 meeleavaldajat (neist 5 miilitsaosakonna ründamise käigus). Veel 87 meeleavaldajat sai haavata. Tolleaegse Nõukogude propaganda tõttu usaldasid meeleavaldajad Nõukogude armeed ning ei oodatud, et need tulistavad relvastamata kodanike pihta. Pärast meeleavaldusi kehtestati linnas liikumiskeeld ja surnud maeti salaja mitmetele eri kalmistutele laiali. Mitmesajapealine meeleavaldajate hulk kogunes 3. juuni hommikul taas platsile. Neist 116 vahistati ja neliteist mõisteti näidisprotsessidel süüdi. Süüdimõistetutest seitse said surmanuhtluse ja teistele määrati kümne- kuni viieteistkümneaastane vanglakaristus.[5]
Veresauna uurimine
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast juhtunut suunas Nõukogude valitsus piirkonda täiendavad toiduvarusid, kuid alustas samal ajal uurimist. Mitmeid töötajad arreteeriti ja mitmed intsidendiga seotud sõjaväelased anti sõjakohtusse. Nõukogude ajakirjandus vaikis selle sündmuse maha ja see jäi salastatuks kuni 1992. aastani.
Nõukogude Liidu lagunemise esimeste märkide ilmnemisel 1989. aastal algatas värskelt valitud NSV Liidu Ülemnõukogu sündmuse uurimise. Rühm aktiviste, ajakirjanikud ja mõned kohalikud vabatahtlikud asutasid Novotšerkasski veresauna fondi, et leida ohvreid, neid aidata, korraldada kahjutasu maksmist ning viia läbi kuriteo edasine uurimine.[6]
18. mail 1992. aastal mõistis vastloodud Venemaa Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidium veresauna ametlikult hukka ja tegi riigi peaprokuratuurile ülesandeks vaadata läbi kõik ohvrite vastu algatatud kriminaalasjad. Samuti tehti ettepanek valitsusele maksta välja ohvrite omastele ja kannatanutele 25 000 rubla.
Venemaal linastus sündmuse kohta 2020. aastal mängufilm "Kallid seltsimehed!" ("Дорогие товарищи", 121 min), režissööriks on Andrei Kontšalovski.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Новочеркасская трагедия. Сиуда, Пётр (22. October 1992).
- ↑ Бойня в Новочеркасске: Но был один, который не стрелял. bbc.co.uk, 31. мая 2012.
- ↑ 3,0 3,1 Спицын Е. Ю. Новочеркасский бунт 1962 года // Хрущёвская слякоть. Советская держава в 1953-1964 годах. — Москва: Концептуал, 2020.
- ↑ Не хватает денег на мясо и колбасу, ешьте пирожки с ливером. Бессмертный барак.
- ↑ Kozlov, Vladimir Aleksandrovich (2005). Неизвестный СССР: противостояние народа и власти, 1953–1985. Moskva: Olma Press.
- ↑ Приехали, расстреляли, и все: семейные фотографии, память места. www.intelros.ru. 2013.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- The Novocherkassk Tragedy, June 1–3 1962 – Pealtnägija mälestused (inglise keeles)
- Täna ajaloos 2.06: üks ainsatest massirahutustest Nõukogude Liidus pöördus veresaunaks. Postimees, 2. juuni 2020.
- Plekkhammastega sõjaveterani portree keskealise naisena. Sirp, 18. detsember 2020.