Rahaloome

Rahaloome ehk rahatähtede emiteerimine (inglise money creation, saksa Geldschöpfung) on protsess, mille käigus suurendatakse riigi, majandus- või valuutaühenduse rahapakkumist. Valitsevast õiguskorrast tulenevalt on rahaloome ainuõigus riigi valitsejal (kuningal), valitsusel või keskpangal. Eestis loob raha Eesti Pank, Euroopa Liidus on see õigus delegeeritud Euroopa Keskpangale (EKP), kes vahetab emiteeritud rahatähed teise valuuta või väärismetallide vastu või laenab need edasi kommertspankadele.

Rahaloome sõltub selle kandjast. Kui raha emiteeritakse väärismetallist mündi vormis, siis selle väärtuse määrab lõppkokkuvõttes turg ja seda isegi siis kui talle on peale trükitud nominaalväärtus. Kui raha emiteeritakse paberraha vormis, siis määrab selle väärtuse raha emiteeriv institutsioon pealetrükiga (reeglina riigi keskpank, harvem valitsus) – seetõttu nimetatakse sellist raha fiat-rahaks. Kui raha emiteeritakse e-raha vormis, siis formaalselt on selle emissiooni õigus samuti vaid riigi keskpangal, kuid praktikas ei ole see eristatav kommertspankade võlarahast, mida saab kasutada krediitkaarte või mobiilseid maksevahendeid kasutades. Plokiahelatel põhinev krüptoraha (Bitcoin, Etherum jms) luuakse tehingu käigus ilma riiklike institutsioonide osaluseta ja selle väärtuse määrab üksnes ja ainult turu nõudluse-pakkumise suhe. Nn alternatiivraha paberkandjatel või e-rahana emiteerivad hoiu-laenuühistud (näiteks Tartu HLÜ Eesti veksel), kohalikud omavalitsused või eraisikutest moodustunud huvigrupid sihtasutuse või mittetulundusühingu vormis.

Kõik nimetatud rahad lähevad ringlusse tehinguga, mis toimub selle väljaandja ja eraisiku vahel.

Kui rahatäht ise on väärtusetu (näiteks fiat-raha), siis raha emissioonist tekkivat kasumit märgitakse sõnaga seigiorage.

Keskpanga rahaloome

Sõltuvalt riigist on keskpank asutatud ja on ka tänapäeval eraisikute või riigi (loe: kodanike ühis)omandiks. Näiteks Inglise (kesk)panga (Bank of England) asutasid 1694. aastal eraisikud ja see oli eraomanduses kuni 1946. aastani, mil riik selle natsionaliseeris. Ka Eesti Pank taheti asutada erapangana, kuid investorite puuduse tõttu sai tast riigipank.

Keskpanka nimetatakse tihti valitsuse pankuriks, sest ta osutab riigi valitsusele operatiivtasandil mitmesuguseid teenuseid, nagu näiteks: raharingluse korraldamine, finantsstabiilsuse hoidmine, nõustamine raha- ja majanduspoliitilistes küsimustes, finants- ja välissektori statistika tegemine, riigikassa konto haldamine, valitsuse võlakirjade emissioonide korraldamine ja nende arvestuse pidamine. Kuna Eesti Pank on osa Euroopa Keskpangast, siis on tema ülesandeks selles Eesti riigi huvide esindamine ning EKP ühisaruteludes osalemine ja otsuste langetamine.

Euroopa Keskpanga bilansimahu muutumine pärast 2008. aastal alanud ülemaailmset likviidsuskriisi

Keskpangal on seadusega sätestatud, monopoolne õigus riigi valuutat esindavate rahatähtede emiteerijana. Keskpank ei saa raha emiteerijana oma vääringus kaotada maksevõimet, kuid ta võib kaotada maksevõime teise valuuta suhtes, kui raha emisioon on väljunud kontrolli alt. Keskpank viib ellu rahapoliitikat, mille eesmärgiks võib olla hinnastabiilsus, määratud inflatsioonitasandi hoidmine (näiteks EKP rahapoliitika eesmärgina on sõnastatud 2% aastainflatsiooni hoidmine), maksimaalse tööhõive saavutamine ja hoidmine (Fed) või baasintressi määra kujundamise kaudu turu intressitaseme hoidmine. Viimasega mõjutatakse kaudselt aktsiate hindu, majanduslikku aktiivsust ja valuuta vahetuskurssi.

