Osebergi laevmatus

Osebergi laev Oslo viikingilaevade muuseumis

Osebergi laevmatus oli 9. sajandi esimese poole laevmatus Norras Vestfoldis Tønsbergi linna lähistel Osebergi talu maadel.

Hauakääpas oli rikkalikult hauapanuseid ja kahe naise surnukehad. Hauast tuli välja suurepäraselt säilinud ja rikkalikult dekoreeritud viikingilaev ja hulgaliselt muid viikingiaegseid esemeid.

Osebergi laevmatus avastati 1903. aastal ja arheoloogid kaevasid leiud kääpast välja aastatel 1904–1905.

Osebergi laevmatus on tähtis selle poolest, et leiti väljakaevamiste ajal vanimaks osutunud säilinud klinkerplangutuse ja mastiga viikingilaev.

Avastamine ja väljakaevamistööd

Osebergi kääbas

Osebergi vanker

Osebergi laev Oslo viikingilaevade muuseumis

1903. aasta augustis käskis Väike-Osebergi (Lille Oseberg) taluperemees Knud Rom hakata savi võtma ühest tema maadele jäävast künkast. Ringikujuline küngas oli kolm meetrit kõrge ja selle läbimõõt oli umbes 40 meetrit. Kui savi kaevamisega oli jõutud künka keskele, leiti sealt puidujäänuseid. Talunik läks leiule järgnenud laupäeval Kristianiasse, kus teatas leiust sealse ülikooli ajalooprofessorile ja ülikooli muinasteaduste muuseumi juhatajale Gabriel Gustafsonile. Juba esmaspäeval sõitis Gustafson Osebergi ja uuris lahtikaevatud kääbast. Ta tuvastas, et tegu on suure laevaga, ja lasi kääbast veelgi rohkem lahti kaevata. Ta määras kindlaks laeva teise otsa asukoha ja selle, et laeva keskosa kattis puidust matmiskamber. Kuna laev leiti augusti lõpus ja Gustafson ei soovinud läheneva sügise tõttu kaevamistöid jätkata, otsustati kalmet edasi uurida järgmisel aastal.

Enne seda tuli aga lahendada tüli maaomanikuga. Tollaste seaduste järgi kuulus hauasisu (välja arvatud väärismetallid) maaomanikule, kes aga lubas laeva välismaale müüa, kui Norra ei maksa selle eest nõutud summat. 1904. aasta juunis jõuti kokkuleppele, et pärast väljakaevamiste lõppu arvutatakse kokku leidude väärtus ja riigile jääb eesostuõigus. Tegu oli sihiliku viivitamisega, kuna vahepeal jõuti parlamendis kiiresti vastu võtta seadus, mis keelas ajaloolise väärtusega esemete välismaale müümise.

Järgmisel päeval pärast kokkuleppe sõlmimist alustati välitöödega. Professor Gustafsoni assisteerisid noor arheoloog Haakon Shetelig ja Kristiania ülikooli muuseumi preparaator Johannesen. Kaevamistööde vastu tunti nii elavat huvi, et kääbast saadeti valvama politseinik.

Esmalt eemaldati kääpa turbamätastest koosnev pealmine kiht. Mättad olid võetud kääpa ümbrusest ja laotud kihiti. Mätaste all asus tervet laeva kattev kivikuhjatis. Selle eemaldamise käigus leiti kunagise hauaröövi jäljed. Kääpa lõunaservast viis hauaröövlite kaevatud käik otse laeva keskkohta. Nad olid lõhkunud hauakambri katuse, loopinud ühe hauda maetud naise luud laiali ja peaaegu kõik teise naise luud hauast eemaldanud. Tõenäoliselt olid hauaröövlid tegutsenud üsna pea pärast matust.

Kääpa sisemusse jõudnud arheoloogid avastasid, et kääpa rajamisel kasutatud sinisavi ja turbamättad olid kaitsnud hauas asuvaid orgaanilisi materjale. Suurepäraselt olid säilinud nii puitesemed, kangad, hahasuled patjades kui isegi hauda kaasapandud toit. Haua kaitses välismõjude eest ka see, et ta oli ajapikku oma raskuse tõttu vajunud 4 meetri sügavusele turbapinnasesse. Siiski oli puit kääpas üsna pude ning seda oli kahjustanud kivikuhja raskus, kääpa vajumine ja hauakääpasse pääsenud närilised. Kõige selle tõttu kaevati erakordselt hoolikalt, ülaltpoolt allapoole minnes. Hauakambri lauad eemaldati ükshaaval ja leitud esemed pandi kirja.

