Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Pierre Puget

Allikas: Vikipeedia

Pierre Puget (16. oktoober 1620 Marseille – 2. detsember 1694 Marseille) oli prantsuse barokiajastu skulptor, maalikunstnik ja arhitekt.

Pierre Puget
Francois Puget. Pierre Paul Puget' portree
Täisnimi Pierre Paul Puget
Sündinud 16. oktoober 1620
Marseille, Prantsusmaa
Surnud 2. detsember 1694
Marseille, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Tegevusala skulptor, maalikunstnik, arhitekt
Kunstivool barokk

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Pierre Puget. Autoportree 40-aastaselt. 1668–1669. Musée Granet, Aix-en-Provence

Pierre Puget sündis 1620. aastal Marseilles[1] (või selle lähedal, eri allikad pakuvad nii sünniaja kui ka -koha osas erinevaid variante. Nt Lagrange[2] ja Bazin[3] pakuvad sünniaastaks hoopis 1622. aastat ja Lagrange veel sünnikohaks Marseille-lähedast Séoni orgu). Tema isa Simon Puget oli kiviraidur, kes ka oma kaht vanemat poega kasvatas samas vaimus. Pierre’ile kui noorimale jäi aga puunikerdaja karjäär.[4] Ta määrati laevaehitaja, kellegi meister Romani juurde õpipoisiks. Seal omandas ta kuuldavasti mõne kuuga kõik, mis meistril talle õpetada oli, mille järel olid Puget’l küllaltki vabad käed töökojas oma oskusi näidata ja arendada. Lõpuks jättiski ta oma õpipoisitee laevaehitajana pooleli ning suundus 1640. aastal Itaaliasse, lootusega Roomas mõne suure meistri juurde õppima saada.[5]

Esialgu suundus noor Puget merd kaudu Livornosse ja sealt edasi Firenzesse, kus tal õnnestus läbi vaeva (sest firenzelased ei tahtnud välismaalastele eriti tööd anda) ühe meistri juures tööd leida, et reisiks Rooma raha koguda ning ka oma portfooliot täiendada.[6] Lõpuks Rooma jõudnud, õnnestus Puget’l õppida ja töötada Pietro da Cortona käe all, kelle juures arendas peamiselt enda maalikunsti tehnikaid.[7] Pärast kolme aastat Cortona juures naasis ta kodumaale. 1643–1656 tegutses ta peamiselt Marseille ja Touloni piirkonnas.[1] Toulonis töötas Puget laevatehases, kuhu määras ta noor hertsog Brézé, kes Puget' laevajoonistustest vaimustus ning teda toetama asus.[8] Hiljem maalis Puget mõningaid teoseid kirikutele, kuni tal avanes võimalus end kehtestada skulptorina: ta kavandas Touloni raekoja sissepääsu, mida kaunistavad atlantid talle tunnustatuse tõid. Järgnes tellimus kujundada linna jaoks ka purskkaev.[9] Sealt edasi keskenduski Puget peamiselt skulptuurile.

Jutud Puget' oskustest levisid kodukohast ka Pariisi, kus keegi aadlihärra Girardin tellis Puget’lt enda Normandia valduste jaoks kaks skulptuuri: Heraklese ja Januse. Need avaldasid muljet aga Louis XIV tolleaegsele rahandusministrile Nicholas Foucqet’le, kes oma Vaux-de-Vicomte’i valduste tarbeks samuti talt marmorkujud tellis, neist väljapaistvaim „Gallia Herakles“.[10]

Oma teisel Itaalia ringreisil (1664–1668) jõudis Puget lisaks Roomale ka Genovasse, kus tal valmisid Saulide pere tellimusel kaks täielikult Bernini kõrgbaroki traditsioonis loodud monumentaalskulptuuri: „Püha Sebastianus“ ja „Õnnistatud Alessandro Sauli“. Need jäid kaunistama Saint Maria di Carigano kiriku kuplipiilareid.[11]

