Olev Reintalu

Olev Reintalu (kuni 8. juulini 1935^[1] Olev Reinthal; 24. juuni 1903 Sassodnje vald, Luuga maakond, Peterburi kubermang – 7. jaanuar 1960 Taišeti lähedal, Irkutski oblast) oli eesti jurist ja reservlipnik, 10. juulil 1941 alanud Tartu ülestõusu juht.

Õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 1922–1928 ja 1938–1942. Eesti Üliõpilaste Seltsi liige 1922. aastast, Üliõpilaskonna Edustuse liige.

Ülikooli ajal töötas ajalehe Postimees korrespondendina.

1922. aastast oli Rahvusliku Keskerakonna liige.

1928–1929 teenis Olev Reintalu Sidepataljonis sundaega, edasi õppis Sõjakoolis, mille lõpetas lipniku auastmes.

1930–1935 oli vandeadvokaadi nooremabi Tallinnas Paul Hirschi juures.

20. mail 1935 nimetati ta peaministri sekretäri kohuste täitjaks^[2], 3. septembril 1935 peaministri sekretäriks^[3] ja 5. oktoobril 1935 Riikliku Propaganda Talituse poliitilise osakonna sekretäriks.

Siseministeeriumis töötamise perioodil 1935–1937 lõpetas vallasekretäride kursused ning suunati 1937 tööle Haapsallu Läänemaa maavalitsusse kohalike omavalitsuste revidendi ja juriskonsuldina, edasi maavalitsuse sekretärina (kuni aprillini 1940).

1939. aasta sügisest saadik Sõjavägede Staabi 2. osakonna luure agent, ülesandeks NSVL sõjaväebaasidega seotud info kogumine: info baaside asukohtadest, arvkoosseisudest, varustusest ja juhtkonnast. Olev Reintalu piirkonnaks oli Läänemaa ja Hiiumaa.

1940–1941 juuni lõpuni varjas end Eestis erinevates paikades.

1941. aasta juuli algul liitus Tartus nn Tervishoiu Muuseumi Grupiga ning temast sai Tartu ülestõusu juht ja linna esimene komandant. Edasi määras sõjalise juhtimise üle võtnud kolonel Friedrich Kurg ta oma adjutandiks.

1941–1944 teenis Olev Reintalu Saksamaa sõjaväeluure ja vastuluureasutuses Abwehrnebenstelle Reval Narvas, Tallinnas, Tartus, Petseris, olles kolonel Villem Saarseni alluv.^[4]

Samal ajal oli Reintalu seotud rahvusliku põrandaaluse liikumise tegevusega, jätkates 1941. aastal EÜSi baasil moodustunud Tervishoiu Muuseumi Grupi koosseisus.^[5]

Värbas Hella Tiiu Oinas-Mikiver-Halliku Abwehri luurajate kooli, kus 1943–1944 valmistati ette agente eelseisvaks tööks Nõukogude Liidu tagalas.^[4]

Osales ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee organiseerimises.^[4]

Arreteeriti SD poolt samal ajal teiste rahvuslastega aprillis 1944, kuid vabanes suvel. Septembris 1944 üritas Eestist põgeneda, kuid see ei õnnestunud.^[4]

1944–1949 varjas end Jaan Karu nime all, töötades Varbola hobulaenutuspunkti ja kolhoosi Põllumees arvepidajana.

1949 võeti NKVD poolt kinni, oli 1951–1958 Irkutski oblastis Taišeti laagrites, alates 1958 juba invaliididekodus. Suri seal 7. jaanuaril 1960.

Isiklikku

Tema ema Emilie Reinthali õde oli Miina Härma^[6] ning teise tädi Leena tütar Linda-Marie Eenpalu oli abielus peaminister Kaarel Eenpaluga.

Ühiskondlik tegevus

Mängis punakomissari 1927. aastal linastunud esimeses Eesti täispikas mängufilmis "Noored kotkad" (Theodor, Oskar ja Aksella Lutsu film).

Miina Härma Lauluselts, Tartu Meeslaulu Selts, Tallinna Meeslaulu Selts – juhatuse liige

Kaitseliit, Harjumaa maleva sidepealiku abi

Noored Kotkad – Harjumaa maleva pealik, Peastaabi liige

Haapsalus töötades oli juhatuse esimeheks Noorte Kotkaste Sõprade ühingus ja Rahvaülikooli juhatuses.

Viited

↑ Peaministri käsukiri nr. 2 3. septembrist 1935
↑ Peaministri käsukiri nr. 1 20. maist 1935
↑ Peaministri käsukiri nr 2 3. septembrist 1935
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ERAF.129SM.1.4325
↑ Harald Tammur (2007). "Mälestused Eesti rahvuslikust põrandaalusest liikumisest" (PDF). Tuna. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 31. detsember 2016.
↑ Rändaja Anna. Anna Haava kirjad Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale. SE&JS 2014, lk 130

Välislingid

[1] Peaministri käsukiri nr. 2 3. septembrist 1935

[2] Peaministri käsukiri nr. 1 20. maist 1935

[3] Peaministri käsukiri nr 2 3. septembrist 1935

[ERAF.129SM.1.4325-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ERAF.129SM.1.4325

[5] Harald Tammur (2007). "Mälestused Eesti rahvuslikust põrandaalusest liikumisest" (PDF). Tuna. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 31. detsember 2016.

[6] Rändaja Anna. Anna Haava kirjad Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale. SE&JS 2014, lk 130

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]