Enamik väikseid esemeid asusid hauakambris. Laeva ahtris asusid peamiselt köögiriistad. Laeva vööris, mis oli ajapikku kõige rohkem kannatada saanud, asus mitu suurt eset. Kivikuhjatis oli vööris asuvad esemed laiaks litsunud ning need tuli esmalt restaureerida ja kokku panna. Vöörist leiti rikkalikult kaunistatud neljarattaline vanker, mille sees olid voodi ja kangasteljed, samuti leiti vöörist kolm nikerdustega saani ja ohverdatud koduloomade säilmed.

Laeva keskosas asuvast hauakambrist leiti mõned klaashelmed, kuid mitte ühtegi väärismetallidest ehet. Ruumis asus ka mitu karpi, mis kõik olid lõhutud. See kõik viitas hauaröövlite kätetööle. Kaks voodit, milles maetud olid algselt lebanud, asusid esialgu hauakambri põhjaseina ääres. Hauaröövlid, kes soovisid pääseda noorema naise voodi juurde, olid vanemale naisele kuulunud voodi eest ära tõuganud ja tema luud enda kaevatud käiku loopinud. Seejärel loopisid nad noorema naise voodipesu hauakambri idaseina äärde ja kogusid kokku peaaegu kõik tema luud. Pärast seda lõhkusid nad voodi, et pääseda ligi voodi taga asunud kastidele. Knud Krogh ja Björn Myhre on oletanud, et noorema naise surnukeha eemaldamise taga võis olla mõne kristliku võimukandja soov paganlikult maetud kuninganna kristliku kombestiku järgi uuesti maha matta.

Kääpaga seotud välitööd lõppesid 1904. aasta septembris. Tol ajal oli veel selgusetu laeva edasine saatus. Kuna laeva ei olnud võimalik tervena kääpast kätte saada, siis otsustati see tükkideks teha. Väljakaevamistel viibinud mereväeinsener Glende mõõtis laeva hoolikalt ära ja joonistas üles. Kohaletoodud maalikunstnik jäädvustas leitud esemete värvi, enne kui need õhu käes kuivades tooni muutsid.

Leiud

Laev

Osebergi laeva nikerdustega kaunistatud tääv

Leitud laev on klinkerplangutusega viikingilaev, kuid tunduvalt väiksem kui tavaline pikklaev ja seega klassifitseeritav kui karv (norra keeles ka karve, kreeka keeles karabos, inglise keeles ka karvi), mida on kaunistatud enam kui igapäevatarve seda nõuaks.

Osebergi laev valmistati peaaegu tervenisti tammest. Laevaparda plangutus koosneb 12 lauast, millest ainult kaks jäävad ülalpoole veeliini. Tammeplangud on omavahel ühendatud ümarpäiste rauast naeltega, mille läbiulatuvad otsad on kõveraks löödud üle kandilise seibi ja vahed tihitud tõrvatud loomakarvadega.

See on 21,5 meetrit pikk ja 5,1 meetrit lai, ning laevamast on umbes 9 meetri pikkune. Laeva liikumiseks võis kasutada nii aere, mille jaoks on pardas 15 paari auke, kui nelinurkset purje, mis oli tõenäoliselt 70–90 m² suurune ja suutnuks laeva edasi viia suurima kiirusega 10–14 sõlme.

Laeva parema parda päraosas on laialabaline roolimismõla. Varustuses olid veel raudankur, maabumislaud ja hauskar. Osebergi laeva mõlemad täävid, vööri- ja ahtertääv on rikkalikult kaunistatud keerukate puunikerdustega, millel peamiselt motiiv ründavast koletisest.

