Rotikuningas
Rotikuningas on sabapidi kokku põimunud rotipundar, milles võib olla kaks kuni mõnikümmend looma.[1][2]
Teadlaste arvates tekib rotipundar rottide sabade kokkukülmumisel või -kleepumisel. Rotid magavad koos ja kui nende sabaotsad kokku kleepuvad ning nad püüavad ärgates vabaneda, võivad sabad liigutamise tagajärjel sõlme minna.[3]
Tegemist on haruldase loodusnähtusega, mida on 400 aasta jooksul registreeritud vaid pisut üle viiekümne korra.[3] Viimane juhtum registreeriti 19. oktoobril 2021. aastal Eestis.[4]
Etümoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Termin "rotikuningas" on tõenäoliselt pärit saksa keelest. Sõna Rattenkönig on üle kandunud ka teistesse keeltesse: inglise keeles Rat King, prantsuse keeles roi des rats. Algselt ei kasutatud seda terminit mitte rottide, vaid inimeste kohta, kes elasid teiste kulul. Konrad Gesner ajakirjas Historia animalium (1551–1558) ütles: "Räägitakse, et rott kasvab vanas eas väga võimsaks ning noored rotid toidavad teda: seda kutsutaksegi rotikuningaks." Martin Luther ütles: "Lõpuks on paavst, rottide kuningas, otse teiste peal." Hiljem viitas see termin kuningale, kes istub sõlmitud sabadest troonil.[5] Usuti, et vanemad rotid istuvad pesa tegemiseks nooremate rottide sabadele ja kui sabad sassi lähevad, jääb vanem rott ellu, sest teised rotid toimetavad talle toidu kohale.[6]
Alternatiivne teooria väidab, et nimetus tuleneb prantsuse keelest väljendist rouet de rats ehk 'rottide pöörlev ratas', mille sõlmedega sabad on rataste kodarad.[5]
Tekkimine
[muuda | muuda lähteteksti]
Rotikuninga tekkimise põhjused on looduslike leidude väikese hulga tõttu tänapäevani ebaselged. 17.-18. sajandi loodusuurijad püstitasid nähtuse selgitamiseks palju erinevaid hüpoteese, millest enamik olid kaheldava väärtusega. Muuhulgas peeti näiteks võimalikuks, et rotid jäid üksteise külge kinni sündimise ajal ning et rotid sõlmisid end tahtlikult nõrgemate rottide külge, et pesa moodustada. Kõige realistlikum seletus on, et koduroti (Rattus rattus) pikk ja painduv saba puutub kokku mingisuguste kleepuvate või külmunud ainetega näiteks rasu (mida nahk ise eritab), veri, toit või muud kehaeritised. Sellised vedelikud toimivad siduva ainena, mis võib lisaks ka rottide une ajal tahkuda. Seda eriti talvisel perioodil, mil kodurotid kogunevad sooja saamiseks tihedalt kokku.[2][6] Kui rotid avastavad, et on sabapidi kokku seotud, aheldavad nad rabelemise käigus end veelgi tihedamalt kokku.[6] Seda hüpoteesi kinnitab ka rotikuninga leidude geograafiline analüüs, mis näitab, et rotikuningad esinevad piirkondades, kus on elavad kodurotid ja esinevad külmad talved.[2] Kuigi rotikuninga tekkimine looduses on võimalik, on see siiski väga haruldane. Enne elusa isendikogumi leidmist Eestis pidasid paljud teadlased rotikuningaid võltsinguteks.[2]
Uskumused
[muuda | muuda lähteteksti]
Enne, kui inimesed suutsid rotikuningat bioloogilisest vaatepunktist seletada, tekkis rotikuninga ümber palju muinasjutte. Näiteks keskajal valitses arusaam, et indiviidide rühma valitseb alati kuningas. Sellest lähtuvalt määrati ka koos tegutsenud rottide rühmale kuningas, kes oli kaunistatud kõigi kuningliku väärikuse atribuutidega (kepp, kroon, lilla mantel). Sabasõlmest sai kuninga troon, millel ta istub.[7] Usuti ka, et kui rotid sabapidi kokku jäid, tõid teised rotid neile süüa ja rotikuningas võis sel viisil elada kaua aega.[8].
Reeglina aga ei äratanud rotikuningas inimestes mitte ainult imetlust, vaid pigem hirmu ja õudust.
Ajaloo vältel on rotikuningat peetud äärmiselt halvaks endeks. Usuti, et rotikuninga leidmine ennustab epideemia puhangut. See juhtus peamiselt seetõttu, et tavapäraselt ilmusid rotikuningad sagedamini siis, kui rotte oli liiga palju ja uute urgude jaoks oli ruumi vähe. Rottide arvukuse suurenedes suurenes ka haiguspuhangu oht, näiteks keskajal katk, mille tekitajat (Yersinia pestis) kannavad edasi rotikirbud.
