Objekt (filosoofia)
Objekt (vanakreeka keeles antikeimenon, ladina keeles obiectum) on tänapäeva filosoofias tavaliselt see ese, asi, entiteet, mis vastandub subjektile. Tunnetuse subjekt on inimene ehk vaatleja ise, tunnetuse objekt on maailm, mida ta vaatleb. Objekt võib olla ka teine inimene.
Mõiste
[muuda | muuda lähteteksti]Sõna 'obiectum' tähendas skolastikutel intentsionaalset objekti ehk ettekujutatud (vorgestellten), mõeldud (gedachten), öeldud (gemeinten) eset (Gegenstand). Hiljem mõisteti sõna 'obiectum' all asja väljaspool tunnetust (das Ding außer der Erkenntnis), reaalset (das Reale), ise-eneslikku (das An-sich) (mida skolastikud tähistasid hoopis sõnaga 'subiectum') ehk objektiivset (Objektiv). Eristada on võimalik tegevuse (Handeln), tahte (Wollen) ja tunnetuse (mõtlemise, taju) (Erkennen (Denken, Wahrnehmen)) objekte. Üldises tähenduses on objekt või ese subjektiivse tegevuse (Tätigkeit) korrelaat, see, millele see [tegevus] on "suunatud" (worauf sich diese "richtet"), tegevuse ja tahte rünnaku alune (das vom Tun und Wollen in Angriff Genommene), töödeldav (zu Bearbeitende), realiseeritav (zu Realisierende). Praktiliselt saab objekt "objektiks" tahteakti, tahtepositsiooni kaudu (Das (praktische) Objekt ist »Objekt« durch eine Willens-Setzung, Willens-Position).
Tahe (der Wille), tegevus (das Tun) loob, valib püüeldes (strebend), määrates (bestimmend), eesmärki seades (zwecksetzend) oma objekti, teeb iseenesest veel indiferentse "materjali" ("Stoff") esemeks (Gegenstand), konkreetseks, määratud tahtesisuks (Willensinhalt), tahte eesmärgiks (Willensziel). Kuna vaid mõtlemine (tunnetus) (Denken (Erkennen)) ise on (tahte-)tegevus ((Willens-)Tätigkeit), siis pole tunnetuse või mõtlemise objekt midagi muud kui miski (dasjenige), millele tunnetus (das Erkennen), tahtmine tunnetada (der Erkenntniswille) oma tõlgendav-töötleva vaimutegevuse (auffassend-verarbeitende Geistestätigkeit) suunab, milles see iseenesest veel määramata "materjali" teatud tähelepanu esemeks (Gegenstand der Aufmerksamkeit) tõstab ja seda intellektuaalselt vormib, kujundab. "Objekt" on igal juhul nii praktiliselt kui ka teoreetiliselt refleksiooni mõiste (Reflexionsbegriff), koosnedes teatud tähelepanekutest (algselt paika pandud, samas rohkem esileküündivatest) üldise kogemuse lahutamise (Scheidung der Gesamterfahrung) kohta kaheks faktoriks, momendiks, küljeks. Tajuja kui niisugune (das Perzipierende, Apperzipierende als solches) on subjekt, tajutav (das Percipierte, Apperzipierte) [on] objekt, milles ja millega (miks ka mitte mille läbi) (im und mit dem (wenn auch nicht durch den)) tunnetuse akt (Akt des Erkennens): pole olemas objekti (kui objekti) ilma subjektita (kein Objekt (als Objekt) ohne Subjekt) – aga ka subjekti (subjektiivset tegevust) ilma objektita (kein Subjekt (keine subjektive Tätigkeit) ohne Objekt).
Objekti mõiste ei ole sellega veel ammendatud. Laiemas tähenduses on tunnetuse objekt kõik kogemuste jõest (aus dem Flusse der Erlebnisse) tähelepanu abil väljatõstetu (durch die Aufmerksamkeit Herausgehobene), mis muudab objektid rohkem või vähem meelevaldseks (willkürlich). Ka pole olemas objektiks paigutamist (Objekt-Setzung) ilma, kuigi vastu tahtmist, välise maailma objektide üldiseima ja konstantseima paigutusviisita (Es gibt aber auch eine Objekt- Setzung ohne, ja wider Willen, und die allgemeinste, konstanteste Art derselben ist die Setzung der Objekte der Außenwelt).