Laeva teeb eriti oluliseks asjaolu, et tegemist on vanima omataolise laevaga, mis seni leitud ja ehitatud üksnes natuke pärast purjede kasutuselevõttu Skandinaavias. Laeva mudelite katsetused hüdrotunnelis näitavad, et Osebergi laeva sõiduomadused olid viletsad. See on üks võimalikest põhjustest, miks laeva matusteks kasutati. Sõiduomadused olid kehvemad kui hilisematel viikingilaevadel ja võisid jääda alla ka kaasaegsetele laevadele, kuid kuna teisi sama ajastu laevu pole leitud, on tegemist ainult oletustega.

Kahe naise surnukehad

Kääpast leiti kahe naise skeletid. Üks neist oli surnud 50–80-aastaselt (vanus varieerub erinevates allikates) ja ta oli eluajal kannatanud artriidi käes. Teine naine oli surnud 25–50-aastaselt. Pole selge, kumb neist oli tähtsama positsiooniga ja kas kumbki neist oli ohverdatud.

Suursugused hauapanused lubavad oletada, et maetud pidid olema mõjuvõimsad ja rikkad isikud.

Noorem naine kandis punast villast kleiti ja peent linast loori. Neid riietusesemeid kandsid tol ajal kõrgklassi naised ja seetõttu on oletatud, et noorem naine oli kõrgema ühiskondliku positsiooniga. Vanem naine kandis sinist villast kleiti ja villast loori, mis näitab tema mõnevõrra madalamat staatust. Kumbki naine ei kandnud ühtki üleni siidist valmistatud riideeset, kuigi noorema naise kleidi all olnud tuunikal oli kasutatud siidist lisandeid.

Dendrokronoloogilised uuringud näitasid, et laevaehituseks kasutatud puud langetati 820. aastal ja matus toimus 834. aasta sügisel.

On oletatud, et maetu võis olla kuninganna Åsa. Åsa oli Ynglingite suguvõsast pärit Kagu-Norra kuninga Gudrød Küti abikaasa, Halfdan Musta ema ja Norra ühendaja Harald Kaunisjuukse vanaema. Seda teooriat toetavad ka uuringud, mille järgi maetud naised elasid Agderis, paikkonnas, kus elas ka Åsa.

On oletatud, et maetud naine võis olla ka preestrinna.

Oslo Ülikooli teadlase Per Holcki sõnul pärinevad noorema naise esivanemad Musta mere lähikonnast, tõenäoliselt Iraanist.

Nooremal naisel oli murdunud rangluu, mistõttu arvati esmalt, et ta oli ohverdatud. Hilisemad uuringud aga näitasid, et luu oli juba mõnda aega paranenud, seega ei saanud luu purunemine juhtuda vahetult enne matust. Naise hammastel oli jälgi metallist hambaorgi kasutamisest. Metallist hambaorgid olid sel ajal luksusesemed.

Vanem naine põdes vähki, mis oli tõenäoliselt ka tema surma põhjus. Ta kannatas ka Morgagni sündroomi all. Morgagni sündroom on hormonaalne häire, mis annab naistele maskuliinse välimuse, kaasa arvatud habeme.

Mõlema naise põhitoiduseks oli olnud liha, mida võis peamiselt kalatoidulises Norras pidada samuti luksuseks.

Inimjäänustelt saadi DNA-katkeid, kuid mitte piisavalt, et tuvastada naiste võimalik omavaheline sugulus.

Muud leiud

Osebergi matuselaev sisaldas hulgaliselt muidki leide: laevatarbeid, rikkalikult kaunistatud neljarattalist vankrit, kolme saani, mitut voodit ja telki, kangastelgi, hobuserakmeid, rauast pada, nahast kingi, loomapeadega kaunistatud poste, tekstiilikatkeid jms.

Laevast leiti 15 hobuse, 4 koera ja 2 härja skeletid.

Leidude edasine saatus

Isegi pärast laeva eemaldamist kääpast polnud selle edasine saatus selge. Maaomanik ei olnud rahul riigi poolt leiutasuks määratud summaga ja keeldus laeva selle eest loovutamast. Asi sai lahenduse, kui tollal Kristiania ülikoolis õppinud arheoloogiahuviline Rootsi prints Gustaf Adolf (hilisem Gustaf VI Adolf) rääkis laeva ümber käivatest vaidlustest oma sõbrale leitnant Fritz Treschowile. Treschowi isa, kes oli Vestfoldi suurim maavaldaja, maksis Osebergi taluomanikule nõutud summa ja kinkis laeva koos kõigi leidudega Norra riigile.

