Polotski vürstiriik

	Polotski vürstiriik
Pealinn	Polotsk

Polotski vürstiriik oli idaslaavlaste vürstiriik peamiselt tänapäeva Valgevene põhjaosas.

10. sajandil oli vürstiriigi keskus Połack (venepäraselt Polotsk).

Vürstiriigi moodustumine

Kiievi suurvürsti (980–1015) Vladimir Püha poolt enne surma (1015) oma järglaste vahel Vana-Vene riigi alade jagamise tulemusel sai Polotski vürstiriigi valitsejaks tema poeg Izjaslav Vladimirovitš, kelle järglasdünastia valitses vürstiriiki ka edaspidi. Vladimir Püha surma järel alanud järglastevahelises võimuvõitluses võitsid tema pojad: Jaroslav Tark ehk Jaroslav Vladimirovitš ja Mstislav Vladimirovitš, kes jagasid 1026. aastal Kiievi-Vene alad omavahel. Mstislav Vladimirovitši surma järel (1036) taastas Jaroslav Tark taas ainuvõimu Vana-Vene aladel, väljaarvatud Polotski vürstiriigi aladel.

11. sajandil toimusid Polotski vürstiriigi vürsti Vseslav Brjatšislavitši ja Jaroslav Targa järglaste Jaroslavitšite Kiievi suurvürstiriigi ja liitlaste vahel sagedased sõjaretked eesmärgiga allutada iseseisev Polotski vürstiriik Kiievi suurvürstile või laienda Polotski vürsti võimu põhja poole Pihkva ja Novgorodi aladele. Osana suursugususe ja võimsuse demonstreerimisest ehitati Sofia kirikud (Kiievis, Polotskis ja Novgorodis, mille hiilgus pidi olema võrreldav Konstantinoopoli Hagia Sophia katedraaliga. Omavaheliste lahingute käigus vallutas Polotski vürst Vseslav Tšarodei (Imetegija) 1066. aastal Novgorodi. Ta laskis Novgorodi Sofia katedraali kirikukella maha võtta ja paigutada Polotski Sofia katedraali kellatorni. 1066. aastal Vseslav Brjatšislavitš vangistati, olles kutsutud läbirääkimistele Jaroslavitšitega.

Vseslav Brjatšislavitši surma järel jaguses riik 6-7 osastisvürstiriigiks, tema järglaste vahel: Gleb Vseslavitšile Minski vürstiriik, Boriss Vseslavitšile Polotski vürstiriik, Roman Vseslavitšile Drucki vürstiriik, Svjatoslav Vseslavitšile Viciebski vürstiriik, teistele Hrodna vürstiriik jm.

Polotski vürstid

?–980, Rahvałod (Рагвалод) (surn. 980) (valgevene keeles Рагвалод, vene keeles Рогволод)
980–, Kiievi suurvürst Vladimir I Püha (umbes 950–1015)
988–1001, Izjaslav Vladimirovitš (980/981–1001), (Ізяслаў Уладзіміравіч, Изяслав Владимирович) isa Kiievi suurvürst Vladimir I Püha poolt nimetatud asehaldurina
1001–1003, Vseslav Izjaslavitš (surn. 1003) (Усяслаў Ізяславіч, Всеслав Изяславич)
1003–1044, Brjatšislav Izjaslavitš (ca 997–1044) (Брачыслаў Ізяславіч, Брячислав Изяславич), ka Vitebski vürst (1021–1044)
1044–1168, Vseslav Brjatšislavitš (Усяслаў Брачыславіч, Всеслав Брячиславич, Всесла́в Чароде́й) (ca 1030–1101). IX. 1068 - IV.1069, Kiievi suurvürst
1069–1071, Svjatopolk Izjaslavitš (Святаполк Ізяславіч), Святополк Изяславич). Ka 1078–1088, Novgorodi vürst, 1088—1093 Turovi vürst, 1093–1113 Kiievi suurvürst Svjatopolk II
1071–1101, Vseslav Brjatšislavitš, 2. korda
1101–1106, Roman Vseslavitš (surn. 1116) (Раман Усяславіч, Роман Всеславич)
1106–1127^[küsitav], Davyd Vseslavitš, (Давыд Усяславіч, Давыд Всеславич)
1116–1119, Gleb Vseslavitš (Глеб Усяславіч, Глеб Всеславич)
1119–1127, Boriss Vseslavitš (Рагвалод-Барыс Усяславіч, Борис (Рогволод) Всеславич ) (surn. 1127/28). 1101–1119, Drucki vürst
1127–1128, Rogvolod Vseslavitš, (surn. 1128)
1128–1129, Davyd Vseslavitš, (Давыд Усяславіч, Давыд Всеславич)
1128–1132, Svjatopolk ()
1132–1144, Vasilko Sviatoslavitš (surn. 1144)
1144–1151, (Rahvalod Barysavitš) (Рагвалод-Васіль Барысавіч, Рогволод Борисович)
1151–1159, Rostislav Glebovitš (Rascislavitš; Mienski). 1146–1151 ja 1159–1165 Minski vürst
1159–1162, (Rahvalod Barysavitš)
1162–1167, Vseslav Vasilko p (Usiaslavitš; Vasilkavitš) (surn. 1186) (Васілька Святаславіч, Василько Святославич)
1167–?, Valadar Mienski (Валадар Глебавіч, Володарь Глебович)

Kiievi suurvürstiriigi lagunemise järel iseseisvus Polotski vürstiriik 1136. aastal.

1223. aastal liideti Smolenski vürstiriigi osastisvürstiriigiks.

1307. aastaks ühendati vürstiriik Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga.

1335. aastal rüüstas vürstiriiki Liivimaa ordumeistri Eberhard von Monheimi vägi.

Suhted balti hõimudega

12. sajandil liikus vürstiriigi poliitilisse mõjusfääri Daugava jõe alamjooksu piirkond. Enne Läänemere ristisõdu kogusid Polotski vürstid andamit neid ümbritsenud balti hõimudelt (žemaitid, latgalid jt) ning vürstiriiki kuulusid ka osastisvürstiriigid: Jersika vürstiriik ja Koknese vürstiriik. 1180. aastal olevat liivlasi olnud Polotski vürsti abiväes. 1184. aastal saabus Liivimaale esimene saksa misjonär Meinhard, kellele Polotski vürst andis loa liivlaste seas misjonitööd teha.

Liivimaa vallutamise käigus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt püüdis Połacki vürst taastada oma mõjuvõimu liivlaste aladel (Daugava alamjooksul), tehes 1203. aastal sõjakäigu Riiale.

Vürstiriigi väed osalesid 1206. aasta teises Holmi lahingus. Polotsk oli sunnitud 1212. aastal sõlmima Riia piiskopiga leedulastevastase liidulepingu ning loobuma liivlaste alade taotlemisest. Lõpetati kokkuleppel piiskop Albertiga traditsiooniline Väina liivlaste maksukohustus Polotski vürsti suhtes.

Aastal 1208 vallutasid ristisõdijad seal leedulaste eest kaitseks asunud garnisoni tapmist ettekäändeks kasutades Koknese vürstiriigi. Leedulaste rüüsteretki nii Riia ümbruse katoliiklaste kui ka õigeusklike vastu toetanud Jersika vürstiriigi keskuse hõivasid ristisõdijad aastal 1209. Seejärel allus see juba formaalselt piiskop Albertile ning Polotsk oli oma valdused Baltimaades kaotanud.

1216. aastal plaanis vürst Vladimir saarlastega ühist sõjakäiku Riiale, kuid suri enne sõjakäiku.

Vaata ka

Valgevene valitsejad