Algusest peale tunneb Mina (das Ich), kogeja (das Erlebende), oma olemises ja tegevuses (in seinem Sein und Tun) "väljastpoolt" ("von außen") (st mitte läbi iseeenda määratud (nicht durch sich selbst bestimmt)) "mõjutatuna", "muudetuna" ("affiziert", "modifiziert"), ta tunneb enda selgepilgulisust oma tegevuses, toimes, tahtes pärsituna (wahrnehmend in seinem Tun, Wirken, Wollen gehemmt), ta kogeb (erfährt) pidevat vastuseisu (einen konstanten Widerstand). Psühholoogiliselt lokaliseerub see vastupanu tajusisude kompleksides (Komplexen von Wahrnehmungsinhalten), hiljem kogemussisude reeglipärastes seostes (in gesetzmäßigen Zusammenhängen von Erfahrungsinhalten) üldiselt. Intinktiiv-assotsiatiivselt (instinktiv-assoziativ) tähendab Mina (das Ich) kannatada vastuseisu (den erlittenen Widerstand) kui aktiivse "vastu-seisu" toimet (Wirkung eines aktiven "Wider-Stehens"), milles asjade komplekside sarnasus oma enda kehakompleksidega (die Ähnlichkeit der Ding-Komplexe mit seinem eigenen Leib-Komplexe) (tuletatud objektile (dem direkten Objekt)) oma tajutavuse "seespoolsuse", subjektiivsuse, aktiivsusega ("Innerlichkeit", Subjektivität, Aktivität in das Wahrgenommene) põhjustab (vt introjektsioon (Introjektion)). Nii on välise maailma objektid enamat kui ettekujutused (Vorstellungen), ka enam kui ettekujutuskoondid (Vorstellungszusammenhänge), st nad tähendavd, esindavad "transtsendentseid faktoreid" ("transzendente Faktoren"), mis, kuigi algselt mõeldud mina enda tahte analoogina (dem eigenen Willen des Ich analog gedacht), hiljem, teadusliku arengu edenedes muutusid abstraktseteks, kvalitatiivselt määratlemata jäävateks "jõududeks" (qualitativ unbestimmt gelassenen "Kräften").
Objekt ja tunnetus
[muuda | muuda lähteteksti]Objekti puhul on kaks probleemi:
1. Mis on tunnetuse "objektid" (die "Objekte" des Erkennens)? Milline seos (Beziehung) on ettekujutusel (Vorstellung) (teadvusel (Bewußtsein)) ja objektil? Realism käsitleb objekte (kui asju) transtsendentsi mõttes (im Sinne der Transzendenz) reaalsete, erinevatena ettekujutusest (der Verschiedenheit von der Vorstellung). Idealism näeb objektides: a. ettekujutusi (Vorstellungen), b. ettekujutuste komplekse (Vorstellungskomplexe), c. reeglipäraseid kontekste, sünteese kogemussisudest, vihjates samas "ise-eneslikkusele" (gesetzmäßige Zusammenhänge, Synthesen von Erfahrungsinhalten ev. mit Hindeutung auf ein "An-sich"). Ettekujutused esindavad (vertreten) objekte (representatsiooniteooria (Repräsentationstheorie)) – ettekujutused on objektid nendeks saades (objektivatsiooniteooria) (Vorstellungen sind Objekte, werden zu solchen (Objektivationstheorie)).
2. Millel põhineb teadlikkus välisest maailmast (das Außenweltsbewußtsein)? Mis on meie objektide eksisteerimisse uskumise alus (der Grund unseres Glaubens an die Existenz von Objekten)? Lahendusi: a. Teadlikkus välisest maailmast (Außenweltsbewußtsein) põhineb (otsesel) tajul (Wahrnehmung), (teadlikul või mitteteadlikul (bewußtem oder unbewußtem)) järeldusel (Schluß) toimest põhjusele (von der Wirkung auf die Ursache), c. instinktiivsel usul (auf instinktivem Glauben), d. originaalsel subjekti ja objekti korrelatsioonil (auf ursprünglicher Korrelation von Subjekt und Objekt), e. (teadlikul või mitteteadlikul (bewußten oder unbewußten)) otsustusel (Urteil), f. erilisel "representatsiooni"-teadlikkusel, transtsendentsil (auf einem besonderen Bewußtsein der "Repräsentation", der "Transzendenz").
- Teadlikkus välisest maailmast on algne – on psühholoogiline (assotsiatiivne) – on loogilis-transtsendentaalne (Das Außenweltsbewußtsein ist ursprünglich - ist psychologisch (assoziativ) - ist logisch-transzendental).
- Objektide kohta käivad omadused, olemus, on kvaliteedid, on asi iseeneses (Die Eigenschaften, das Wesen der Objekte anbelangend s. Qualitäten, Ding an sich).