Seejärel pakiti laevaosad sisse ja saadeti Kristiania poole teele. Vaid kolm päeva hiljem sadas Osebergis maha esimene lumi.

Leiud viidi Kristiania ülikooli muinasteaduste muuseumi, kus alustati nende konserveerimist ja taastamist. Puitleidude hävimise vältimiseks leotati neid vees, mille järel mähiti nad niiskesse kangasse ja paigutati muuseumi keldrisse. Gustafson suhtus pessimistlikult tolle aja restaureerimistehnikasse, mistõttu lasi preili Sophie Krafftil kõik nikerdatud detailid elusuuruses üles joonistada. Tähtsaimatest detailidest valmistas kogenud puunikerdaja Eriksen koopiad. Vähem tähtsatest esemetest valmistati kipskoopiad.

Pärast välitööde lõppu 1904. aasta lõpus sõitis Gustafson koos preparaatori Johanneseniga teistesse Euroopa riikidesse kogemusi hankima. Nad külastasid Saksamaad ja Šveitsi, kus tutvusid järvemudast ja turbast leitud esemete konserveerimisega. Bernis tutvustati neile puidu konserveerimist formaliiniga, Kopenhaagenis glütseriiniga ja Berliinis muude ainetega. Ükski neist viisidest norra teadlasi ei rahuldanud.

Lõpuks aurutati kõva puit kreosoodiga ehk linaõli ja karbolineumi seguga ja seejärel immutati. Pehmet puitu keedeti maarjajää lahuses.

Gustafson soovis võimalikult ruttu suured esemed konserveerida, et hakata neid avalikult eksponeerima. Kõige tähtsamad leiud säilitati vee ja formaliini seguga täidetud anumates, ja eksponeeriti nende koopiaid.

1907. aastaks rekonstrueeriti laev tervikuna. Osebergi laeva ja teiste leitud viikingilaevade jaoks ehitati ülikooli maa-alale suured paviljonid.

1920. aastatel viidi laevad üle uude Viikingilaevade muuseumi.

1947. aastal taastati Osebergi kääbas ja 1948. aastal maeti naiste skeletid samasse piirkonda.

Vaata ka

Tüürimismõla

• Gokstadi laevmatus
• Hjortspringi paat
• Kvalsundi laev
• Nydami laev
• Saga Oseberg, 20. juuni 2012. a. veesatud Osebergi viikingilaeva replika "Saga Oseberg"
• Salme muinaslaev Saaremaal Salme alevikus
• Sutton Hoo laevmatus Suurbritannias 7. sajandist
• Sunnerby laevmatus Kesk-Rootsist Vänerni järve Kållandsö saarelt 7. sajandist

Kirjandus

• Karel Sklenář "Kuldse ajastu avastajad". "Valgus". Tallinn. 1985, lk 250–260
• Peter Hayes Sawyer "The Oxford Illustrated History of the Vikings". Oxford University Press. 2001
• Judith Jesch "Women in the Viking age". Boydell & Brewer Ltd. 1991, lk 30–35
• Anders Andrén, Kristina Jennbert, Catharina Raudvere "Old Norse Religion in Long Term Perspectives" Nordic Academic Press. 2006, lk 399–403

Välislingid

• Osebergskipet, Kulturhistorisk museum
• Frands Herschend: Ship grave hall passage – the Oseberg monument as compound meaning Uppsala Ülikool, 11th International Saga Conference
• Back Danielsson, Ing-Marie: Masking Moments: The Transitions of Bodies and Beings in Late Iron Age Scandinavia Stockholmi Ülikool. ISBN 9171553304
• Were the Earls of Scandinavia Heruls causing the Vendel and Viking cultures?
• Osebergi laeva replika ehitamine Projekt algas aastal 2005 (norra keeles)(inglise keeles)
• Professor Gustafson´s diaries - Museum of Cultural History, khm.uio.no