Omailm

Omailm on organismi omakeskne maailm, st maailm nii, nagu organism seda tajub, lähtudes eristustest, mida see organism teeb. Eri liiki organismidel on samas keskkonnas erinevad (liigiomased) omailmad. See tuleneb nii eri liiki organismide erinevast eristusvõimest kui ka erinevatest individuaalsetest kogemustest.

Omailma (saksa Umwelt) mõiste võttis kasutusele Jakob von Uexküll. Kuna saksakeelses kasutuses tähistab sama sõna praegusajal ka keskkonda, tehakse omailmast kõnelemise korral täpsustus (kas märkides, et tegu on subjektiivse keskkonnaga, või tehes viite Uexküllile). Inglise keeles kasutatakse selle tähistamiseks sõna umwelt (mitmuses umwelten).

Näiteks keskkonnas on valguskiirgus väga erinevate lainepikkustega, kusjuures lainepikkuste jaotus on üle valguskiirguse spektri võrdlemisi pidev. Organismid võivad oma tajuelundite (silmade) kaudu jaotada valgusspektri kvalitatiivselt erinevaiks värvusteks, kusjuures eri organismid, eriti eri liigid, jaotavad valgusspektri värvusteks erinevalt. Koerad jaotavad valgusspektri vähemateks värvusteks kui inimene, linnud aga rohkemaks; näiteks teod ei erista värvusi üldse. Seega visuaalsed omailmad võivad olla värvilised, keskkonnas aga värvusi ei ole. Ka võib nähtav valgus eri liikidel haarata veidi erineva osa elektromagnetilise kiirguse spektrist.

Vaata ka

• eluilm
• funktsioonitsükkel
• keskkond
• omailma üleminek

Kirjandus

• Uexküll, Jakob von 1999. Rännud loomade ja inimeste omailmades. Eesti Loodus 1–12. [järjeloona läbi selle aastakäigu numbrite]
• Uexküll, Jakob von 2012. Omailmad. (Koostanud Kalevi Kull ja Riin Magnus.) (Eesti mõttelugu 105.) Tartu: Ilmamaa.

Välislingid

• Omailm – John Deely
• Omailm ja semiosfäär – Kalevi Kull
• Pragmatism ja omailma-teooria – Aleksei Šarov