Tagasi kodumaal proovis Puget kätt ka arhitektuurivallas. Näiteks ehitas ta Aix-en-Provence’i mõned linnalossid ja Marseillesse kavandas kalaturu. Põhiline sissetulek tuli aga endiselt laevaehitusest. Ta juhtis Toulonis laevatehast ja lõi sealjuures ka laevade kaunistamiseks mõeldud puuskulptuure.[12]

Puget' hilist perioodi jäid kaunistama ühed tema kõige tuntumad skulptuurid. 10 aasta jooksul (1672–1682) valminud marmorkuju „Krotoni Milon“ tõi talle lõpuks õukonnapoolse heakskiidu. Kuju seati üles Versailles’ lossi parki. Veel lõi Puget ühe marmorreljeefi, „Aleksandri kohtumine Diogenesega“, ja skulptuuri „Perseus vabastab Andromeda“, mille võttis vastu kuningas isiklikult, kuid need jäid ka õukonna viimasteks tellimusteks.[13]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Puget oli üks vähestest prantsuse skulptoritest, kes võttis üle Lorenzo Bernini võimuka ja emotsioone täis kujutluslaadi. Temast kujunes juhtiv naturalistliku stiili esindaja.[14] Teda peetakse Bernini ja Andreas Schlüteri vahel üheks oma aja suuremaks skulptoriks. Touloni raekoja portaal ja Heraklese kujud annavad tunnistust väga heast Michelangelo tundmisest ja üldisest looduse tunnetusest. Lisaks panustas ta ka ise omakorda kõrgbaroki edendamisse enda Genova skulptuuridega ("Püha Sebastianus" ja" Õnnistatud Alessandro Sauli").[15] Berninist eristas teda kalduvus, just eriti Genova paari puhul, eirata baroki kolmemõõtmelist liikuvust: kui Bernini Taaniel St. Maria de Popolos justkui kargab nišist välja, siis Puget' Sebastianus langeb tahapoole, jäädes niši piiresse.[16]

Pierre Puget "Krotoni Milon". 1682

Tema roomaliku stiili tõttu ei võetud ta teoseid Versailles’s pikka aega vastu: „Pierre Puget' iseloom oli Versailles’s edukalt töötamiseks liiga individualistlik. Tema teosed olid küll piisavalt klassikalised, kuid liiga intensiivsed ja suurema osa õukondlaste jaoks võib-olla ka liialt itaalialikud.“[17] Alles 1683. aastal seati tema "Krotoni Milon" Versailles’ parki üles.[15]

Kuigi Puget’d teatakse rohkem skulptorina, siis tegeles ta periooditi ka maalikunsti ja arhitektuuriga. Tema maalid olid enamasti religioosse sisuga ja stiililt rubenslikud.[18] Kõrgel tasemel on ka mõned tema portreed, eriti „Autoportree 40-aastaselt“ (1668–1669). Kuna Puget viibis mõnda aega Genovas, siis on ka tema maalides tunda teatud Genova barokkmaali mõjutusi.[19]

Pärand

[muuda | muuda lähteteksti]

Puget sureb 1694. aastal Marseille's. Tema elu viimaseid aastaid jäid varjutama ebaõnnestumised õukonnas, milles mängisid kõigele lisaks rolli ka tema rivaalide sepitsused. Siiski suutis tema dramaatiline stiil kohati konkureerida Louis XIV ja Charles Le Bruni klassitsistliku õukonnastiiliga.[1] Puget' dramaatilised monumentaalskuptuurid on ühel pulgal Bernini omadega ning väljendavad imeliselt Itaalia baroki teatraalust ja loomutruudust. Vaieldamatult kuulub ta prantsuse kunsti suurte tegijate sekka. „Ükski prohvet pole kuulus omal maal.“ Nii võiks väita ka Pierre Puget kohta.