17. sajandil seletati nähtust sellega, et meile sääraseid koletisi saates tuletab jumal inimestele meelde, kui patused nad on. Rotikuninga ilmumist peeti siis ühtlasi katku endeks.[1]
Rotikuninga leiud
[muuda | muuda lähteteksti]Üks mölder lasi oma kamina seinad maha lõhkuda ja leidis rusude alt 32 rotist koosneva mumifitseerunud rotikuninga, mis asub praegu Alteburgis Mauritanumi loodusmuuseumis.[7]
Üks talupidaja kuulis laudas asuvast pulgahunnikust tulevat valju kiunumist ning avastas, et seal on rott ja tappis ta. Seejärel püüdis ta rotti välja tõmmata kuni nägi, et kuus isendit veel on selle roti küljes kinni. Ka ülejäänud rotid hukati ning hiljem uuriti neid röntgeniga[6]
Kui Alaveski talu peremees Rein Kõiv ühel hommikul oma faasaneid söötma läks, leidis ta liivapõranda suures augus siplevad rotid. Inimest nähes hakkasid loomad tegema hirmukisa, kuid põgeneda nad ei suutnud. Pärast tokiga surnuks löömist ja külmunud liivast välja kangutamist ilmnes, et tegemist on 16-st rotist koosneva rotikuningaga, milles umbes üheksa rotti veel eluski. Mõned kuud hiljem toodi rotikuningas Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseumisse.[1]
Kui Sõõriklaane talu perenaine ühel oktoobrihommikul kanalasse linde söötma läks, avastas ta otse lävepaku tagant rotipuntra.[4] Viimane osutus 13-liikmeliseks rotikuningaks, mis eutaneeriti ja lisati Tartu Ülikooli loodusmuuseumi kollektsiooni.[9]
Esinemine teistel loomadel
[muuda | muuda lähteteksti]Teiste loomade kuningaid on leitud üliharva. Põhja-Ameerikast on palju oravakuningate leide. Paljud neist on õnnestunud üksteisest edukalt eraldada. Pärast 2000. aastat on teatatud mitmetest oravakuninga juhtudest. Loomaarstid pidid nad eraldama, kuna nad olid üksteise külge kinni jäänud ja nad oleks võinud nälga surra või kiskja saagiks langeda.[10] 2013. aasta juunis leiti Kanadast Saskatchewani provintsist Reginast männimahlaga kokku kleepunud kuuest oravast koosnev oravakuningas.[11] 2018. aastal leiti Ameerika Ühendriikide Wisconsini osariigist viis noort halloravat.[12]
1929. aasta aprillis leiti Holsteinis Saksamaal sabapidi kokku põimunud noori metshiiri (Apodemus sylvaticus).[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Andrei Miljutin (juuli 2005). "Rotikuningad Eestis ja mujal". Eesti Loodus. Vaadatud 29.12.2021.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Miljutin, Andrei (27.11.2006). "Rat kings in Estonia" (PDF). Proc. Estonian Acad. Sci. Biol. Ecol., 2007, 56, 1, 77ñ81. Vaadatud 29.12.2021.
- ↑ 3,0 3,1 "Kes on rotikuningas ja kuidas ta tekib?". Maaleht. 16.05.2012. Vaadatud 29.12.2021.
- ↑ 4,0 4,1 Hanson, Raimu (22.10.2021). "Teadlasele avanes võimalus uurida äsja leitud ülimalt haruldast elus rotikuningat". Tartu Postimees. Vaadatud 29.12.2021.
- ↑ 5,0 5,1 Hart, Martin (1982). Rats. Translated from 1973 Dutch edn by Arnold J. Pomerans. Allison & Busby. Lk 66-67. ISBN 0-85031-297-3.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Lucas Reilly (oktoober 2017). "An (Almost) Comprehensive History of Rat Kings". Mental Floss. Vaadatud 2. jaanuaril 2021.
- ↑ 7,0 7,1 "Dauerausstellung". Originaali arhiivikoopia seisuga 25.11.2020. Vaadatud 02.01.2021.
- ↑ Saarõ Evar (2005). "Rotirahva õnnõtus: 16 sorka jäi handapiten kokku". Uma Leht. Originaali arhiivikoopia seisuga 13.01.2022. Vaadatud 13.01.2022.
- ↑ Helen Eelrand (oktoober 2021). "Põlvamaalt elusana leitud üliharuldane rotikuningas uinutati ning jääb teadlastele uurimiseks". Delfi. Vaadatud 02.01.2021.
- ↑ Dvorsky, George (17.05.2018). ""Six Baby Squirrels With Tails Hopelessly Tangled Together Rescued in Nebraska"". Gizmodo. Vaadatud 13.01.2022.
- ↑ McDonald, Alyssa (11.06.2013). ". "Photos: Regina Squirrels Tangled by Sticky Situation"". Metro News. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. november 2017. Vaadatud 13.01.2022.
- ↑ Pinarski, Phil (14.09.2018). ""That's Nuts! Five Squirrels Tied Together by Tails Freed by Wisconsin Humane Society"". Vaadatud 13.01.2022.