Keskpangad teostavad rahapoliitikat avatud turuoperatsioonide (Open-market operations, OMO) kaudu, mis hõlmab väärtpaberite ostmist ja müümist avatud turul. Selle operatsiooni käigus vahetatakse ühte tüüpi finantsvarad teist tüüpi finantsvarade vastu. Näiteks 2008. aasta ülemaailmse finantskriisi mõjude leevendamiseks käivitati „kvantitatiivse lõdvendamise“ programmi raames valitsuste ja suurte äriühingute võlakirjade kokkuost keskpanga e-raha eest – seda nimetatakse „rahaliseks leevenduseks“ ja selle eesmärgiks on rahaturu likviidsuse suurendamine kommertspankade laenude väljaandmise edendamise kaudu. Selle tulemuseks on keskpanga bilansimahu kasv, mida illustreerib juuresolev diagramm. Turu ülekuumenemisel hakkab keskpank võlakirju müüma, piirates seeläbi turul oleva raha mahtu.

Kommertspanga rahaloome

Kommertspangad avavad tegevusloa saamisel oma konto keskpangas ja peavad hoidma seal vähemalt 1% bilansi mahust. Sellel kontol olevaid vahendeid võivad nad kasutada pankadevaheliste maksete tegemiseks või vahetada igal ajal sularahaks (paberrahad ja mündid), kui nende klientidel tekib vajadus selle järel. Ka keskpangast laenu võtmist kajastatakse sellel kontol.

Euroala kommertspangad on kokku leppinud pankadevahelise intressimäära (EURIBOR) fikseerimise korra, millega nad laenavad üksteiselt vajaduse korral raha. Lisaks kasutatakse veel igapäevast intressimäära (LIBOR), millega kommertspangad annavad üksteisele tagatiseta laene Londoni börsil. 

Kommertspangad kasutavad omanike ja klientide sissemakstud ja keskpangalt laenatud raha, kuid nad loovad ka oma võlaraha tehingutes, millega klientidel võimaldatakse osta kaupu või teenuseid teistelt isikutelt, kelle arvelduskonto on samas pangas või ka vastastikku kasulikul põhimõttel sõlmitud kokkuleppel teises pangas. Sellises tehingus pole vaja reaalset sularaha, sest e-raha kantakse vaid arvestuslikult ühelt panga kontolt teisele panga kontole pangas endas. David Birchi, inglise digitaalsete finantsteenuste valdkonna tippspetsialisti hinnangul teenivad eurotsooni kommertspangad e-raha emissioonilt aastas enam kui 100 miljardit eurot.

Alternatiivne rahaloome

Alternatiivraha võivad luua äriettevõtted oma majandustegevuse raames klientide premeerimiseks, näiteks: lennuettevõtted tarbitud lennutundide eest, jaekauplused ostude kogusummalt, digitaalsed mängukeskkonnad saavutuste eest (näiteks Nintendo punktid) jms. Alternatiivset raha võidakse ka müüa reaalse raha eest, nagu näiteks kasiinos mängužetoone.

Alternatiivraha võivad emiteerida kohalikuks kasutuseks ja majandussuhete elavdamiseks kohalikud omavalitsused või siis kohaliku kaubavahetuse elavdamiseks ettevõtjate ja tarbijate poolt loodud ühendused. Rahana võidakse emiteerida nii eritrükis vormistatud paberist rahatähti kui ka digiraha, mida hallatakse üle interneti ühtse maksekeskkonda haldava programmina. Üle maailma tuntust kogunud Wörgli eksperimendis emiteeris Wörgli linnavalitsus kaduraha ning käivitas ennenägematul viisil kohalike majanduselu, millest võitsid kõik peale pankade. Digitaalne vabaraha tekib ja kaob tehingu käigus, ilma kolmanda osapooleta. Kõigis nendes alternatiivraha süsteemides emitent kontrollib oma „valuutat“, kehtestab selle kasutuse reeglid, s.h ka selle kas see on vahetatav teisteks valuutadeks või mitte.

Krüptoraha loovad tehingu käigus protsessis osalejad ilma kolmanda osapoole osaluseta.

Raha-agregaadid

Rahapakkumist kirjeldatakse ja mõõdetakse nn „raha-agregaatidega“ ja neid eristab omavahel nende likviidsustase. Vastavalt Eesti Panga selgitusele eristatakse järgmisi agregaate:

M1: sularaha majanduses (emiteeritud sularaha, millest on eraldatud krediidiasutuste ning HLÜde sularaha kassajääk); krediidiasutustesse, hoiu-laenuühistutesse ning Eesti Panka residentide (va. keskvalitsus, eelarvevälised fondid, sotsiaalkindlustusfond ning rahaloomega tegelevad finantseerimisasutused) poolt Eesti kroonis ja välisvaluutas paigutatud nõudmiseni hoiused. (siia hulka ei arvata Hoiuste Tagamise Fondi poolt Eesti Panka paigutatud hoiuseid).

M2: M1 +  krediidiasutustesse, hoiu-laenuühistutesse ning Eesti Panka residentide (v.a keskvalitsus, eelarvevälised fondid, sotsiaalkindlustusfond ning rahaloomega tegelevad finantseerimisasutused) poolt Eesti kroonis (nüüd eurodes) ja välisvaluutas paigutatud tähtajalised, säästu- ja muud hoiused (va repotehingud).