Galerii

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Pierre Puget "Õnnistatud Alessandro Sauli". 1668
    Pierre Puget "Õnnistatud Alessandro Sauli". 1668
  • Pierre Puget "Perseus vabastab Andromeda". 1684. Louvre
    Pierre Puget "Perseus vabastab Andromeda". 1684. Louvre
  • Pierre Puget "Püha Sebastian". 1668
    Pierre Puget "Püha Sebastian". 1668
  • Pierre Puget "Puhkav Herakles". 1661
    Pierre Puget "Puhkav Herakles". 1661
  • Pierre Puget "Krotoni Milon". 1682
    Pierre Puget "Krotoni Milon". 1682
  • Pierre Puget "Peetrus hoiab paradiisi võtmeid". 1659
    Pierre Puget "Peetrus hoiab paradiisi võtmeid". 1659
  • Pierre Puget "Kunstniku ema portree". 1655
    Pierre Puget "Kunstniku ema portree". 1655
  • Pierre Puget "Püha perekond palmipuu all". 1663
    Pierre Puget "Püha perekond palmipuu all". 1663
  • Pierre Puget. Touloni raekoja portaal. 1657.
    Pierre Puget. Touloni raekoja portaal. 1657.
  • Pierre Puget. Maarja külastab Elizabethi. 1659.
    Pierre Puget. Maarja külastab Elizabethi. 1659.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 "Pierre Puget". Encyclopedia Britannica. Vaadatud 9.11.2022.
  2. ↑ Léon Lagrange (1868). Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux. Pariis: Didier. Lk 3.
  3. ↑ Germain Bazin (1993). Baroque and rococo. London: Thames and Hudson Ltd. Lk 126.
  4. ↑ Léon Lagrange (1868). Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux. Pariis: Didier. Lk 5–6.
  5. ↑ Léon Lagrange (1868). Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux. Pariis: Didier. Lk 6–8.
  6. ↑ Léon Lagrange (1868). Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux. Pariis: Didier. Lk 8–9.
  7. ↑ Uwe Geese (2004). "Baroque Sculpture in Italy, France and Central Europe". Rolf Toman (toim). Baroque: Architecture, Sculpture, Painting. Königswinter: Könemann. Lk 302.
  8. ↑ Léon Lagrange (1868). Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux. Pariis: Didier. Lk 14–15.
  9. ↑ A Figure of St Sebastain by Pierre Puget. Bulletin of the Pennsylvania Museum, Feb., 1931, Vol. 26, No. 139 (Feb., 1931), lk 6.
  10. ↑ Lagrange, Léon (1868). Pierre Puget: peintre, sculpteur, architecte, décorateur de vaisseaux. Pariis: Didier, lk 59.
  11. ↑ Geese, Uwe; (2004). Baroque Sculpture in Italy, France and Central Europe. — Toman, Rolf (eds.) Baroque: Architecture, Sculpture, Painting. Königswinter: Könemann, lk 303.
  12. ↑ Ibid. lk 304.
  13. ↑ Ibid. lk 304
  14. ↑ Toman, Rolf; Borngässer Barbara; Bednorz Achim (2003). Baroque and Rococo. Berlin: Feierabend Verlag OHG, lk 175.
  15. ↑ 15,0 15,1 Hager, Werner (1980). Barock. Skulptur und Malerei. Baden-Baden: Holle Verlag, lk 67.
  16. ↑ "Puget, Pierre. St Sebastian". World Gallery of Art. Vaadatud 09.11.2022.
  17. ↑ Piper, David (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak, lk 199.
  18. ↑ Geese, Uwe; (2004). Baroque Sculpture in Italy, France and Central Europe. — Toman, Rolf (eds.) Baroque: Architecture, Sculpture, Painting. Königswinter: Könemann, lk 303-304.
  19. ↑ "Paintings by Pierre Puget". World Gallery of Art. Vaadatud 09.11.2022.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pierre_Puget&oldid=6583525"